Raamatukuu juuni 2010

Marian Keyes - Anybody Out There?
Samrat Upadhyay - Arresting God in Kathmandu
Susan Luitsalu - Küsimused kõikidele vastustele
Anu Samarüütel-Long - Minu London
William Dalrymple - Džinnide linn

Stockholm ja Tallink

Stockholm on üks mu neljast lemmiklinnast, ma võin lõputult jalutada mööda Gamle Stani kitsaid ja tühje tänavaid, süüa pisikestes kõrvaltänava kohvikutes, pildistada pastelseid maju, mille akendel peegeldub sinine taevas.

Tallink ei ole mu lemmik. Ma ei oota kunagi eriti palju laevade showprogrammist, aga Tallinki reedene ja laupäevane programm jäi alla isegi kõige madalamatele ootustele. "Tantsuks" mängis mingi kummaline Rootsi kõrtsibänd, kelle ettekujutus "kuumadest tantsulugudest" oli segu Itaalia lembelugudest, rock'n'rollist ja 80ndate diskost. (Summer of 69 eest olin ma küll tänulik, aga tantsulooks ma seda siiski ei pea). Ja kui läksid kajutisse, et selle haleda show asemel jalgpalli või filmi vaadata, siis katkestati see tegevus pidevalt reklaamteadete edastamiseks. Ja unustati peale teate edastamist teleka hääl tagasi panna. Kui vaatad ingliskeelset filmi rootsikeelsete subtiitritega, siis on hääl üsna oluline, muide :)
Tantsulugude vahele õpetati ka "poppe" tantsusamme, mida peale paari õlut oli veel väga piinlik vaadata.
Check-in'is anti meile neli kupongi, millele oli kirjutatud, et antud kupongiga saab ühe õlle või siidri osta poole hinnaga. Kui baaris tellisime õlle ning ulatasime kupongi, selgus, et sellele õllele see ei kehti ning me oleksime pidanud lugema ka mingit A4 formaadis paberit, mis meile samuti kaasa anti. Aga millele kupongil ei olnud mingit viidet ja mida me ekslikult pidasime hommikusöögi arveks. 0,3-liitrine õlu maksis 70 krooni. Tallinna vanalinna hinnad ei tundugi enam kallid :)
Kui peale päeva Stockholmi linna peal arvad, et nüüd on õige aeg natuke puhata, siis Tallink seda heaks mõtteks ei pea ning alustab ajupesu teemal kui hea nende pakutav meelelahutusprogramm on. Ja nagu korralikus pioneerilaagris lüüakse kogu rahvas hommikul poolteist tundi enne randumist üles ning kümneminutiliste vaheaegadega reklaamitakse kõikvõimalikke tooteid ja teenuseid ning avaldatakse soovi, et sa ka edaspidi nendega merd künnaksid.

Stockholm

Ülejäänud pildid on siin.

Ananassimoosid kaneeli ja kookospiimaga

Kui ma Jucjaco blogi avastasin, siis üks retseptidest, mille ma omale välja printisin mõttega, et seda tuleb kindlasti teha, oli ananassimoos kaneeliga ja ananassimoos kookospiimaga.

Nüüd, kui poes on saada suuri ja küpseid imemagusaid ananasse, tundus õige aeg katsetada :)

Võtsin ca pooleteisekilose ananassi ja koorisin ära. Pool ananassi lasin blenderiga püreeks, teise poole hakkisin väikesteks tükkideks. Kokku tuli ananassitükke ca liiter. Panin ananassi koos poole liitri veega keema ning lasin keeda veidi üle poole tunni. Siis lisasin ühe laimi mahla, 400 ml moosisuhkurt ja ühe suurema kaneelikoore tüki. Lasin keeda veel ca 10 minutit, siis võtsin pool moosi ja kaneelikoore välja ning lisasin allesjäänud moosile 7 supilusikatäit kookospiima. Lasin pidevalt segades veel paar minutit keeda ning siis panin moosid ära purkidesse. Kaneelikoore murdsin tükkideks ning panin igasse moosipurki ühe tüki. "Pina colada" moosidesse kaneelikoore tükki ei lisanud.

Kes proovida tahab, tuleb külla :)

Lilled ja liblikad

Mõned broneeritud, mõned lähevad poodi :)

Džinnide linn

William Dalrymple - Džinnide linn

Olen jätkuvalt (Aasia) reisiraamatute lainel. William Dalrymple kirjutas antud raamatu Delhis elades. Erinevalt tavapärasest rännuraamatutest, kus autorid jagavad lugejaga enda jaoks uut ja huvitavat, on Dalrymple osavalt sidunud mineviku ja tänapäeva. Tema ja ta naise igapäevaelu Delhis moodustab vaid väikese osa kogu raamatust, ent on selle eest täis värvikaid tegelasi ja toredaid juhtumisi. Ta läheb Delhi ajaloo uurimisel lähemasse (1947. aasta eraldumine) ja kaugemasse (14-15 sajand) minevikku, kirjeldab toonaseid kombeid, inimesi, valitsejaid ja uskumusi. Ta toob need lood tänapäeva Delhisse ja seob kaasaja inimeste, säilinud traditsioonide ja linnaga.

Tõlge oli hea, kahjuks toimetamata.

Kana-spinatikarri

Mul on juba mõnda aega olnud spinatiisu, need karbitäied helerohelisi lehti näevad puuviljaosakonnas alati nii värsked ja mahlased välja. Kuna minu senised kokkupuuted spinatiga on piirdunud supi ja ravioolidega, millest viimased tundusid kiireks õhtusöögiks liiga suure ettevõtmisena, siis otsustasin supi kasuks. Aga kindlasti pidi sellest saama selline mõnus, natuke vürtsikas ja koorene karripõhimõttel tehtud supp.

Kuumutasin pannil õli ning selle sees teelusikatäie panang curry pastat. Lisasin kahe kanafilee tükid ning praadisin need pruuniks. Seejärel lisasin mõned kaffirilaimilehed, kalakastet, laimimahla ja natuke palmisuhkurt ning ca 300 ml kookospiima. Maitsestasin natukese tšillikastmega (sest värsket tšillit ei olnud). Kui kana oli valmis, segasin sisse ka kaks suurt peotäit spinatit. Serveerida koos laimisektorite ja kalakastmega.

Jätkub kahele.

Tom Yum Goong

Katsetamise tulemusel olen jõudnud enam-vähem sobiva Tom Khani, aga täna suutsin lõpuks teha kohalikes tingimustes ideaalse Tom Yumi. Tom Yum Goong kui täpne olla, sest tegin krevettidega. Ja vähemalt Tallinnas ei ole ma teist nii head saanud :)

Pane keema ca kaks klaasitäit vett või kanapuljongit. Eemalda sidrunheinal välimine kõva kiht, tambi ülejäänud vars kergelt läbi ning lõika diagonaalis viiludeks. Võta kaks punast tšillit, eemalda ühel seemned ja lõika piki neljaks ja teine pooleks. Seejärel eemalda teisel ühel poolel seemned ning tambi see uhmris peeneks. Teine pool lõika koos seemnetega viiludeks, pane eraldi kaussi ning vala peale külm vesi. Koori jupp ingverit ja lõika õhukesteks viiludeks. Võta ca 4-5 värsket kaffirilaimilehte ja eemalda neilt roots. Lisa tšilli (kõik peale selle, mis veega kausis on), sidrunhein, ingver, kaffirilaimilehed ja paar supilusikatäit kalakastet keevale vedelikule. Lõika pooleks 5-6 kirsstomatit ja haki väiksemaks suur peotäis seeni ning lisa need supile. Lase keeda umbes minut ning pane supi sisse krevetid. Tõsta supp tulelt (kui jätad keema, siis lähevad krevetid vintskeks), maitsesta 1-1,5 laimimahla, palmisuhkru ja kalakastmega. Serveeri koos laimisektorite, kalakastme ja vette pandud tšilliga, millega iga sööja saab vastavalt oma soovile suppi maitsestada.

Jätkub kahele.

Kiire kana-šampinjoni-kikerhernekarri

Valikus oli - kas süüa enne kino midagi linnas või teha kodus olemasolevast kiire söök. Valituks osutus oma köök :) Ja kümne minutiga valmis kana-šampinjoni-kikerhernepada.

Lõikasin väiksemaks ja praadisin ühe kanafilee ja peotäie šampinjone. Segasin kastmeks garam masala maitseainesegu, natuke laimi, natuke vett ja natuke sojakastet ning valasin selle kana- ja seenesegu peale. Panin veel ca kolmandiku purgitäit kikerherneid ja 5-6 kirsstomatit. Ja valmis :) Kikerherneste asemel võib kasutada ka näiteks läätsesid, aga kuna nende leotamine ja keetmine võtnuks mul rohkem aega ning kikerherned olid kohe valmis, siis kasutasin neid.

Killerid

Killers, režissöör Robert Luketic

Ma ootasin seda filmi juba paar kuud. Sest mulle meeldib Ashton Kutcher. Väga kena mees :P

Ja visuaalselt oligi täpselt see mida ma ootasin - kena vaadata. Muus osas täiesti tavaline Hollywoodi meelelahutus ilusate inimeste, mägiste Lõuna-Euroopa vaadete ja mõningase autodega kihutamisega. Kui treileritest oli jäänud mulje kui komöödiast, siis see osa jäi paraku natuke nõrgaks.

Algus meenutas natuke viimast Bondi filmi, kus kihutati mööda Lõuna-Euroopa mägiteid :) Ainult autosid hoiti rohkem ;)

Suvevärve

Inimeste imelikud seisukohad

Natuke häirivad või hämmastust tekitavad asjad, millest ma juba mõnda aega olen tahtnud kirjutada, aga pole veel jõudnud. Täna lugesin Delfist artiklit, kus Tallinna linna "kaotati" eksperimendi kägus ära rahakotid ning veenduti, et ega ikka leitud rahakotti väga tagastama ei kiputa küll. Paar kuud tagasi leidis mu töökaaslane koridorist 500 eurot, pani koridori sildi üles, et kes on raha kaotanud, saab meie kontorist kätte. Ca 10 minuti jooksul käes raha omanik järel, tänas ja läks minema. Ma ei tea, kas 500 eurot on talle suur või väike raha, aga ilmselt ei olnud ta ausale leidjale siiski piisavalt tänulik, et peale raha kättesaamist kasvõi väike šokolaad tänutäheks tuua. Kahe kuu jooksul selle hetke ju ikka leiaks?

Viisin Keskraamatukokku paar raamatut ära, mille eest tuli maksta viivist 12 krooni. Kuna mul sularaha polnud, jäi see summa üles, et järgmine kord maksan ära. Nädal hiljem tahtsin kahte raamatut pikendada ja ei saanud, põhjendusega "liiga suures summas tasumata arveid". Ok, ma aktsepteerin Keskraamatukogu seisukohta, et 12 krooni on LIIGA SUUR võlgnevus, aga kuna "liiga suur" tähendab, et sellele eelneb ka "võlgnevus" ja "suur võlgnevus", siis võiks need summad välja olla toodud. Näiteks 3 krooni on tavaline võlgnevus, 8 krooni suur ja alates kümnest kroonist liiga suur võlgnevus. Helistasin siis ka raamatukokku, et saada kontonumbrit, kuhu see suur summa kanda. Selgus, et ülekannet pole võimalik teha, maksta saab ainult kohapeal ja sularahas.

Lisaks võib juba ülepäeva lehest lugeda eestlaste uutest harrastustest: grillvorsti kugistamise võistlus, popcorni söömise võistlus...

Suviselt särav :)

Enne poodi jõudmist uue omaniku leidnud ehted :)

Minu London

Anu Samarüütel-Long - Minu London

Mulle meeldis. Eelkõige just reisijuhtidest ja tavaturistidest erinev lähenemine linnale. Oli kohti, millele muidu võib-olla tähelepanugi ei pööraks. Oli turge, millest ma ei teadnudki. Linnajagusid. Ja kõik see vaheldumisi õpingutega moekoolis, mis oli ka minu jaoks, kes ma sellega kokku puutunud ei ole, täitsa huvitav.

Kohati natuke naiivne ja kerge kirjastiil oli ka mõnus lugeda ("lapsega kodusolevale Tiina Tiitusele kuluski siinne vaheldus ära"). Kogu tekst, info ja emotsioonid olid kuidagi väga lihtsalt ja loomulikult edasi antud.

Aprikoosi-ricottakook

Ostsin täna turult mõned aprikoosid ja virsikud ning kojuminnes tekkis isu tõeliselt mahlase ja puuviljase koogi järele. Ostsin veel ricottat ja mangomahla ning tegin aprikoosi-ricottakoogi mango-virsikukattega.

Põhjaks tavaline muretainas, mida eelküpsetasin 200 kraadi juures ca 15-20 minutit. Seejärel ladusin peale viilutatud aprikoosid, nii, et põhi oli ilusti kaetud. Segasin ühe paki ricottat, ühe muna, natuke suhkurt, poole sidruni mahla, natuke vahukoort ja ca teelusikatäie maisitärklist. Valasin segu aprikoosidele ning panin ahju tagasi, 175 kraadi juurde. Kui täidis oli hakanud tahenema, panin peale aprikoosipoolikud ning panin uuesti ahju küpsema.

Vahepeal koorisin ja hakkisin ühe virsiku ning panin selle koos mangomahlaga keema. Kuna mangomahl oli magus ja sinna sisse läks veel ka tarretisesuhkur, siis lisasin segusse natuke mangopulbrit, mis andis mõnusa kergelt vürtsika maitse. Tarretisesuhkurt läheb poole vähem kui vedelikku. Kui suhkur oli sulanud, lasin segul natuke jahtuda ning valasin siis jahtunud koogi peale.

Blue sky

Osad on uue omaniku leidnud, osad lähevad poodi :)

Homme näeme

Homme näeme, lavastaja Priit Võigemast

Kui vaatasime Linnateatri juunikuu mängukava, selgus, et nägemata on äsja lavale toodud Priit Võigemasti lavastus "Homme näeme" ja mõned vähemkiidetud etendused. Kuna "Homme näeme" oli veel üsna värske, siis puudusid selle kohta ka arvustused, kiitvad-laitvad sõnavõtud ning etendust läksin vähemalt mina vaatama ilma eriliste ootusteta sellele.

Lavastus koosnes reast etüüdidest, mille temaatika varieerus seinast-seina, olles siiski piiratud inimeste igapäevakohtumiste ja -juttudega. Oli kontori suitsunurga klatši, oli lapsevanemate koosoolek, tänaval juhuslikult kohtunud inimeste meenutused, kohtumine rahakerjava mooriga, peresuhted. Kohati oli naljakas, kohati oli äratundmist (mitte segi ajada äratundmisrõõmuga), kohati väsitas (kandekottidega koju mineva õpetaja pikem arutlus ja enese mittekehtestamine kohtudes raha kerjava baabaga), kohati ärritas (tänitav naine on tänaval ja kaupluse kassasabas liiga sagedasti esinev õõvastav nähtus, et ma seda kuidagigi naljakaks suudaksin pidada). Üldiselt oli minu meelest tegemist "kompotiga", kuhu oli sisse pandud kõike võimalikku, mis paraku ei moodustanud ühtset tervikut.

Tagantjärele lugesin just, et "Homme näeme" olla mõtteline järg lavastusele "Hecuba pärast". Suurim erinevus Hecubaga ongi minu meelest see, et Hecuba puhul moodustus etüüdidest nauditav tervik.

Küsimused kõikidele vastustele

Susan Luitsalu - Küsimused kõikidele vastustele

Mulle meeldib Susan Luitsalu natuke ülbe, aga enamasti siiski täiesti objektiivne kirjastiil.

Varem lugesin tema blogi umbes sama ebaregulaarselt kui tema seda kirjutas ning kuna ma kohalikke ajakirju ei loe, siis oli raamatus, mis koosnes peamisest kolumnidest ja blogitekstidest, minu jaoks palju uusi lugusid. Ja vahepalad, mis juhatasid alati sisse järgmise teema, olid ka toredad :)

Ühesõnaga, mulle meeldis, tihtipeale tundsin ära omaenda emotsioonid ning seni kuni ta uut raamatut kirjutab, võiks blogi ka jälle lahti teha :)

Risotto seafileega, salat ja maasikad :)

Jensi tehtud :)

Paprikarisotto

Haki väike sibul ja prae pool sellest õlis klaasjaks. Lisa risottoks sobiv riis. Koguse kohta öeldakse, et riisi võetakse 100 grammi iga sööja kohta, aga mina tegin vast ca 250 grammist ja piisas neljale (eeldusel, et risotto pole ainus söök). Kuumuta riis läbi, aga ära pruunistuda lase. Lisa valge vein ning kuumuta segades kuni alkohol on välja auranud. Seejärel lisa jaokaupa vett ja pool puljongikuubikut ning hauta kuni riis on peaaegu pehme. Prae eraldi pannil ülejäänud sibul ja kaks paprikat pehmeks ning püreesta need. Lisa püree risottole ning hauta riis lõplikult pehmeks. Lisa maitse järgi parmesani ning valmis risottole ka tükk külma võid.

Retsept on kombinatsioon Paolo ja Jensi tehtud risottodest.

Arresting God in Kathmandu

Samrat Upadhyay - Arresting God in Kathmandu

See raamat jõudis mu riiulisse rohkem kui poolteist aastat tagasi, aga tookord ma esimesest jutust kaugemale ei jõudnud. Kuna mul tollel hetkel puudus igasugune ettekujutus Nepali (ja üleüldse Aasia) traditsioonidest, kommetest ja eluviisist, jäi loetud jutt mulle mõnevõrra kaugeks ja mõistetamatuks. Nüüd võtsin raamatu uuesti ette ning tegelased kõndisid tuttavatel tänavatel, nende teguviisid olid tihtipeale mõistetavad ja enamasti ka ootuspärased.

Üheksa lugu annavad suurepärase ülevaate tänapäevase Nepali ühiskonnast, positsioonidest, kokkuleppeabieludest, spirituaalsusest ja religioonist, aga samuti ka võltsmoraalist ja kahepalgelisusest. Vanemad muretsevad oma laste tuleviku ning oma maine pärast ning üritavad verinoortele tütarlastele abikaasat leida. Kõik abielueelne on taunitav, mehed tahavad puutumata naist, aga tihtipeale peavad armukesi.

Mu siiani loetud lühijuttude puhul on olnud enamasti tegemist novellidega, kus on kiire ja ootamatu lõpp. Selles raamatus oli iga lugu lihtsalt väljavõte kellegi elust, ilma konkreetse alguse ja lõputa. Lugu kulges ja kirjeldas ning seejärel algas juba uus lugu uute tegelastega.

Sünnipäev Itaalias :)

Ülejäänud Itaalia pildid on siin.

Time for pink and butterflies :)

Kaks asja, mis leidsid uued omanikud enne poodijõudmist :)

Tomati-sinepipirukas

Tee muretaignast põhi või kasuta lehttainast. Määri peale vahukoorega segatud dijoni sinepit (kas 1:1 või omale sobivas vahekorras olenevalt sinepi tugevusest) ning kata kõik tomativiilude või poolitatud kirsstomatitega. Raputa peale oreganot ja küpseta 175 kraadi juures 40 minutit.

Retsept Maria köögist.

Rukola-fetakreem

Pane blenderisse peotäis rukolat, ca pool pakki feta juustu, natuke oliiviõli ja ühe sidruni riivitud koor. Sega kõik ühtlaseks ja serveeri pasta või ciabattaga.

Retsept Jucjaco blogist.

Anybody Out There?

Marian Keyes - Anybody Out There?

Naistekas. Ma teadsin seda ette, aga arvasin, et lennukis ja rongis ajaviitmiseks on sobiv. Ei olnud. Nii ajuvaba naistekat ma polnud kunagi lugenud. Aga vähemalt oli kerge kaasas tassida seda 600 lehekülge ja jätkus ka täpselt - alustasin minnes lennujaamas ja lõpetasin tulles Tartu maanteel :)

Algas üsna humoorikalt, satiiriliste märkustega NY elustiilile ning iirlastele. Aga sealt edasi oli teemaks autoõnnetus, milles peategelene kaotas oma armastatud abikaasa ning see, kuidas ta ei suutnud leppida viimase surmaga. Abikaasaga "kontakti" leidmiseks pöördus korduvalt ka sensitiivide poole. Kui see ka pidi naljakas olema, siis ei olnud.

Üldiselt mulle ka ei meeldi raamatud, kus on koos nii erinevad, seinast-seina meeleolud.

Milano

Nagu Vietnam, aga mootorratas on kiirem ja voimsam. Nagu Aasia, kesklinna restoranis tualetti minnes leiad augu porandas. Ja elekter saab otsa. Ja tànavamyyjaid ja kerjuseid on palju. Nagu Aasias :) Immigrandid Senegalist on eriti pealetykkivad ja tyytud. Pakuvad "tasuta" randmepaelu. Kui huvi ei ole, siis kàivad sabas ja panevad selle paela sulle olale. Ja lopuks leiavad ikka variandi, kuidas see sulle ymber randme siduda. Ja kui siis tànad ja minema hakkad, kysivad, et àkki oleks moned myndid yle... Ei olnud :) Samuti olnud nende kahe jaoks, kes tulid yks yhelt ja teine teiselt poolt kysima kui ma metroopiletit ostsin (yks vahemalt tegi selle saamise nimel nii palju, et vajutas minu eest vajalikke nuppe automaadil :)).

Yldiselt tulin ma Milanosse ilma igasuguste ootusteta, sest koik olid rààkinud, et tegemist on igava ja tolmuse industriaallinnaga, kus pàikest kunagi ei paista. Olles yhe pàevaga làbi kàinud kesklinna ja yhe ohtuga veel paar piirkonda, voin òelda, et pàevasel ajal paistab pàike kyll ja need linnaosad, mida ma nàinud olen, on yllatavalt kenad. Ennelounavalguses Duomo oli vàga ilus, kitsad tànavad monusad ja ruumi piisavalt, kuna turiste oli ysna vàhe.

Ma oskan itaalia keeles praeguseks elementaarseid viisakusvàljendeid, paari mitte nii viisakat vàljendit, kysida maasikajààtist ja tunnen àra veel moned toitude koostisosad, kysida, kus asub tualett ja òelda, et ma ei saa aru, mis nad mulle rààgivad :) Koik tànu sellele, et itaallased rààgivad inglise keelt veel vàhem kui mina itaalia keelt.