Kui ma nägin raamatupoes Marlena de Blasi Itaalia-sarja neljandat raamatut "Sel suvel Sitsiilias", siis ma kujutasin omale ette, milline uskumatu toiduretk selle lugemine olema saab. Aga selgus, et tegemist on (tõestisündinud) armastuslooga, mis vältas läbi eelmise sajandi, saatjateks kohalike elanike reserveeritus, maastiku võlu, natuke maitseid ja lõhnu, vendetta ja traditsioonid.
Juba ca 70-aastane Tosca jutustas autorile oma loo, oma suurekssaamise ja oma suure armastusloo. Ja jättis loo lõpu autorile endale rääkida/kirjutada. Kuni sinnani oli kõik ilus, aga ma pole kunagi sallinud raamatuid, mis kulgevad mõnusalt ja rahulikult ja siis võetakse mõnel lehel kokku kogu raamat ja tulevik. Nagu oleks tähemärkide limiit täis saanud ja tuleb kiire kokkuvõte teha paari lehekülje jagu. Ja sellega rikkus ära kogu üldmulje ja viis loo üsna absurdse lahenduseni.
Toidu, veini ja maastike vähesust kompenseeris ilus armastuslugu. Ja armastus on ju tore :) Kuigi ma ei jaga ühe tegelase seisukohta, et armastus on ilus ka siis, kui see on vastamata.
Juba ca 70-aastane Tosca jutustas autorile oma loo, oma suurekssaamise ja oma suure armastusloo. Ja jättis loo lõpu autorile endale rääkida/kirjutada. Kuni sinnani oli kõik ilus, aga ma pole kunagi sallinud raamatuid, mis kulgevad mõnusalt ja rahulikult ja siis võetakse mõnel lehel kokku kogu raamat ja tulevik. Nagu oleks tähemärkide limiit täis saanud ja tuleb kiire kokkuvõte teha paari lehekülje jagu. Ja sellega rikkus ära kogu üldmulje ja viis loo üsna absurdse lahenduseni.
Toidu, veini ja maastike vähesust kompenseeris ilus armastuslugu. Ja armastus on ju tore :) Kuigi ma ei jaga ühe tegelase seisukohta, et armastus on ilus ka siis, kui see on vastamata.
2 kommentaari:
Kui tulen, kas tohin laenata?
Loomulikult :)
Postita kommentaar