Otsustasime, et kasutame ära veel sooja sügist ning esimese asjana teeme korda terrassi. Scott lõhkus välja eelmiste omanike mööblihoidmiskasti, puhastasime põranda, Scott ehitas ja mina värvisin suured lillekastid ning ostsime ja tõime konteinerist mööblit. Soetasime ka ohtralt taimi ja panime üles tulesid. Ning veetsime kogu vaba aja terrassil :)
Augusti
lõpus ostsime omale uue kodu. Hiigelsuure terrassiga ja magamistoast
avaneva rõduga korteri siinsamas Kassisabas. Hommikupäikesega terrassilt
avaneb vaade vanalinnale ning õhtupäikesega rõdult vaade Kristiinest
Rocca al Mareni.
Hommikuks oli Scott depressiivsest Leedu linnast nii häiritud, et jätsime pannkoogid söömata ning sõitsime kohe peale asjade pakkimist minema. Käisime Ristimäel ning võtsime suuna Riiga, lootuses tee peal kuskil süüa saada. Ühes maanteeäärses baaris saime mune ja kohvi. Scott, kellele sovjetiaegsed arhitektuuripärlid olid täiesti kustumatu mulje jätnud, küsis, kas me ei võiks Riiat vahele jätta ning otse koju sõita. Eriti arvestades, et restoran, kus me Riias süüa plaanisime, on ka pühapäeviti kinni. Riiast täiesti mööda ei saanud sõita, sest meil oli vaja üks pakk mingist logistikafirmast peale korjata. Sõitsime siis nimetatud aadressile, kus asus viiekorruseline maja, täis erinevaid firmasid. Pealevaadates oli selge, et pühapäeval neist küll ükski avatud pole, aga igaks juhuks otsustasin siiski kontrollida. Peauks oli avatud ning hämarasse fuajeesse astudes tervitas mind aastal '85 viimati värskendatud remont ning nurgas olev valge linaga lauake, mille peal olevast transistorraadiost tuli kergemuusikaklassika. Raadiole lisaks oli laual võimalus omale teed ja kohvi teha ning käsi desinfitseerida. Mulle vajalik logistikaüksus asus teisel korrusel ning oma üllatuseks ei olnud ka teise korruse vaheuks lukus. Küll aga olid lukus kõik mulle vajaliku firma uksed. Direktori kabineti kõrval oli taas võimalik käsi desinfitseerida. Kõndisin autosse tagasi ning andsin Scottile, kes ootas juba pikemat aega metsapeatust, et teisel korrusel oli vets täiesti olemas ning uks pärani lahti. Umbes nagu omal ajal Tartu 10. Keskkoolis. Nõukogude koolilapsel polnud midagi varjata.
Otsustasime, et Riiat vahele jättes on meil võimalik Ainažis lõunat süüa ning seda me ka tegime. Tellisime bruschettad, tomatisupi, caesari salati, lõhetartari ning krõbeda kana. Kõik serveeritu oli ammu söödud ja otsisime ettekandjat, et saaks ära maksta, kui köök saatis teate, et kohe-kohe on ka tomatisupp saabumas...
Brunchiks oli meil taas plaanis Klaipedas olevat Monaid külastada ning mulle tundus hea mõte hommikul meie kohalikust einelast kohv kaasa haarata. Selgus, et sel kaunil pühapäeva hommikul on neil kõik kohvimasinad kaputt ning turist on teretulnud omale lahustuvat kohvi tegema. Turist ei arvanud sellest suuremat ning kõndis tuppa tagasi. Läksime koos Scottiga uuele katsele, aga kõik lähikonna bistrood olid kinni ning ainsas avatud puhvetis oli saba õue poole parklani. Me olime maskid ka maha unustanud ning vedasime selle asemel hoopis kotid autosse ning sõitsime sadamasse.
Peale viieminutilist väinaületust olime taas Klaipedas ning veerand tundi hiljem parkisime auto Monai ette ning astusime sisse. Ettekandja mäletas meid veel eelmisest korrast ning saime taas soovitud laua otse köögi klaasseina äärde. Scott võttis päevapakkumise, milleks oli läätsesupp ja pasta carbonara, mina läksin benedikti munade teed. Ja mimosad. Kuigi Scott kiitis läätsesupi heaks ning carbonara oli ka iga teadaolevat kiidusõna väärt, siis munadega võrreldes neil siiski pikemalt peatuda ei tasu. Aga need munad... Kõige all oli kohev ja krõbedaks röstitud brioche kukkel, kaetud spinati, soolalõhe ja pošeeritud munaga. Ning selle peal - kõige õhulisem hollandi kaste, mida ma kunagi maitsnud olen. See kattis munad nagu hiiglaslik vahukooremüts. Ja see kõik maitses lihtsalt nii hästi, et ma olen valmis ainuüksi nende munade nimel Klaipedasse sõitma. Tänase seisuga on mul kolm lemmik brunchikohta - Dime Store Detroidis, Agustin Viinis ning Monai Klaipedas. Tellisime ka koogid ja kohvi ning meie eriti armastusväärne ettekandja mäletas, et ma jõin kohvi ilma suhkruta.
Klaipedast sõitsime otsejoones Šiauliaisse, kus meil oli broneeritud villa aiaga. Käisime villa lähedal asuvas Lidlis, varusime õhtuks snäkke ning ostsime üht-teist ka Eestisse kaasa ning siirdusime seejärel linnaga tutvuma. Parkisime auto tänavale, mis võistleks Jõgevaga Baltikumi kõige depressiivsema tänava tiitli nimel ning võtsime suuna bulevaardile. Bulevaardi näol pidi olema tegemist Šiauliai kõige uhkema tänavaga, mida ääristavad väikesed ärid, kardemonilõhnalised kohvikud ning mõnusad bistrood. Kõik see vaheldumisi moodsa (tänava)kunstiga. Leidsime tänavakunsti - puu otsas rippus iguaan, keset teed hakkas Juri Gagarin lendu tõusma, mingi maja seinale olid kinnitatud vanad raadiojupid ja veel üht-teist kolalaost. Rohkem kui kilomeetrisel bulevaardil oli avatud vähemalt viis söögikohta ning suurem osa elumajadest tundus olevat mitte mahajäetud. Ehk klaasidega aknaid oli rohkem kui vineeriga kaetud aknaid.
Läksime tagasi oma villa hoovi ning sõime seal õhtust. Hommikusöögiks olime välja vaadanud kohaliku kaubanduskeskuse katusel oleva pannkoogibaari.
Hommikul jooksmas käies oli väljas veel kerge pilvisus ning merevaigulahevaated täiesti lummavad. Peaaegu oleks ennast jooksma unustanud, aga meil oli ju brunch Il Vinos plaanis. Il Vino avati kell 10 ning esimeste külalistena kell 10:02 saime katuseterrassil omale parima vaatega koha valida. Selgus, et sellega meie hea õnn ka lõppes. Peale meid tulid neli laudkonda, kaks neist lastega pered ning kaks üksikut külastajat. Kõik neli laudkonda said oma söögid enne meid ning üks kahest soolokülastajast jõudis isegi ära süüa, maksta ning lahkuda kui me endiselt ainult vaateid saime nautida. 45 minutit peale lauda istumist saime kätte munad (Scott kiitis heaks) ning kaerahelbepudru, mille tarbimiseks kaalusin noa küsimist, sest lusikaga oli seda üsna keeruline tükkideks murda.
Pakkisime oma piknikutoolid ning külmkapist toiduvaru seljakotti ning asusime Venemaa poole teele. Ca tunni järel leidsime keset metsa täiesti suurepärase ja inimtühja luite, panime oma pikniku üles ning nautisime head sööki ja vaateid. Edasi Leedut ja Venemaad eraldava okastraataia äärt mööda jalutades jõudsime välja täiesti superlux privaatrandadesse. Kuna meil oli plaanis vaid väike matk metsas ja luidetel, siis ilmselgelt polnud mul kaasas bikiine... Keerasin omale rannalina ümber, selja pealt sõlme ja käisin nagu korralikult kaetud mosleminaine ujumas.
Õhtul otsustasin abikaasale Leedu köögi paremaid palasid tutvustada ning tellisin zeppelinid. Need maitsesid endiselt nagu ... zeppelinid. Ehk rohkelt maitsetut kartulikliistrit hakkliha ümber. Mul oma burgerile ja friikatele polnud midagi ette heita.
Kuna päike tõuseb meie poolt, aga loojub vastaskaldale, siis täna otsustasime, et viimasel õhtul vaatame ka loojangu üle ning võtsime ette 25-minutilise jalutuskäigu poolsaare läänekaldale. Mida polnud, oli päike. Selle eest oli ohtralt pilvi ning õrn roosa jume seal, kus päike võiks parajasti olla.
Vahepeal oli selgunud, et restoran, mille pärast me Vilniusesse plaanisime minna, on suvel nädalavahetustel suletud... Nende ärimudel jäi meile küll segaseks, aga selge oli, et meil pole mõtet Vilniusesse minna, kui me Bistro18-s süüa ei saa. Hakkasime siis kaarti vaatama ja kaardi, Google'i ning isaga konsulteerides otsustasime hoopis Šiauliais peatuda.
Hommikul käisime jooksmas ning suundusime seejärel lähedalasuvasse einelasse hommikusöögile. Tellisin nende viieviljapudru ning Scott võttis viinerid ja friikad. 10 minuti pärast sai Scott oma tellitud toidu kätte ning minu ette lükati kandikumõõtu taldrikutäis hommikukomboga. Ütlesin, et see ei näe üldse pudru ning moosi moodi välja ja palusin neil kokaga üle täpsustada. Läks veel kümmekond minutit ja sain oma pudru kätte.
Tänaseks oli meil saaretrip plaanis - kogukonnakeskused, kohalikud metropolid, mõned paremad luited ja siin-seal paar metsamatka. Panime autole hääled sisse ning võtsime suuna Pervalkale ja Preilale. Jalutasime mõlemas mööda mereäärt ringi, vaatasime kauneid maju ning värskemaid arhitektuurinäiteid (enamus väga maitsekalt miljöösse sobitatud) ning sõitsime seejärel hallide luidete juurde. Auto ära pargitud, selgus, et 30-eurone saaremaks ei loe siin midagi ning luidete vaatamise eest tuleb veel 5 eurot per vaataja välja käia. Sõitsime edasi.
Järgmiseks jäi teele Rami mägi, millelt eeldasime ka hunnituid vaateid metsadele ning liivarandadele. Esimene vaade avanes aga hoopis pulmapeole, kus vaateplatvormil oli ennast sisse seadnud fotograafidele poseeriv pruutpaar ning kogu vaateplatvormi ümbrus oli täis muusikat ja külalisi. Seadsime ennast vaateid nautides paarile fotole kaunilt taustaks ning sõitsime seejärel Juodkrantesse. Scott arvas, et tahaks vetsu ja juua ning mulle tundus, et kõht hakkas tühjaks minema. Astusime sisse kodukohvikusse ning leidsime aiast ühe vaba laua. Kuna menüü oli neil vaid leedukeelne, siis ettekandja pakkus abivalmilt, et ta räägib ise meile, mis menüüs on. Aga mul oli sõrnikuisu ning üritasin talle selgeks teha, et tahaks sõrniki, kohupiimapannkooke. Ettekandja nägu lõi särama ning andis mulle teada, et nende pannkoogid on veel eriti uhkesse torni laotud ning ärgu ma muretsegu, kõik on kontrolli all. Hetk hiljem jõudis lauda Scotti limonaad ja minu jääkohv. Ja siis kümmekond minutit hiljem pandi minu ette hunnik pannkooke, mis olid vaheldumisi banaaniviiludega laotud ning moosiga üle valatud. Täiesti tavalisi pakse pannkooke, millele polnud kohupiima ka kaugelt näidatud.
Käisime veel puukujude metsas ning merevaigulahe ääres ja sõitsime tagasi Nidasse.
