Up North. Mission Peninsula ja teised vaatamisväärsused

Hommikul sadas. Et mitte oma uusi Sketcherseid märjaks teha, panin jalga punased Converse'i tenkud, millega oli tunne nagu kõnniks paljajalu. See puuduv mäluvaht andis ikka tunda. Ausalt, Sketchers ei maksa mulle selle reklaami eest sentigi. Kuigi tekib küsimus, et miks ei maksa. Selga sooja karvase voodriga dressikas ja lisaks kilekas. Et ikka hea soe ja kuiv oleks. Otsustasime enne Traverse Cityst lahkumist seal nimelt veel väikese ringkäigu teha. Umbes tunni aja pärast sai see seenekas läbi ning päike tuli välja ja tassisin siis kogu oma ilmakindlat varustust kaenlas.

Kuna mina olin oma hommikuse suhkrulaksu maisihelveste näol kätte saanud, siis suutsin kohvikus kõikidest nendest marja- ja puuviljapirukatest mööda vaadata ning võtsin ainult ukse kõrvalt korvist tasuta õuna. Selgus nimelt, et tegemist on õunapäevaga ning erinevad ärid olid välja pannud korve kohalike õuntega. Etteruttavalt olgu öeldud, et see ei jäänud mu viimaseks tasuta õunaks, millega ma nimetatud päeva tähistasin. Igal juhul oli see metsamarjapirukas (vaata pilti), mille Scott võttis, väga maitsev. Nagu ka pizzalõik, mille ta järgmisest kohast ostis, kus mul samuti veel kõht tühi polnud ning ka need sõõrikud, mida ma ei tahtnud, maitsesid hästi.

Käisime poolsaare tipus olevas tuletornis ning vaatasime tee peal taas järve nii palju kui majade vahelt paistis. Tagasiteel tegime peatuse ühes viinamarjaistanduses, aga jätsime veini maitsmata. Teel Petoskeysse, kus meil majutus oli kinni pandud, jäi Charlevoix. Väga armas väike linn. Aga kõik poed ja söögikohad olid laupäeva pealelõunal kinni. Jätsime ühe menüüst meelde, et teeksime ise kodus mõni laupäev napsuseid rüütleid - öö läbi šampuse-piima-munasegus leotatud praesaiu. Ma pole ainult kindel, et see öö läbi leotamine midagi rohkemat annaks kui paar minutit leotamist. Ja isegi kui peaksime nende tegemiseks 30-dollarilise šampuse ostma, mida ma ei näe, et me teeksime, tuleksid saiad odavamad kui seal kohvikus.

Õhtul oli mäng. Toimus, nagu paar postitust eespool märgitud, meie kodustaadionil. Samal ajal kui meie lühikeste käistega päikese käes jalutasime, kallas seal kui oavarrest. Telekast nägime, et me tegelikult midagi ei näinudki. Nii tihe sadu oli. Pealtvaatajate kilekatelt voolas vett maha kui kraanidest. Igal juhul mängisid Michigan (ülikool) ja Michigan (osariik) omavahel ning kuigi mina leidsin, et see on täiesti win-win ja Michigan võidab nagunii, siis Scott seda nii ei näinud. Michigani ülikool sai kaela, mis tähendab, et me ei võitnud. Asja kompenseeris (vähemalt minu jaoks, aga ma polnud tulemusest või selle puudumisest väga löödud nagunii) supermugav voodi hotellis. Järgmisel päeval selgus, et lisaks mugavale madratsile saab sellest ka tugitooli teha, jalaosa üles tõsta, masseerima panna ja võimalik, et veel trikke teha.

Up North. Traverse City.

M-22 olevat üks visuaalselt nauditavamaid sügisesi teid Michiganis. Kui ma ei eksi, siis isegi kõige maalilisemaks hääletatud. Läks seega listi. Internet soovitas peatuspunkte ja jättis mulje, et tegemist on nii paaritunnise road tripiga. Konsulteerisin Google Mapsiga ning jätsime nii algusest kui lõpust üht-teist ära, sest meid tundes võime ennast rahulikult esimesse randa lainete loksumist kuulama unustada ja sealt enne veinipudeli tühjakssaamist mitte lahkuda.

Broneeritud motellis oli ka hommikusöök hinnas. Continental, mis siin tähendab - kolm erinevat sorti ülesuhkurdatud maisihelbeid, magusad jogurtid, kohv, piim ja mahlad ning umbes 5-10 sorti saiu, sõõrikuid, muffineid jmt küpsetisi. Ja õunu. Kõike seda sai nautida plastlusikate ja vahtplastkausside saatel.

Alustasime Sutton Bayst ning kui olime suht edutult läbinud kajaka- ja hanes*tase muruplatsi (ma vähemalt arvan, et see oli muru, sest välja see ei paistnud hunnikute alt), veetsime pooltunni rannas enne kui edasi Leelandisse suundusime. Seal on kuulus ajalooline Fishtown vanade kalurimajade ja ägedate pisikeste söögikohtade ja poodidega. Jalutasime ringi, ostsime saia, juustu, valget suitsukala ja viina ning läksime järgmisse looduskaunisse kohta, et seal nimetatud kraamiga miinus viin, eine liival võtta. Taaskord trehvas selline kaunivõitu liivarand, lained vaikselt taustal loksumas.

Eriliselt maalilisena oli M-22 juures välja toodud Pierce Scenic Road, ca 15 km pikk ning nii maaliline, et sellel sõitmise eest tuli 15 dollarit maksta. Oleksime muidugi võinud ka kella viieni oodata ning siis tasuta sisse saada, aga kuna kell oli alles kolm, siis ei tundunud see mõistlik. Ilmselt peale kella viit see enam nii maaliline pole ka. Või siis ei taheta personalile õhtuse tööaja eest lisatasu maksta. Nimetatud kurvilisel, aga nagu mainitud, maalilisel teel on esimesena katusega sild (vaata pilti). Järgmisena tulid järvevaated ja liivaluited. Tegime luidetes ka ca tunnise jalutuskäigu ning arutasime teemat, et kas ikka tasub kuskil luidetes ka ilma etteantud rajata üles ronima hakata. Scott oli ronimise poolt, mina olin selle poolt, et võtan pudeli veini ja klaasi ning ootan teda all või üleval (olenevalt, kus ta alustada ja lõpetada plaanib). Igal juhul jäi see plaan ootele. Avastasin tee äärest suurema pohlavälja. Scott oli täiesti veendunud, et taaskord, nagu ka arooniate ja pihlakate puhul, on tegemist äärmiselt mürgiste marjadega ja ma peaksin nad pigem rahule jätma. Kuna nad pohlade moodi ei maitsenud, siis konsulteerisin infovoldikuga ning sain teada, et tegemist on bearberryde ehk "karumarjade" ehk hariliku leesikaga (pohlasarnane puhmastaim). Eriti maitsevat karudele, sellest ka nimetus. Mulle ei maitsenud, seega jätsin karudele. Trehvasime veel kadakamarju, aga ma kodurahu huvides jätsin söömata.

Järgmiste luidete otsast, kuhu ronisime, avanesid taas imelised vaated järvele ja luidetele, aga olid samas rohkem rahvastatud kui eelmisel õhtul, kus peale meie oli veel kolm inimest.

Kuna meil oli õhtuks laud kinni pandud Trattoria Stellasse, võtsime peale luiteid suuna motelli, et õigeks ajaks sööma jõuda. Scott polnud rohkem täpsustanud kui, et seal on kõige parem toit ever ja ma ei küsinud ka, mis restoga tegemist. Sinna tenkudes ja teksades kohale jõudes, selgus, et see oleks olnud sobiv koht mu Tommy Hilfigeri kleidi seltskonnadebüüdiks. Trattoria Stella asub endise (vaimu?)haigla keldrikorrusel ning ka ülejäänud hoone on enda alla võtnud erinevad ärid ning kallima otsa korterid. Sõime kaheksajalga tomatikastmes (imehea), friteeritud köögivilju (maitsesid nagu friteeritud köögiviljad), üks meist ka veisecarpacciot, pearoaks ricottaravioole tomatikastmes (eriti maitsev oli taaskord tomatikaste), rukolasalatit (imelised virsikud) ja kammkarpe kukeseentega (ülihead). Kuna Scotile tundus, et talle mahuks veel ka kook, siis ta sõi peale ka šokolaadikoogi. Mulle paraku panna cotta ei mahtunud, seega piirdusin espressoga. Palju ei puudunud, et üks meist (mitte mina) oleks tulnud restoranist koju veeretada.

Up North. Ann Arbor - Traverse City

Lõpetasin neljapäeval tööpäeva ja võtsime joonelt suuna üles põhja, Traverse Citysse. Kuna sõit võttis ca 4-5 tundi aega, siis otsustasime, et tee peal peatusi ei tee ning sõidame otse Magava Karu Liivaluidetesse (Sleeping Bear Sand Dunes) päikeseoojangut vaatama. Otseloomulikult olin välja valinud sellise koha, kuhu tuli autost veel paarkümment minutit ülesmäge matkata. Pistsime joogid ja snäkid kotti ning hakkasime minema. Viimased viis minutit tuli lahtist liiva mööda üles ronida, aga vaade, mis sealt avanes, oli iga tenkus olevat liivatera väärt. Isegi kui loojang pilvede taga toimus. Tagasiteel tegime ringi läbi metsa ning kohas, kus tuli vertikaalset liivaseina mööda üles ronida, andsin mina poole peal alla ning Scott käis üksinda neid suurepäraseid vaateid vaatamas. Luidetelt läksime ööbimiskohta olles enne kohtunud auto eest läbiliduva hirvega. Etteruttavalt olgu öeldud, et see polnud mitte ainus hirv, keda sellel tripil kohtasime.

Go blue. Up North. Sissejuhatus. Private property. No trespassing.

Tegime pika nädalavahetuse üleval põhjas - Up North. Seal pidid olema USA ilusaimad sügisvaated ja -värvid. Etteruttavalt olgu öeldud, et nii ka oli. Täpsemalt kõigest sellest edaspidi. Sest first things first.

Ettenägelikult olin kaasa pakkinud kotitäie sooje riideid, et õhtuti rannas jalutada, päeval ratastel ringi kihutada ning enne magamaminekut rõdul veini juua. Võimalik, et oleks tasunud usaldada ilmateadet, mis lubas 25+ ning sulejope ja soe pesu koju jätta. Nagu ka alpakavillased sokid. Hea, et plätud kaasas olid. Muide, samal ajal kui me seal põhjas lühikeste käistega särkidega ringi käisime, oli laupäeval, siis kui Ann Arbori suurel staadionil jalka oli, seal selle sügise suurim torm. Aga tundub, et mängijad vähemalt üksteist läbi selle paduka nägid. Võib muidugi olla ka, et mitte, sest minu meelest nad lihtsalt tormavad alati üksteisele otsa. Nii, et tuisk ja torm ei pruugi seda mängu üldse segada.

Ma olin vahepeal juba nii frustreerunud sellest eramaast ja no trespassing siltidest, et ma oleks hea meelega arutanud selle seaduseloojaga, kes võimaldas ära osta ja kinni ehitada kõik järvekaldad, et wtf tal arus oli? Scott ütles, et terve see riik on üles ehitatud kapitalismile. Krt, ilmselgelt. Vähe sellest, et kõik vähegi parema vaatega järveservad olid "eramaa", ei saanud autot tee servagi tõmmata, et siis lihtsalt tee pealt vaadet nautida. Sest Scott ütles, et see on ka eramaa ja ta ei tahtvat, et keegi ära ajama tuleb. Ma igal juhul plaanin järele vaadata, et kas tõesti asfaldiservast mitte mingit maad ühiskasutuseks ette pole nähtud.

Juba mitmendat nädalavahetust järjest on mul oma kohvitops kaasas. Hommikuti hotellis hea kohvi täis valada ja püsib kuum ja saab autos juua ja ei reosta loodust. Sest muidu on neil ainult ühekordsed papptopsid. Edaspidi hakkan ka oma müslikaussi ja supilusikat kaasas kandma, sest nendest imepisikestest vahtplastkaussidest miniplastlusikaga söömine ajab mind lihtsalt endast õue. Esiteks on see nõme materjal ja teiseks ei ole siin riigis ette nähtud juba korra tühjakssöödud kaussi uuesti täitma minna vaid tuleb uus kauss võtta. Sest need "bakterid", mida sa nii levitad, on ju oluliselt hullemad kui keskkonna saastamine. Igaks juhuks lähen liitrise kanistriga, sest ilmselgelt ei tohi ma ka oma jagu korduvtäita.

Trader Joe's käisime enne nädalavahetust. Ma tahtsin Scottile sünnipäevaks šampuse osta ning reisile paar pudelit rohelist veini kaasa. Kassas küsiti dokumenti. Way to go me!

Go blue. Tervitustega isale :)

Kuna keset kõike seda saagikoristust ja kõrvitsanäituseid sattusime ka uuemate ja vanemate traktorite paraadi nägema, siis siinkohal ülevaade pildis isale :)

Go blue. Pihlakad ja kõrvitsad

Laupäeval läksime nädalavahetuseks road tripile. Üles Great Lake äärde. Kuna alanud on saagikoristushooaeg, siis olid teeääred täis kõrvitsalaatasid ja maisimüüjaid. Lisaks olid ka põllud kombainide poolt vallutatud. Kui autost välja astusid, lõhnas kõik õlgede ja heina järele. Olime kaardil paar kohta paika pannud, kus tee peal võiks peatuse teha ning esimene neist oli Whites Beach. Kõlas nagu valgemast valge liivaga liivarand. Selgus, et kahe maja vahel oli ca 10 meetrit pruuni liiva-kruusaseguga räpast randa. Läksime järgmisse märgitud kohta - Point Lookout. Kaardil selline terava otsaga poolsaar, kust, ma kujutasin ette avaneb hingemattev vaade. Kindlasti avanebki. Neile elanikele, kelle majad seal järve ääres olid ning ligipääsu randa takistasid. Sest eraomand on puutumatu ja ulatub siin kuni veepiirini. Võimalik, et ka sealt edasi. Ja kuigi ma üritasin veenda, et turist ei pea teadma, et siin see igati mõistlik viis meetrit igaüheõigust ei kehti, siis seadusekuulekas ameeriklane ei tahtnud sellest kuuldagi. Piilusime seega järve sealt, kust natuke paistis ning liikusime edasi Tawas Citysse. Seal polnud õnneks keegi oma residentsi rannaliivale püstitanud ning saime rahulikult rannas ja muulil jalutada. Napilt enne päikeseloojangut jõudsime ka hotelli. Mul oli plaan hotelli rannas vaadata, kuidas punane päike järve vajub ja taevas ning järv kaunilt oranžiks värvuvad, aga selgus, et sellise ootusega pole mõistlik minna randa, mis avaneb itta. Igal juhul vaatasime ära selle kergelt roosaka kuma ning jäime rahule. Läksime kohalikku pubisse sööma. Menüü pakkus lahkelt sandwiche ja burkse ja kõike friteeritut. Mainisin, et salatit ei paista, mille peale Scott menüüs olevale toidule viitas: roheline salatisegu peekoni ja kastmega. Üldiselt ei pidanud ma midagi sellist just silmas. Ruumis ringi vaadates selgus, et olime vaieldamatult kõige kõhnemad einestajad. Isegi kui meie kaal kokku liita, oleks see väiksem kui järgmise oma.

Pühapäeva hommikul vaatasin kella seitsme paiku aknast välja ja nägin, et oleks õige aeg randa tormata, et päikesetõusust osa saada. Ütleme nii, et see plaan jäi teostamata. Võtsime suuna läände ning jalutasime väiksemate ja suuremate järvede vahel, käisime allikate ääres ning erinevatel vaateplatvormidel.

Suvel sattusime rannas käies mingisse väikelinna ja ma nägin tee ääres arooniapõõsast. Näitasin Scottile ka, et ooo, siin on arooniaid. Enne veel kui ma oleksin isegi mõelda jõudnud käe sirutamisele, ütles Scott, et ma ennast tundmatute marjadega mürgitama ei hakkaks. Kuna ma tänava äärest nagunii neid süüa ega korjata ei plaaninud, siis sinna nad jäid. Laupäeval hakkasime autot ringi keerama, et suurele kõrvitsalaadale sisse pöörata. Ja sealsamas, platsi ääres, kus Scott autot ringi keeras, kasvas pihlakas. Enne kui Scott midagi öelda jõudis (loe: keelata) olin ma autost väljas ja toppisin kobaraid kotti. Igal juhul soovis Scott, et ma Gerlile teada annaksin, et see pihlakate korjamine ja hiljem ka tarbimine oli ainult minu enda idee. Noh, et kui ma ennast taas tundmatute marjadega ära mürgitada plaanin, siis teda keegi ei süüdistaks. Muide, kui kedagi huvitab, siis aroonia inglisekeelne nimetus on "chokeberry" ehk lämbumismari (kuna tekitab süües suus kuiva tunde).

Terve nädalavahetuse olid uued hallid, roosade rantidega Sketchersid mu lahutamatud kaaslased. Korra randa minnes panin siiski ka oma vanad punased Converse'i tenkud jalga ning sain aru, et alanud on täiesti uus ajastu. Ükskõik kui ägedad Converse'id ka välja ei näeks (ja nad näevad ägedad välja! lisaks on mul neid juba aastaid vähemalt 3-4 erinevat paari korraga olnud), siis Sketchersite mugava, pehme, mäluvahuga talla vastu nad kuidagi ei saa. Ma olen väga tänulik Converse All Starsile kõikide nende koosveedetud aastate eest, aga nüüd panin Sketchersiga leivad ühte kappi.

Toitudest ka, sest ilmselgelt saavad söögid siin blogis liialt vähe tähelepanu. Reedel tegi Scott oma kuulsat Mac'n'cheesi. Panime ühe sooja ja sulava juustuga pool vormitäit nahka.

Ja et jätkata samas liinis, siis laupäevahommikul tegin oma first ever ameerika vahvleid. Teate ju küll, neid pakse, seest niiskeid, pealt krõbedaid. Mida süüakse või ja vahtrasiirupiga ja soovi korral cheddari ja peekoniga. Kui esimene pannitäis välja arvata, sest see läks aia taha (mis oli vahvliraudade, mitte minu süü!), siis tulid überhead välja.

PS. Kui peale minu on veel neid, kes ei tea, kuidas rooskapsas kasvab, siis näeb seda soovi korral pildilt, kus Scott nimetatud vart käes hoiab.