Eile hommikul ajasime ennast siiski päikesetõusuks üles ja kõndisime poole seitsme ajal randa. Idas oli pilv, täpselt selle koha peal, kus päike tõuseb. Pilve ja horisondi vahel oli siiski riba selget taevast, nii, et päikese ja tõusu nägime ära. Jooksmise asemel läksime sööma ning peale seda õnnestus lõpuks ka hiline check-out ära broneerida.
Enne lõunasööki jõudsime siiski ka kiirelt jooksmas ära käia ning peale seda veel korra meres. Elu on Kariibi meri.
Sõime, pakkisime ning läksime vastuvõttu, et väljaregistreerimine ära vormistada. Saime mingi pisikese paberi, kus lahkumise kuupäev kirjas ja jäime paber näpus taksot ootama. Kümme kohalikku kellapoissi vahtis ringi ja ajas meiega juttu. Takso sõitis ette, panin selle paberi siis lõpuks käekotti ning hakkasime taksosse istuma. Selle peale lendas kolm kellapoissi meile korraga peale, et neil on väljaregistreerimise paberit vaja…
Lennujaamas sai valida erinevate USA kiirtoidukettide vahel, nagu näiteks Wendy’s ja Taco Bell. Ühtlasi lendasin esimest korda lennukiga, mis tegi vahemaandumise. Peatus mahaminemiseks ja pealetulemiseks, umbes nagu Kopli trammil. Startisime tunnise hilinemisega kell kaheksa õhtul Punta Canast ning ca pool tundi hiljem maandusime Santo Domingo lennujaamas (mis pigem asub siiski Boca Chicas, olles meie hotellist umbes tunnise jalutuskäigu kaugusel). Osa reisijaid läks maha, koristustiim lendas peale, voltisid tekid uuesti kokku, panid kõrvaklapid kilekottidesse ja koristasid muu prahi ära. Miks keegi pidas vajalikuks ennast pooletunnisel lennul teki sisse mässida ja filmi hakata vaatama, jääbki mulle arusaamatuks. Uued reisijad tulid peale ning peale 1h45m peatust lendasime edasi. Lend Santo Domingost Pariisi pidi kestma 9h, aga piloot andis teada, et kuna on soodne taganttuul, siis ta jõuab kohale umbes seitsme tunniga ning vaatamata tund aega hilinenud väljalennule jõuame kohale varem kui planeeritud.
Õhtusöögiks võetud raviooli oli lipsupasta juustu-spinatikastmes ning nagu ka esimesel lennul, Air France ei pakkunud kordagi terve pika lennu jooksul vett. Tavapäraselt käivad lennusaatjad umbes korra tunnis või paar tunni järel veepudelitega läbi salongi ning pakuvad soovijatele juua, aga mingil põhjusel Air France seda ei tee. Filmivalik oli taas niru, aga samas on 7h nii lühike suts ka, et natuke raamatulugemist, veidi tukkumist, paar telefonimängu ja juba kohal.
Pariisis unustasin ära, et panin lennukis kaks jogurtit seljakotti ning turvakontrollis tõmmati mu seljakott täiendavasse kontrolli. Esimese asjana hakkas turvapiff moraali lugema nagu koolilapsele, et tema kolleeg ju küsis, et kas vedelikke on ja miks ma need kotti jätsin. Ma läksin selle ligi minutilise tiraadi peale juba täiesti närvi, sest lisaks muule suuremas osas lennujaamadest ei peeta jogurtit vedelikuks ja sellega saab ilusti läbi. Igal juhul pakkis ta mu koti täiesti lahti ja võttis ära pehme šerbeti, sest see polevat lubatud. Jogurtid, mis olid oluliselt vedelamad, jäid alles. Kuna ta oli kõik asjad lahti kiskunud, siis kulutasin rahulikult üle kümne minuti seal oma koti pakkimiseks. Ta küll soovitas mul kasutada teist lauda pakkimiseks, aga mul oli oluliselt mugavam seda sealsamas teha :)
Helsinki ja Tallinna lennud möödusid elamustevaeselt. Välja arvatud see, et Helsinkis kõndisime Tallinna lennu väravasse (kontrollisime veel värava juures olevalt ekraanilt, et olime õiges kohas) ning kui üle tunni aja hiljem see lennujaama tiib täiesti inimtühi oli, selgus, et vahepeal oli väravat muudetud ning kõndisime tagasi umbes samasse kohta, kus me enne olime just Pariisi lennukilt maha tulnud.
Helsinki lennujaamaga seoses tahtsin rääkida ka Dominikaani piimatoodetest ja kallima otsa resortidest. Mingil hetkel avastasin, et minu organism laseb kohaliku köögi oluliselt kiiremini läbi seedetrakti kui Scotti oma. Kuna me üldjuhul sõime sarnaseid asju, siis ainus erinevus sai olla kas kohv või piimatooted. Helsinkis selgus, et piimatooted. Sõin need kaks jogurtit ära ning 10 minutit hiljem oli juba vaja tualetti otsida. “Probleemid” algasid tegelikult alles viimases resortis, mis tavapäraselt on meil selline kallima otsa oma, kõik hinnas, et viimased päevad enne äralendu täielik puhkus oleks, kus ei peaks söögikohti otsima ega kahtlema, kas majutusasutuse dushist ikka vett tuleb. Eelneva pooleteise nädala jooksul olime söönud kõiksugu tänavatoitu ning einestanud kohalikes söögikohtades, aga seedimisega tekkisid probleemid alles kõige kallimas hotellis. Sama muster oli ka Mauritiusel, kus mul suhteliselt terve päeva vahetult enne äralendu kõht valutas. Võta siis kinni :)
Ühtlasi kadus viimases resortis puuviljadel, eriti ananassil maitse ära. Scott, kes üldiselt sööb puuvilja pigem vähe (eriti võrreldes minuga, kes võiks puhtalt puuviljast eladagi), pani enne resorti jõudmist alati pooled ananassid meie puuviljataldrikult nahka ning kurtis, et neid nii vähe on. Isegi papaia tundus mulle enam-vähem ok, kuigi minu meelest on tegemist kõige maitsetuma puuviljaga üleüldse. Ainus, mis resortis enamasti hea oli, oli arbuus. Ilmselt soetatakse seal puuviljad suurtööstustelt mitte väiketootjatelt.
Scott oli viimastel päevadel äärmiselt häiritud, et ma Boca Chica postitustes ei maininud, et üks kohalik teda neegriks kutsus. Olime omale just portsu empanadasid soetanud ning kõndisime nendega kohaliku kaubamaja eest mööda kui seal ees istuv kodutu (?) noormees meilt raha tahtis. Me ei tahtnud anda ning saime selle peale teada, et oleme neegrid.
Kokkuvõtvalt ma ütleks Dominikaani Vabariigi kohta, et rannad on ilusad, vesi sinine ja sõltuvalt rannast ka läbipaistev. Tänavatoit on hea - eriti kana, empanadad ja arepad. Liha armastatakse üle küpsetada. Ja mitte lihtsalt üle küpsetada vaid ka juba niigi üleküpsetatud liha küpsetatakse veelkord üle ja lauale jõuab saepurulaadne toode. Maitseainetega on kehvasti, suurt midagi ei kasutata, isegi sool tundub defka olevat. Mis valmistas meile totaalse üllatuse, sest eeldasime, et Kariibi mere köök on pigem tulvil maitsetest. Parimate maitseelamustena just maitserohkuse tõttu nimetaksime cevichet, salsat ning mingit rohelist kastet (viimane on Scotti lisatud, sest mina ei proovinud). Kõik magus on ehitatud suhkrule - esimese koostisosana ilmselt läheb kaussi suhkur, seejärel lisatakse nisujahu ning alles siis veel nipet-näpet. Isegi cappucino piim oli magus. Hinnatase on pigem kõrge - majutuse hinnad on USA keskmised, aga kvaliteet rohkem Kagu-Aasia seljakotiseisija tase. Oma Boca Chica hotelli eest maksime 150 EUR / öö, selle eest saime suure spartalikult minimalistliku toa, kus seifi uks ei käinud kinni, mööbel lagunes liigniiskuse tõttu, dušš hallitas ja roostetas, kraanikausil oli kraani asemel kruvi, valgest halliks muutunud käterättide õmblused hargnesid ning basseiniümbrust koristati siis kui meelde tuli. Pigem meenus see neile harvem. Ilm oli kõik kaks nädalat super - päeval oli soe, keskpäeval oli kuum (ainus koht, kus veidi palav tundus, oli keskpäev Saona saarel), õhtuti läks natuke jahedamaks. Kohalike hispaania keelest oli keeruline aru saada, lisaks tulistasid nad nagu aeg saaks rääkimiseks kohe otsa. Mu hispaania keel on selline algaja pluss tase ja ma olen võimeline enamuse oma küsimusi suhteliselt arusaadavalt vormistama. Samas on siiski täiesti selge, et ma pikki diskussioone päevapoliitistel teemadel ei arenda, aga nende vastustest oleks võinud arvata, et nad pidasid mind sünnist saati kohalikuks, kellega rääkida nagu omasugusega. Inglise keel on pigem vähelevinud. Uber, mis muudes riikides toimib kui taksotellimise platvorm, on Dominikaani Vabariigis pigem läbirääkimiste alustamise keskkond. Peale tellimuse esitamist oli üldjuhul kolm varianti - takso tuli, võttis su peale ning viis soovitud kohta (esines harvemini), taksojuht saatis läbi äpi omapoolse hinnapakkumise või taksojuht tuli kohale ja teatas, et selle raha eest ei sõida ta kuhugi ning soovis kahekordset summat sulas. Mõningate eranditega olid kohalikud siiski pigem sõbralikud. Eriti Boca Chicas, kus lahkelt pakuti nii kanepit, naisi kui kokaiini.
