Kuna mul polnud täna jooksma minnes midagi sellist jalga panna, mis mu kintse veel rohkem ära poleks hõõrunud, pakkus Scott lahkelt oma ujumispükse. Käisin siis nendega jooksmas. Hea, et mul sobivas mõõdus mees ikka on.
Eile oli veel suurem pidu kui üleeile ning kogu ranna liivariba osa oli nii täis ühekordseid nõusid, tühje pudeleid ja kilekotte, et jooksmine toimus mustril "otsi kohta, kus sa saad", sest prügi oli kordades rohkem kui liiva välja paistis. Ka põletamine ei toimu nii kiirelt kui uut prügi juurde tekib, teeääred olid veel rohkem prügi täis kui eile hommikul.
Täna oli meil plaanis pealinna väisata. Peale hommikusööki tellisime takso ja sõitsime Santo Domingosse. Liiklus kulgeb siin reeglite järgi, et kes kõvemini signaali laseb, sellel eesõigus on. Kolme päeva jooksul olen näinud siin riigis kahte fooriga ristmikku ning mitte ühtegi liiklusmärki (viitasid "ühesuunaline tee" ma siinkohal ei arvesta). Mitte ühtegi - ei anna teed, ei peateed, ei sissesõidukeelumärki.
Täna on Dominikaani Vabariigi iseseisvuspäev) riik kuulutas ennast Haitist iseseisvaks 1844. aastal). Linnatänavad on sel puhul täis politseid, politseiautosid, paraadi ning militaarsõidukeid. Ühtlasi on suletud mereäärne laiem sõidutee. See pisiasi ei seganud aga ühte rekkajuhti, kes alternatiivina otsustas läbi kitsaste tänavatega koloniaallinnaosa sõita. Ma küll ei oska öelda, kui pikk ja lai see rekka koos haagisega oli, aga isegi minusugune autovõhik sai aru, et see auto on liiga pikk neid kitsaid pöördeid välja võtmaks. Esimese vasakpöörde suutis juht koos kohaliku konstaabli abiga siiski poolpiduselt ära teha, jäi aga seejärel kinni, sest ei arvestanud tee ääres parkivate autodega. Kuna meie takso jõudis kohale, siis ma ei teagi, kui kaua ta seal ootama pidi, et edasi saaks liikuda.
Lõunaks sõime muuhulgas kohalikku toitu, kus jahubanaanid on ära püreestatud ning krõbedate seakamararibadega segatud. See osutus üllatavalt heaks.
Läksime hommikul jooksma. Esimesed ca 700 meetrit sai mööda randa joosta, seejärel läks marsruut mööda mereäärt, kus ligi kilomeetri ulatuses oli rannariba tihedalt täis puidust toole ja laudu. Teisel pool teed oli siin-seal paar kokkukukkumise äärel putkat.Võimalik, et need sarad avanevad õhtul nagu Tuhkatriinu kõrvitsad ja neist saavad parimad gurmeeputkad. Järgmine jupp jooksurajast, nuu umbes 2 kilomeetrit kulges prügimäel, mida erinevatel lõikudel vähem või rohkem edukalt ka põletati. Värske mereõhu asemel sai kopsudesse tõmmata kärssava plastiku suitsu. Viimane jupp enne tagasikeeramist oli kaunis promenaad mere äärt mööda, paari hobuse ja mänguväljakuga.
Tagasipöördel sain ka aru, et olen viimasest suvest alates oma kintsud Põrsas Peppaga võrdsele tasemele söönud ning need suhteliselt marraskile hõõrunud. Otseloomulikult pole mul kaasas ka rohkem kui üks paar jooksupükse. Tagasitee kulges samamoodi esmalt läbi prügimäe ning siis rannaäärt mööda, mida võib hommikul sellisel kellaajal samuti prügimäeks nimetada. Selle vahega, et antud 1,5-kilomeetrisel lõigul ei põletatud prügi vaid seal olid suured brigaadid väljas, kes eelmise õhtu külastajate läbu koristasid. Nädalavahetus ja meri põlvini siiski.
Mis siin riigis äramärkimist väärib, on kohalike armastus muusika vastu. Ja mitte lihtsalt muusika vaid äärmiselt kõva muusika. Oma viienda korruse hotellirõdul istudes peame häält tõstma, et suhelda saaks ning üheaegselt kuuleme kolme erinevat bändi - meie hotelli muss ning kummaltki poolt restoranide omad samuti. Michael Jackson miksitud reggae ja mingi kohaliku popmuusikaga. Ja see kõik. on. lihtsalt. nii. kohutavalt. vali. Osades restoranides on muusika kõvem kui vanasti ööklubides.
Käisime paar korda ka ujumas - Scott on pisut häiritud, et vesi siin nii külm on (26 kraadi), ta ootas sooja vannivett.
Ööbisime auulis, kus pidu kestis hommikuni ja need, kellel ei kestnud, sõitsid koju jagades samal ajal peomeeleolu vasakule ja paremale. Olime seega öö jooksul korduvalt üleval ja elasime aftekatele kaasa.
Kell 7:30 istusime hommikusöögilauas ja 8:40 olime bussijaamas, et Boca Chicasse sõita. Saime kassast uhked piletid VIP-kirjaga. Kohad 81 ja 82. Kui buss oli 30-minutilise hilinemisega ette sõitnud ja hakkasime trepist üle ronima, karjus reisisaatja meile midagi hispaania keeles, millest saime aru, et ilmselt peame oma seljakotid trepi alla kappi panema. Kuna seal istus ka üks naisterahvas, siis me ei tahtnud oma kotte sinna jätta. Noormees karjus meie peale edasi. Valisime üleval kohad (sest seal oli ainult ca 40 kohta, mitte 80 nagu oleks võinud arvata). Läksime lõpks siiski asja uurima, sest kõik teised otsisid siiski numbrite järgi oma kohti ning saime aru, et meie VIP-piletid tähendasid seda, et me ise pidime trepialusesse harjakappi ronima mitte ainult oma kotte seal ladustama. Olles ca meetrikõrgusest uksest sisse pugenud, avanes meie ees avar, umbes meeter lai, 1.40 kõrge ja pooleldi täidetud neljakohalise pingiga ruum. Vippidele kohaselt oli meie pink varustatud ka lauaga, kuhu oma jooke toetada ning selja taga oli pikk ja kitsas tankiaken. Kui reisisaatja hakkas meie harjakapi ust kinni panema, siis ma ütlesin, et ma saan selles urkas klaustrafoobiahoo kui lisaks muule ka uks kinni on. Aga ukse taha jäi kemps ja avatud uks oleks selgelt häirinud ülejäänud reisijate põiekergendamist. Igal juhul tuli 5 minuti järel reisisaatja uuesti ja ütles, et leidis meile teisel korrusel pööbli hulgas siiski kaks vaba istet. Kolisime lihtrahva sekka.
Boca Chicas on meie hotell ca 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel suurest teest, kus buss meid maha pani ning selle lühikese kuid meeleoluka jalutuskäigu jooksul jõuti pakkuda meile umbes kaksteist korda taksot, reklaamiti erinevaid restorane ning kutsuti odavatesse hotellidesse ööbima.
Jätsime kotid hotelli vastvõttu, sest check-in aeg ei olnud veel käes, tegime väikese jalutuskäigu rannas ning suundusime seejärel süüa otsima. Valisime Venetsueela bistroo ning sõime arepat ja cachapat.
Käisime ujumas, vedelesime rannas ja basseini ääres. Scott käis vahepeal veel korra jalutamas ning selleks hetkeks oli müügitiim tänaval oma valikut laiendanud ning talle pakuti lisaks majutusele ja taksodele ka naisi, kanepit, kokaiini ja kõike muud, mida ta vähegi soovida võiks.
Õhtut sõime Trastevere restoranis ning kell 21:30 magasime vaatamata peole, mis meil akna all käis.
Kell kolm äratus, kolmveerand neli takso ja kell neli koos Hurghada pakettreisijatega lennujaama turvakontrollis. Järjekord liikus kiiresti kuni selle ajani kui mõlemad mu kastid läksid täiendavasse kontrolli. Esimesele tehti lõhkeainekontroll ja teises vaadati kaasapakitud õunad üle. Kõik kokku 16 minutit.
Tallinn-Riia väljalend hilines, seega pidime Riia lennujaamas tempot tegema ning jõudsime väravasse ilusti hetkeks kui pardaleminek just käis. Saime kahepeale kolmese istmerea ning ootamatult toodi ka singi ja juustuga croissant ning pudel vett. Ma ei tea, mis kõrgema klassi piletid ma meile soetanud olin, sest nimetatud gurmeed serveeriti vaid osadele reisijatele.
Pariisis oli meil 6+ tundi aega kogu C-terminaliga tutvumiseks. Ühest otsast teise kõndimiseks kulub ca 1000 sammu kui kedagi huvitab.
Lennuk oli üle müüdud ja seega osade kaasreisijate kohtadega paras segadus. Igatahes need õnnelikud, kes pardale pääsesid, said kõik omale lõpuks ka istekoha. Mina rõõmustasin kui avastasin, et 11 tunni asemel kulub Atlandi ületamiseks vaid 9 tundi ja 10 minutit. 2 tundi nagu maast leitud. Selle nullis omakorda ära erakordselt niru filmivalik ning kuna ma Beethovenit ei soovinud vaadata, siis lugesin suurema osa üheksast tunnist raamatut ning kuulasin taustaks terve tee röökinud titte paar rida eespoolt.
Positiivse poole pealt istusid meie ümber reisijad, kes andsid oma panuse lennuki korrashoidmisse sellega, et käisid kempsus sokkides.
Piiriületus läks kiirelt ning juba pagasilindi kõrval tellisin meile Uberi ära. Jõudsime terminali ette ning ühtäkki lendas meile peale tavapärane parv taksojuhte, kes kõik rääkisid, kuidas Uberiga ei ole turvaline sõita ja alguses on hind küll odav, aga siis küsitakse ikka palju rohkem raha ja ega nad tegelt nagunii ei tule isegi kohale. Selle aja peale juba sõitis ka meie Honda ette ning hakkasime asju pagasisse laduma. Kuna samal ajal helises taas mu telefon ja ekraanil oli Dominikaani number, siis küsisin Uberi juhilt, et kas tema helistab mulle. Ta arvas, et ju ta telefon taskus kogemata helistab. Võttis selle välja ja sealt ei olnud ühtegi kõnet välja minemas. Küsis siis, et kas ma ikka olen Yulia, kelle ta peale peaks võtma. Kuna ma ei ole Yulia, siis võtsime oma kotid pagassist välja ja sel ajal just jõudis ka Gaili tellitud Uber kohale.
Sõitsime hotelli ja läksime magama.
