Mas que solamente ciudad, Barcelona. Ja ikka need arepad

 

Enne lennujaama minekut läksime taas meie arepakohvikusse, kus Scott sõi arepat ning mina sain selle kontinendi parima cachapa - venetsueela magus maisipannkook juustuga. Nii hea!

Lend möödus elamustevaeselt ning õhtuks olime kodus tagasi.

Mas que solamente ciudad, Barcelona. Nii palju head sööki.

 

Hommikul jõime päikesetõusu vaadates veini ning seejärel läksime sõime kohvikus kooke ja saiu peale. Otsustasin, et täna on hea päev Scottile terve Hispaania tutvustamiseks ning läksime Poble Espanoli, kus on teatavasti arhitektuur kogu Hispaaniast esindatud. Väga muljetavaldav ei olnud. Parimaks osaks oli ilmselt foto koos lumememmega.

Tagasiteel oli mul kõht ammu tühi ning läksime hotelli vastas olevasse restorani, kuhu me juba mitu päeva olime tahtnud hommikust minna sööma. Hommikusöögiga oli seal keeruline, sest nad avasid oma putka alles kell 12… Igal juhul saime seal maailma parimat friteeritud jahubanaani ning superhead burgerit.

Õhtuks olime omale laua pannud Argentiina restorani - sõime väga palju väga head liha :)

Barcelona 2018 & Barcelona 2022

 

Mas que solamente ciudad, Barcelona. La paradeta ja värviline keraamika

 

Hommikukohvi jõime hotellis. Jalutasime linnas ning läksime La Paradetasse lõunale.  Teatavasti on tegemist ühe minu lemmikkohaga Barcelonas ning ma olin väga elevil sellest. Järjekorras saime teise koha ning selle aja peale kui einela ükskord avati, oli meie taga tubli 10-15 inimest.

Tellisime friteeritud beebikaheksajalgu (superhead), keedetud kaheksajalga (noh, me tegelikult eeldasime, et grillitakse või praetakse, eksole), grillitud tuunikala, navajosid ja veini. Nii hea oli.

Jalutasime veel vanalinnas, jõime kuuma šokolaadi ning valisime omale värvilisi nõusid.

Õhtul läksime uuele katsele churro hot dogide osas, aga selgus, et ka kell 19 neid ei saa, tulgu turistid, palun, kell 22 tagasi. Turistid kõndisid seepeale lähedalasuvasse Mehhiko restorani ning sõid tacosid.

Mas que solamente ciudad, Barcelona. Mittemuljetavaldav park. Endiselt.

 

Vaba päeva puhul oli meil mõnus brunch plaanis. Kiire guugel juhatas meid La Crematisse, ühte hiljutiavatud, aga väga poppi einelasse. Tellisime omale mune ja peekonit ja pannkooke ning lisasime omalt poolt päevakohased sinimustvalged.

Ma ilmselt olen seda paaril korral ka maininud, aga Parc Güell, üks Gaudi suurteoseid, ei ole mulle kunagi erilist muljet avaldanud. Ma olen seal mõned korrad käinud, iga kord lootnud, et äkki seekord saan fenomenile pihta, aga ei midagi. Scott siiski avaldas soovi minna. Kui ma esimesi kordi Barcelonas käisin, siis oli terve park tasuta. Hiljem lisasid nad 3-eurose tasu sellele mosaiikplatvormile pääsemiseks ning aastal 2022 tuli 10 eurot per külastaja terve pargi eest välja käia.

Parc Güelli pildid internetis on alati värvilised ja täis mosaiike. Mida aga esmakordne külastaja, näiteks Scott ei tea, on see, et mosaiik moodustab vaid marginaalse osa tervest pargist ning kõik ülejäänu on üsna looduslähedase visuaaliga park. Seega ka seekord ei avaldanud park meile muljet ning asusime väljapääsu otsima. Väljapääs oli läbi sammastega platvormi, mille nad olid platvormil samaaegselt viibivate külastajate arvu korrigeerimiseks lintidega kinni pannud. Seega ei jäänud meil muud üle kui veerand tundi väljapääsu sabas oodata.

Tagasi jalutasime läbi Gracia, mis erinevalt nimetatud pargist on üks mu lemmikpiirkondi Barcelonas. Nägime pereõllekat ning sõime päikeseväljaku ääres tapasid lõunaks. Sealhulgas mu lemmikuid, tursasalatit ja crema catalanat.

Õhtuks läksime randa, vaatasime liivaskulptuure ja päikeseloojangut.