Powered by Nature: Stavanger maa all

Hommik algas nüüd juba ootuspäraselt pannkookide, peekoni, vahtrasiirupit, munade ja arbuusiga.

 

Peale hommikusööki käisime jälle vastuvõtust läbi ja mainisime, et meil on endiselt toas max 19 kraadi. Järjekorras kolmas tütarlaps lubas asjad korda ajada.

 

Eile vaatasime Preachers Pointi alt paadist, täna oli plaan sinna matkata. Erinevates kirjeldustes äratoodud kui lihtne matk, olid mu ootused kõrged rahuliku kulgemise ja looduse ning hingematvate vaadete nautimise osas. Lisaks oli käes augusti teine pool ja ilmad natuke jahenenud, seega võis ka arvata, et teisi turiste seal väga pole.

 

Panime sihtkoha Google Mapsi ja saime teada, et 2/3 teest kulgeb maa all tunnelites :) Linnast välja saades on esimene, 9km tunnel ja seejärel kohe teine 15km tunnel. Elu nagu suurlinna metroos. Jõudsime siis matka alguspunkti ning esimesed 300 meetrit neljast kilomeetrist olid täpselt sellised nagu ma ette kujutasin - mugav tee. Rajaäärsed täis mustikaid ja pohli. Ainult lubatud vaateid veel ei olnud. Siis liikus rada metsa sisse ja ka järgmised 200 meetrit olid veel täitsa nauditavad ja ma olin nõus sellega, et tegemist on suhteliselt lihtsa tripiga. Siis jõudsime kivideni. Edasiliikumiseks tuli mööda märgasid kas horisontaalis või vertikaalis asuvaid kive ronida. Kui mul hakkas vaikselt lootus tekkima, et mingi tund aega juba rühitud, et kas hakkame vaikselt ka kohale jõudma, selgus, et juhuu, esimene poolteist kilomeetrit on läbi. Ja kogu selle 1,5 kilomeetrit liikusime lõputus turistikolonnis. Mu fantaasia sinnani ei jõudnud, milline see rada võiks tipphooajal välja näha. Ilmselt rada ei näegi.

 

Rada ei olnud füüsiliselt raske, küll aga äärmiselt ebamugav kõndimiseks. Pigem oli see nagu öösel pimedas toas legoklotside vahel kõndimine ning vahepeal mööda mööblit turnimine. Viimased 500 meetrit läksid minu maitse jaoks ka liiga serva mööda.

 

Ja juba avanesidki meie ees vaated ülejäänud 468-le turistile. Ja Lysefjordile. Seisime sabas, et teha kaljunurgafotod, nautisime natuke veel vaateid ja hakkasime tagasi alla liikuma. See, kes väidab, et alla saab kiiremini, pole ilmselt kunagi liikunud 4km mööda suuri ja libedaid kive mäest alla.

 

Läbisime taas maa-aluse teekonna ning läksime hotelli riideid vahetama. Toaust avades lõi meile näkku korralik Sahhaara - vahepeal oli keegi meile tuppa vedanud radika ning selle max temperatuuril tööle pannud. Ilmselt ei saanud nad oma keskset temperatuurikontrolli siiski korda. 

 

Hiljuti avaldati mingi järjekordne nimekiri Euroopa parimatest burxikohtadest ning antud list ületas uudiskünnise ka Eestis, kuna neljandal kohal oli VNLD burger. Aga lisaks sellele oli nimekirjas ka üks Stavangeri burxiresto, mis asus väga mugavalt vaid paari minuti kaugusel meie hotellist. Scott tellis omale klassikalise burgeri, mina mahelõhega. Superhead olid.

 

Õhtul sõitsime veel kohalikku randa, et päikeseloojangut vaadata.