Hommikusöögisaalis olid kõik lauad nimesiltidega kaetud
ning Gaili Holda +1 oli otse sissepääsu kõrval. Ilmselgelt polnud
turistid sellega rahul ning palusid omal laua aknaaluse vastu ära
vahetada. See ei tähendanud vaid siltide ümbertõstmist vaid ka
logiraamatus vastavate sissekannete muutmist. Aga ettekandev tütarlaps
oli ülesannete kõrgusel ning sai sellega hakkama. Ilmselt võis tema
vastutulelikkuse taga olla ka keskmisest kehvem inglise keel ja talle
tundus lihtsam lauad ära vahetada kui neile turistidele seletada, et
tuleb võtta see, mis antakse.
Kuna majutusasutus
vastab kõikidele Covidi ärahoidmise tingimustele, siis põhimõtteliselt
oli kogu hommikusöök ükshaaval ära pakitud. Plastmasstopsides olid
puuviljasalatiportsud, moosid, pasteedid ja kõik muud määrded olid kas
minipakkides või minituubides, iga kukkel ja näkileivaviil oli eraldi
kotikeses. Ja Norra pruun juust oli ühe viilu kaupa ära kiletatud.
Ainult sooja sööki sai ise marmiitidest võtta, ilmselt sealtkaudu covid
ei nakka.
Scott uuris, et äkki me tahame hommikul
eile tegemata jäänud mäkketõusu ära teha, aga ma arvasin, et meil on
endiselt pikk sõit ees ja järjest mägisemaks läheb ja tegelikult tahaks
ikka õhtusöögi ajaks Stavangerisse jõuda.
Läksime
liikvele ning esimene kolmandik teest möödus hingematvaid vaateid
nautides ning nende põhjalikumaks nautimiseks peatuse tehes. Siis tuli
teine kolmandik, kus vett valas nagu oavarrest, tee oli muutunud kaks
korda kitsamaks ning sinna oli tekkinud ühtäkki terve rida Marko
Märtineid ja sakslaste matkabusse. Kuna üks matkabuss või Tänaku auto
võtab vabalt enda alla rohkem kui terve tee laiuse, siis teises suunas
liikuja pidi ennast kas vertikaalis mäeküljele parkima või lihtsalt
lootma parimat. Lisaks jagasime teed ka lammastega, kes ei olnud veel
mootorsõidukite ohtlikkust adunud ja jalutasid sõiduteel nagu pühad
lehmad Indias.
Mäeküljed olid järjest täis
väikeseid majakesi, ilmselt talviste suusatajate majutamiseks. Kes
vabatahtlikult sellistel teedel on valmis majutuskohta sõitma, jääb
mulle mõistatuseks.
Viimasel kolmandikul läks tee
jälle kraad laiemaks ja nüüd said autod üksteisest taas nii mööda, et
ainult poole auto jagu tuli kraavis hoida.
Stavangeris
oli meil broneeritud õhtusöögiga hotell otse sadama kõrvale.
Broneerides meenus mulle, kuidas ma kunagi Michiganis valisin
All-Inclusive hotelli, kus pidi olema hommiku-, lõuna- ja õhtusöök
hinnas, aga reaalselt tähendas see lihtsalt tohutut kogust söödamatut
toitu ja hiigelsuurt sügavkülmkappi, kust sai omale asju võtta ja neid
siis mikrolaineahjus üles soojendada. Kinnitasin Scottile, et "meil siin
Euroopas" sellist jama ei korraldada ja juba piltide pealt on ju näha,
et saab maitsvat päris sööki. Aga alustame algusest - checkini tütarlaps
küsis, et mis kell me homme, pühapäeval, keset puhkust hommikust süüa
tahame, kas 7:30 või 8:15, sest kõik muud ajad on juba otsas. Ütlesin,
et räägin abikaasaga ja annan teada. Läksime seejärel tuppa, avasime
ukse ja meid tervitas 17-kraadine Alaska. Kuna selleks ajaks oli kell
saanud 18, siis keerasime temperatuuri 24 peale ning läksime alla
stalovajasse. Pakuti kanatiibu, kartuleid, soojendatud sügavkülmutatud
köögivilju, koorekastet ja nelja sorti maitsetut salatit. Kogu selle
gurmee tarbimine ei võtnud meil just liiga palju aega ning juba olimegi
taas checkinis, et tütarlast teavitada, mis kell me hommikust süüa
soovime. Selgus, et selle poole tunniga on ka viimased ajad läinud ning
meie ainus variant on nüüd minna omale sobival kellajal, laadida
taldrikud täis ja siis süüa kas fuajees või oma toas...
Kuna
kell ei olnud palju, siis tegime veel jalutuskäigu nii hotelli taga
peo- ja baaripiirkonnas kui ka 170 puidust valge majaga vanalinnas. Ja
ostsime Starbucksi kohvikruusi mulle.
Toas oli temperatuur tõusnud 18 kraadi peale. Ilmselt tänu sellele, et ma olin akna kinni pannud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar