Here in London Town: üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna

Pildid räägivad ise enda eest, sest ega mul tegelikult midagi juurde lisada pole. Tööpäevad olid kiired, hommikul jõudsin jooksma, õhtuti käisime söömas. Natuke linna peal jalutamist ka.

Here in London Town: Beat that, Usain Bolt!

Eile õhtul kella kuueks jõudsime koju ja kella kümneks olid mul asjad lahti pakitud, pesu pestud ja kuivatatud ning uuesti ära pakitud. Et täna hommikul Londonisse lennata.

Hommikul käisin covidi testi tegemas, sest UK-sse saab vaid vaktsiinipassi ning enne ning pärast lendu tehtud negatiivse testiga. Ning reisija deklaratsiooniga. Arvestades seda, et olin viimase peeve jooksul viibinud kuues erinevas riigis, kulus deklari peale üle kolmveerand tunni ning ohtralt vandesõnu.

Kella kaheks olin lennujaamas ning planeeritud 14:45 asemel väljus lennuk 15:05. Lisa Helsinki bussivärav ning minu 40-minutilisest ümberistumisajast sai 8 minutit. Kihutasin maski ja seljakotiga passikontrolli poole ning sealt edasi väravasse. Jõudsin higisena, läbi maski seda vähest õhku ahmides ning viimasena lennukisse. Londonis suundusin esimese asjana taas testi tegema…

Hotellis sain upgrade’i kaheksanda korruse vaatega tuppa ning täiesti üllatuslikult Londoni kohta oli esiteks tuba äärmiselt suur, teiseks väga funky ja kolmandaks vannituba vaid ühe kraaniga! Esimest korda Londonis õnnestus mul käsi pesta sooja veega, mitte vasakut kuuma ja paremat külmaga!

Powered by the Nature: Järgmises pealinnas

Hommik algas täiesti uskumatu päikesetõusuga. Nägin esimest teaserit voodist, tõmbasin jope selga ja kihutasin ülemisele tekile.

Kui tagasi kajutisse jõudsin, oli kell 6 saanud ning viimane aeg oli alla einelasse minna, et jõuaks enne randumist hommikusöögi ära süüa. Sõime ära ning kui kajutisse tagasi jõudsime, selgus, et seal oli juba koristustiim ära käinud, meie asjad eest ära tõstnud  ning voodipesu ja dushiruumist käterätid ära viinud. Infoletis selle kohta küsides selgus, et kajutite koristamisega alustataksegi veel enne randumist. Mul oli ainult hea meel, et me oma pesu enne hommikusööki voodi peale vedelema ei jätnud.

Turust Helsinkisse jõudsime ca pooleteist tunniga, parkisime taas sadamasse ning kõndisime sealt kesklinna. Mul oli ju plaan ilusti tehtud - sööme Tamarinis. Kontrollisin kodulehelt üle - restoran avatud nagu tavaliselt. Selgus, et kõik muu on pühapäeval kuni lõunani täiesti kinni ja kuna me olime võrdlemisi väsinud, siis ei olnud meil erilist huvi ka linna peal ringi kõndida. Igal juhul sai siis kell 12, mis tähedab, et Tamarin pidi avanema. Kõndisime kohale ning koht, mida polnud juba mõnda aega avatud, oli Tamarin.

Avatud kohtadega oli üldse natuke kriitiline ning lõpuks maandusime Taco Bellis. Võtsin Supreme Taco kanafileega. Lauda jõudis nimetatud taco hakklihaga. Lasin uue teha.

Meil oli kõndimisest täiesti villand ning otsustasime sadamasse minekuks Uberi võtta. Pühapäeval Helsinki kesklinnas oli kõige lähem Uber 15 minuti kaugusel. Aga noh, me olime väsinud. Hakkasin tellima. App teatas mulle, et mask on kohustuslik ning käskis mul selle tõestamiseks, et ma ikka maskis olen, pildi endast maski kandes teha ja üles laadida. Kõndisime sadamasse. Scott magas terve tee Tallinna. Välja arvatud need viis  minutit kui ma alla autosse lippasin, et talle tekk tuua ning ta pidi ühe maadami minema ajama, kes mu koha omale tahtis võtta.

Powered by Nature: Pealinnas

Hommikusöögiks olid külastajad jagatud kolme gruppi ning meie sattusime sellesse, mis suunati konverentsisaali sööma. Sõime pannkooke, croissante, mune ja peekonit. Ning võtsime peale hommikusööki suuna Stockholmile. Napid poolteist tundi hiljem parkisime ennast Viking Line’i sadamasse ning kõndisime linna.

Jalutasime vanalinnas, vaatasime olematut vahtkonnavahetust ning hakkasime ABBA muuseumisse liikuma. Tegime tee peal veel Itaalia restoranis kiire lõuna, kus meile Caesari salati pähe serveeriti väga head lehtsalatit grillkanaga.

ABBA muuseumis veetsime vähemalt kaks tundi, kuulasime muusikat, tutvusime ajalooga ning tegime turistikaid.

Tagasiteel sadamasse kiire kohvi- ja koogipeatus ning suveniiripood.

Stockholmisse sisse- ja sealt väljasõit on alati äärmiselt maaliline linnavaadete ning rohkete skääridega. Seekord õnnestus veel ankur hiivata just päikeseloojangu ajal ning saime nautida erakordselt suurepäraseid vaateid.

Kui hakkasime paadis õhtusöögikohta otsima, siis selgus, et kuigi buffee polnud just kõige odavam, oleks igas teises sööklas ainuüksi praad ja jook sama summa läinud. Ning kui Scott nägi kõiki neid mereande ja lõputus koguses sisefileed, siis sealt me enam ei liikunud. Laua saime ka otse laeva ninasse vaadetega tuledes skääridele. 

Powered by Nature: Suursugune eliit

Kuna majutusime seekord väikeses B&B-s, siis polnud ka hommikusöök tavapärane lookas lett, vaid iga laudkond sai väikse vaagna juustu-, liha- ja köögiviljavalikuga ning kaetud laua peal olid lisaks kuumad saiad, munad, kohv, jogurt.

Jalutasime veel natuke Ystadi peal ringi ja sõitsime seejärel Mörrumi suunas, et üle 20 aasta jälle korra sugulasi näha. Poolteist tundi läks kiirelt ning asusime Stockholmi suunas teele plaaniga sõita nii kaugele kui Scott jõuab ja siis öömaja valida. Selgus, et Norrköping on täitsa sobiva asukoha peal ning broneerisin sinna Elite Grand Hotelli. Kuna terve suure hotelli peale - 7 korrust, igal ca 30+ tuba oli vaid üks üliaeglane lift, siis peale esimest tutvumist liftiga käisime on kuuenda korruse vahet kõik korrad jala.

 

Õhtul söögikohta otsides avastasime, et tegemist on ootamatult kena kesklinnaga. Jalutasime ringi ning leidsime lõpuks ka sobiva söögikoha - sõime jälle kahepeale terve lauatäie tapasid. Telefonist menüü vaatamine oli meil ka juba selge.

Powered by Nature: Muinasjutumaal

Hommikusöögisaal pakkus esimese asjana desovahendit ning ühekordseid kilekindaid. Loobusime mõlematest, sest käed olid puhtad. Tavapäratult niru valikuga letist võtsin siiski mõned pannkoogid, keedumuna ja croissanti. Kui ma keedumuna koorima hakkasin, selgus, et sellele oli kuuma vett vaid kaugelt näidatud ning enne kui ma reageerida jõudsin, voolas pool sisu juba välja. Sõin pannkoogid ära.

Jalutasime alla jõe äärde ning ootasime, et kell saaks 10. Nimelt on Lakrids & Bülow pärit Taanist ning meie ootused olid kõrged suurepärase valiku osas. Kell sai 10. Neil oli riiulis umbes viis sorti. Kristiine keskuse letis on vähemalt 10... Läksime seepeale hoopis Bronutsi, et paar sõõrikut soetada. Tulime ära terve karbitäiega.

Umbes tunni aja kaugusel Odensest, otse Kopenhaageni külje all on Dagor - linn, mis on jõudnud Taani 10 ilusaima väikelinna nimekirja. Sõitsime esmalt mere äärde, et väike lõunane piknik teha ning seejärel jalutasime veel kollaste majade vahel ja lillelistel tänavatel ringi.

 

Õhtul kolmveerand viieks jõudsime majutuskohta. Saabumiskellaaeg pidi olema väga täpselt välja rihitud, sest check-ini jaoks oli antud kahetunnine aken viiest seitsmeni. Kes magas seejärel, kes käis jooksmas ning kolmveerand kaheksaks läksime Pinchosesse tapasid sööma. Tegemist oli meie jaoks uudse kontseptsiooniga, kus ainus nendepoolne tegevus oli meie laudajuhatamine. Toidu tellimiseks pidime äpi alla laadima, sealt tellima ning ise oma toitudel ka järel käima - joogid sai kätte baarist, söögid köögist. Võtsime umbes kümmekond erinevat tapast ning ühe korra viidi ka laua pealt musti nõusid ära. Arvet maksma hakates pakkus süsteem kohe mugavalt võimaluse ka jootraha lisada. Kuna me ei näinud võimalust teha seda nimeliselt (iseendale, sest keegi teine ei jooksnud meie nimel see õhtu isegi pooltki nii palju mitte), siis jätsime selle võimaluse vahele.

Powered by Nature: Kuidas me Saksamaal poes käisime

Hotel Amerika oli ainus tervel reisil, kus meil ei olnud hommikusööki hinnas. Küll aga oli see võimalik omale lisada hinnaga 19 eurot inimese kohta. Kõndisime hommikul alla vaatama, et mida kaaviari siis selle raha eest pakutakse. Välja oli pandud umbes 3-4 sorti liha ning samapalju juuste. Tellimise peale saavat ka mune ja kooki. Ja kohvi. Otsustasime, et 38 euro eest saame sama kraami omale soetada Aldist ning vähemalt nädalajagu hommikuid oleks hooleta. Tegime peatuse esimeses teeäärses einelas ning alustasime seda päeva viinerite ja friikatega.

 

Kuna Saksamaa oli nii külje all, siis otsustasime sinna kiire shoppinguotsa teha - täiendada nii kosmeetika- kui toiduvarusid. Umbes kella kaheks oli see kõik tehtud ning sõitsime Odensesse, mis on tuntud kui Hans Christian Anderseni sünni- ja kodulinn.

 

Viisime asjad tuppa ning läksime linnaga tutvuma. Jalutasime kesklinnas ning vanalinnas. Viimane oli praktiliselt inimtühi ning nautisime neid ilusaid väikseid maju ja lilledes tänavaid.

 

Lõpuks leidsime ka restorani, kus süüa. Cafe Vivaldi nägi välja suhteselt suursugune oma kõrgete lagede ning osaliselt valgete laudlinadega. Tütarlaps suunas meid lauda ning ulatas kaks taanikeelset menüüd. Ühtlasi andis ka teada, et edasi peame ise hakkama saama - tellimused tuleb esitada leti ääres. Läksime küsima inglisekeelset menüüd, selgus, et neil pole. Kuna välisukse kõrval turistide tillitamiseks üks lühike siiski oli, siis tegi Scott sellest pildi ning kasutasime seda menüüna. Tellima minnes komistas järgmise takistuse otsa - nimelt ei osanud leti taga olev tütarlaps inglisekeelsete toidunimetustega midagi peale hakata ning palus Scottil selle asemel kasutada taanikeelset menüüd. Toit oli ok. Ja peaaegu see, mille me tellisime.

Powered by Nature: Varajane lind

Pakkisime asjad ning asusime kohe hommikul Kristiansandi poole teele, et sealt laevaga Taani sõita. Teekond oli maaliline, kuid elamustevaene. Tegime mõned peatused ning nautisime vaateid.

 

Kristiansandi jõudsime tunnise varuga ning tegime selle aja ilusti sadama kõrval olevas kalurikülas parajaks - sõime fish and chipse ning pesin tuvisitta oma dressipluusi pealt.

 

Kuna väljasõit hilines 10 minutit, andis kapten teada, et ta küll vabandab, aga kohalejõudmine hilineb 30 minutit. Ilmselt ei olnud matemaatika tal tugevaim külg koolis.

 

Laevas läksin korra tekile, et vaadata, kuidas Kristiansand mere poolt välja näeb. Tekk ja reeling olid rahvast täis. Kui minu lähedalt üks paar reelingu äärest lahkus, siis võttis nende taga seisnud matsakam daam nende koha sisse ning minu matemaatika väitis mulle, et kohas, kuhu enne mahtusid kaks, mahuvad ka nüüd ning seisin daami kõrvale. Selle peale võttis ta uuesti sisse oma koha meeter tagapool ning kommenteeris midagi distantsi hoidmise kohta.

 

Peale kolmetunnist loksutamist jõudsime Hirtshalsi ning esimesed autod said ka maha sõita kui korraga pidurit tõmmati ja rambid kõik uuesti üles. Selgus, et rampidega on mingi jama, aga nad tegelevad selle nimel, et me kõik kiiresti ja ohutult Taanimaa pinnale saaksime. Läks vaid pool tundi ning juba saimegi suuna Hotel Amerikale võtta.

 

Sõime õhtust, jalutasime fjordi ääres ning läksime magama.

Powered by Nature: Stavanger maa all

Hommik algas nüüd juba ootuspäraselt pannkookide, peekoni, vahtrasiirupit, munade ja arbuusiga.

 

Peale hommikusööki käisime jälle vastuvõtust läbi ja mainisime, et meil on endiselt toas max 19 kraadi. Järjekorras kolmas tütarlaps lubas asjad korda ajada.

 

Eile vaatasime Preachers Pointi alt paadist, täna oli plaan sinna matkata. Erinevates kirjeldustes äratoodud kui lihtne matk, olid mu ootused kõrged rahuliku kulgemise ja looduse ning hingematvate vaadete nautimise osas. Lisaks oli käes augusti teine pool ja ilmad natuke jahenenud, seega võis ka arvata, et teisi turiste seal väga pole.

 

Panime sihtkoha Google Mapsi ja saime teada, et 2/3 teest kulgeb maa all tunnelites :) Linnast välja saades on esimene, 9km tunnel ja seejärel kohe teine 15km tunnel. Elu nagu suurlinna metroos. Jõudsime siis matka alguspunkti ning esimesed 300 meetrit neljast kilomeetrist olid täpselt sellised nagu ma ette kujutasin - mugav tee. Rajaäärsed täis mustikaid ja pohli. Ainult lubatud vaateid veel ei olnud. Siis liikus rada metsa sisse ja ka järgmised 200 meetrit olid veel täitsa nauditavad ja ma olin nõus sellega, et tegemist on suhteliselt lihtsa tripiga. Siis jõudsime kivideni. Edasiliikumiseks tuli mööda märgasid kas horisontaalis või vertikaalis asuvaid kive ronida. Kui mul hakkas vaikselt lootus tekkima, et mingi tund aega juba rühitud, et kas hakkame vaikselt ka kohale jõudma, selgus, et juhuu, esimene poolteist kilomeetrit on läbi. Ja kogu selle 1,5 kilomeetrit liikusime lõputus turistikolonnis. Mu fantaasia sinnani ei jõudnud, milline see rada võiks tipphooajal välja näha. Ilmselt rada ei näegi.

 

Rada ei olnud füüsiliselt raske, küll aga äärmiselt ebamugav kõndimiseks. Pigem oli see nagu öösel pimedas toas legoklotside vahel kõndimine ning vahepeal mööda mööblit turnimine. Viimased 500 meetrit läksid minu maitse jaoks ka liiga serva mööda.

 

Ja juba avanesidki meie ees vaated ülejäänud 468-le turistile. Ja Lysefjordile. Seisime sabas, et teha kaljunurgafotod, nautisime natuke veel vaateid ja hakkasime tagasi alla liikuma. See, kes väidab, et alla saab kiiremini, pole ilmselt kunagi liikunud 4km mööda suuri ja libedaid kive mäest alla.

 

Läbisime taas maa-aluse teekonna ning läksime hotelli riideid vahetama. Toaust avades lõi meile näkku korralik Sahhaara - vahepeal oli keegi meile tuppa vedanud radika ning selle max temperatuuril tööle pannud. Ilmselt ei saanud nad oma keskset temperatuurikontrolli siiski korda. 

 

Hiljuti avaldati mingi järjekordne nimekiri Euroopa parimatest burxikohtadest ning antud list ületas uudiskünnise ka Eestis, kuna neljandal kohal oli VNLD burger. Aga lisaks sellele oli nimekirjas ka üks Stavangeri burxiresto, mis asus väga mugavalt vaid paari minuti kaugusel meie hotellist. Scott tellis omale klassikalise burgeri, mina mahelõhega. Superhead olid.

 

Õhtul sõitsime veel kohalikku randa, et päikeseloojangut vaadata.

Powered by Nature: Alaska

Selle aja peale kui ma hommikul jooksmas olin ära käinud ja alla hommikusöögile jõudsime, oli kell ammu isegi meile algselt pakutud 8:15 läbi. Arvestades eilset õnnetut õhtusööki ei olnud meie ootused just eriti kõrged, aga letid olid lookas - nelja sorti munad, pannkoogid, vahtrasiirup, peekon, erinevad värsked puuviljad, ilma piima ja soolata kaerahelbepuder, krõbedad croissandid, singid-juustud jmt. Nad võiksid sama valikut pakkuda ka õhtuti.

 

Scott oli meile broneerinud Lysefjordi kruiisi ning kell 10 olimegi juba paadis. Seilasime Stavangerit ümbritsevate saarte vahel ning jõudsime lõpuks ka nimetatud fjordi, mis olevat üks ilusamaid kogu maailmas. Oli tõesti - nägime nii Preachers Pointi, kuhu meil homme ka matk plaanis, rohkelt koskesid, kolme kitse, vagabondi koobast ja palju mägesid.

 

Kella poole kahe ajal käisime hotellis vetsus ning suundusime seejärel ümber nurga asuvasse tacobaari kerget lõunat võtma. Astusime sisse tühja baari, kus terve saali peale vaid üks laud ühe mehe poolt hõivatud. Küsisime leti taga olevat noormehelt, et kas tellimine on letist või lauast ning mõlemad variandid olevat täiesti sobivad. Võtsime siis menüüd ja valisime laua. Valisime ka taco, lootuses, et veiselihataco on siiski veiselihast, mitte vegan nagu menüüs kirjas. Ja siis ootasime. Ja ootasime. Ja ootasime. Kuni ma lõpuks marssisin leti juurde ja esitasin tellimuse. Ja siis laua juurde tagasi, sest selgus, et kohe tuleb ära ka maksta... Tacod olid väga head.

 

Aga, et ükski kalor saamata ei jääks, siis tacobaarist liikusime edasi Donought Worry sõõrikubaari otsima. Nagu iga õige sõõrikubaar tegema peaks, olid neil kaks sorti leti peal ka testimiseks ja peale mõlema sordi proovimist arvas Scott, et sellest tegelikult piisas ju küll. Võtsime siiski ühe õunafritteri ja ühe vaarikanonparellisõõriku.

 

Hotelli õhtune gurmee nägi ette pipraveist praeriisiga ning kolme maitsetut salatit. Minu taldrikule jõudnud veis oli igal juhul pärit eile ülejäänud kanatiibadelt ja praeriis oli oma esimese elu tõenäoliselt elanud riisipudruna. Õnneks polnud kõht tühi ka :D