Kuna ma pidasin heaks mõtteks, et Scott, kes oli juba niigi häiritud sellest, et hommikuti kell pool neli juba valgeks läheb, saaks jaanipäevast ning sellest, kuidas päikeseloojang läheb sujuvalt üle päikesetõusuks täieliku elamuse, siis valisime välja mereäärse hotelli Haapsalus ning sõitsime esmaspäeva pealelõunaks sinna. Viisime oma asjad läbi 80-kraadise temperatuuriga õhuvaba koridori tuppa ning eelmisest aastast veel Hapsal Dietrichi koogimaitse meeles, kihutasime sinna. Laud oli ettenägelikult kinni pandud.
Saime viimase pardicannelloni, sõime pelmeene, kartuli-lõhesalatit ning tartari. Väga ettenägelikult olime kohe lauda istudes palunud omale lõigu mustika-šokolaadikooki kõrvale panna, vastasel korral oleksime terve õhtusöögiaja närviliselt koogiletti silmas pidanud, sest nimetatud mustikakook kadus sealt nagu esimene lumi. Lisaks mustikakoogile valisime veel kirsi-šokolaadikoogi ning peale õhtusööki jalutasime võimalikult pika ringiga tagasi.
Hotell ning rõdu oli meil vaatega merele ning päikesetõusule. Esmaspäevaõhtust loojangut läksime seega oma poolsaare vastaskaldale vaatama. Jagasime rannariba umbes miljoni sääse ning kärbsega ja kõndisime tuppa tagasi.
Hotelli pakutav hommikusöök oli täiesti vanakooli buffee, kus kõik külastajad said vabalt toidu peale köhida nii nagu kopsumahtu oli, seega otsustasime taas Hapsal Dietrichisse minna. Hommikusöögimenüü polnud neil just teab, mis pikk, koosnedes vaid kolmest valikust (pluss smuutid), aga leidsime omale sobivad variandid ning tellisime lõhe-avokaadovõileivad (mina) ning kartulid peekoni ja munaga (Scott). Scott, kes sööb muna ainult koogi sees või siis segatuna (munahüüve ja omlett), palus oma muna segatult. Selgus, et hommikusöögikokad suudavad teha vaid praemune. Sest neil on kolmele laudkonnale kokkamisega nii kiire, et munad jõutakse küll pannile lüüa, aga labidaga segamini enam mitte. Scott võttis siis ka lõhevõikud. Ja otse vispli alt tulnud mustika-šokolaaditordi lõigu.
Jalutasime päeval taas linnas ringi, käisime rannas, tegime pealelõunase uinaku ning läksime õhtusöögikohta otsima. Selgus, et jaanipäeval pole see mitte lihtne ülesanne ning sõime lõpuks ühel tänavaäärsel terrassil. Kana ja veisefilee olid head, limonaadid olid värviliste lilleõitega kaunistatud. Kuna parem osa magustoidumenüüst oli neil välja müüdud, kõndisime Kuursaali, et seal midagi magusat võtta. Mina tellisin tuuletasku ja kohvi, Scott jäätise maasikamoosiga. Minu kook ja kohv ammu kohal ning praktiliselt ära söödud, kui lõpuks jõudis Scotti ette kauss sulanud jäätise ja moosilusikatäiega. Ja minu eelnev mälestus Haapsalu Kuursaalist oli see, kui me ükskord 10 minutit enne sulgemist sisse astusime, ise täiesti näljased ja neil köök ammu kinni ning nad ikkagi leidsid võimaluse meile suure taldrikutäie sinke, juustu ja tomateid kokku panna ning serveerida. Nad ei tahtnud selle eest isegi raha tookord mitte. Meil õnnestus siiski midagi jätta. Ilmselgelt on ajad muutunud.
Jaaaniööl oli plaan terve öö üleval istuda, et otse oma rõdult õhtuvalguse üleminekut hommikuvalguseks vaadata. Scott oli eriti veendunud, et tahab päikesetõusu näha. Kella 12 paiku öösel Scott haigutas ja teatas, et tuleb kell pool kaks uuesti vaatama, mis seis selle päikesega on. Seda me ka tegime. Kell pool kaks ja pool kolm ja pool neli. Peale seda magasime hommikuni.
Kuna Hapsal Dietrichi kokad magasid peale eilehommikust väsitavat munapraadimist ning butiik avati alles lõunast, siis läksime hommikust sööma Müüriääre kohvikusse. Kuna paistis, et seal on kiirema randmeringiga kokad tööl, siis sai Scott omletti ning mina kaerahelbeputru.
Saime viimase pardicannelloni, sõime pelmeene, kartuli-lõhesalatit ning tartari. Väga ettenägelikult olime kohe lauda istudes palunud omale lõigu mustika-šokolaadikooki kõrvale panna, vastasel korral oleksime terve õhtusöögiaja närviliselt koogiletti silmas pidanud, sest nimetatud mustikakook kadus sealt nagu esimene lumi. Lisaks mustikakoogile valisime veel kirsi-šokolaadikoogi ning peale õhtusööki jalutasime võimalikult pika ringiga tagasi.
Hotell ning rõdu oli meil vaatega merele ning päikesetõusule. Esmaspäevaõhtust loojangut läksime seega oma poolsaare vastaskaldale vaatama. Jagasime rannariba umbes miljoni sääse ning kärbsega ja kõndisime tuppa tagasi.
Hotelli pakutav hommikusöök oli täiesti vanakooli buffee, kus kõik külastajad said vabalt toidu peale köhida nii nagu kopsumahtu oli, seega otsustasime taas Hapsal Dietrichisse minna. Hommikusöögimenüü polnud neil just teab, mis pikk, koosnedes vaid kolmest valikust (pluss smuutid), aga leidsime omale sobivad variandid ning tellisime lõhe-avokaadovõileivad (mina) ning kartulid peekoni ja munaga (Scott). Scott, kes sööb muna ainult koogi sees või siis segatuna (munahüüve ja omlett), palus oma muna segatult. Selgus, et hommikusöögikokad suudavad teha vaid praemune. Sest neil on kolmele laudkonnale kokkamisega nii kiire, et munad jõutakse küll pannile lüüa, aga labidaga segamini enam mitte. Scott võttis siis ka lõhevõikud. Ja otse vispli alt tulnud mustika-šokolaaditordi lõigu.
Jalutasime päeval taas linnas ringi, käisime rannas, tegime pealelõunase uinaku ning läksime õhtusöögikohta otsima. Selgus, et jaanipäeval pole see mitte lihtne ülesanne ning sõime lõpuks ühel tänavaäärsel terrassil. Kana ja veisefilee olid head, limonaadid olid värviliste lilleõitega kaunistatud. Kuna parem osa magustoidumenüüst oli neil välja müüdud, kõndisime Kuursaali, et seal midagi magusat võtta. Mina tellisin tuuletasku ja kohvi, Scott jäätise maasikamoosiga. Minu kook ja kohv ammu kohal ning praktiliselt ära söödud, kui lõpuks jõudis Scotti ette kauss sulanud jäätise ja moosilusikatäiega. Ja minu eelnev mälestus Haapsalu Kuursaalist oli see, kui me ükskord 10 minutit enne sulgemist sisse astusime, ise täiesti näljased ja neil köök ammu kinni ning nad ikkagi leidsid võimaluse meile suure taldrikutäie sinke, juustu ja tomateid kokku panna ning serveerida. Nad ei tahtnud selle eest isegi raha tookord mitte. Meil õnnestus siiski midagi jätta. Ilmselgelt on ajad muutunud.
Jaaaniööl oli plaan terve öö üleval istuda, et otse oma rõdult õhtuvalguse üleminekut hommikuvalguseks vaadata. Scott oli eriti veendunud, et tahab päikesetõusu näha. Kella 12 paiku öösel Scott haigutas ja teatas, et tuleb kell pool kaks uuesti vaatama, mis seis selle päikesega on. Seda me ka tegime. Kell pool kaks ja pool kolm ja pool neli. Peale seda magasime hommikuni.
Kuna Hapsal Dietrichi kokad magasid peale eilehommikust väsitavat munapraadimist ning butiik avati alles lõunast, siis läksime hommikust sööma Müüriääre kohvikusse. Kuna paistis, et seal on kiirema randmeringiga kokad tööl, siis sai Scott omletti ning mina kaerahelbeputru.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar