Plaan A oli minna metrooga Paddingtoni ja sealt rongiga lennujaama. Londoni ühistransport lennutas meile kaika plaanidesse ning teatas, et kumbki otseliin Paddingtoni sel kaunil laupäeval käigus ei ole. Abivalmid töötajad, kes seal olid, pakkusid meile välja variandi minna ühe ümberistumisega raudteejaama lähedal olevasse metroopeatusesse ja sealt siis kõndida rongi peale. Kuna meil oli vaja siiski kella pealt lennujaama jõuda, mitte Londoni maa-aluse osaga nii põhjalikku tutvust teha, pidasime paremaks võtta Uberi Paddingtoni jaama ja sealt edasi rongiga.
Lennujaama turvakontrolli läbisin nagu muuseas. Läbikatsumine ja lõhkeainetest käis kiirelt, pagas tuli ühe joonega läbi ja sealt kiire ka lõppes. Sest Polina tuli kõrvalkontrollist, tema pagas suunati täiendavasse kontrolli ja just see hetk kui tema kott oleks olnud järgmine kontrollitav, tegid turvakontrollid vahetuse. Selleks tuli uus vahetus kohale, võttis hommikuse vahetuse töötaja kaasa ning kadusid vähemalt kümneks minutiks. Tulid tagasi, tegid piduliku vahetuse nagu kuninglik vahtkond Westminster Abbey juures ning juba peale 15-minutilist ootamist hakkaski uus tütarlaps Polina kotti avama. Olgugi, et läbivaatusel silmajäänud probleemitekitaja oli maapähklivõi purk, siis alustas ta sellest, et lasi avada kõik lukud ja taskud ning kühveldas välja kõik tabletid, kosmeetika, söödava ning viskas hambaharja põrandale. Peale mõningast vaidlust jäi maapähklivõi neile (selgus, et erinevalt Stanstedist, kus pole probleeme, Heathrow lennujaamast sellega läbi ei saa), Polina sai koti kokku pakkida ning läks selle posti juurde, kus sai vajutada nägusid rohelisest punaseni, andes hinnangu tänasele turvakontrolli teenindusele. Polina andis 15 hinnangut.
Sõime taas Leonis, lendasime Frankfurti, kus tuli läbida uus turvakontroll, kus erinevalt Londoni omast huvitas neid minu kaasaostetud cheddari juust, tormasime hõlmade lehvides oma väravasse (Usain Bolt oleks ainult meie kandu näinud), kus oleks boarding ammu algama pidanud, ainult selleks, et näha, et väljalend hilineb.
Kell 7 hommikul Londonis hotellist välja, kella kuueks õhtul Tallinna lennujaamas.
Lennujaama turvakontrolli läbisin nagu muuseas. Läbikatsumine ja lõhkeainetest käis kiirelt, pagas tuli ühe joonega läbi ja sealt kiire ka lõppes. Sest Polina tuli kõrvalkontrollist, tema pagas suunati täiendavasse kontrolli ja just see hetk kui tema kott oleks olnud järgmine kontrollitav, tegid turvakontrollid vahetuse. Selleks tuli uus vahetus kohale, võttis hommikuse vahetuse töötaja kaasa ning kadusid vähemalt kümneks minutiks. Tulid tagasi, tegid piduliku vahetuse nagu kuninglik vahtkond Westminster Abbey juures ning juba peale 15-minutilist ootamist hakkaski uus tütarlaps Polina kotti avama. Olgugi, et läbivaatusel silmajäänud probleemitekitaja oli maapähklivõi purk, siis alustas ta sellest, et lasi avada kõik lukud ja taskud ning kühveldas välja kõik tabletid, kosmeetika, söödava ning viskas hambaharja põrandale. Peale mõningast vaidlust jäi maapähklivõi neile (selgus, et erinevalt Stanstedist, kus pole probleeme, Heathrow lennujaamast sellega läbi ei saa), Polina sai koti kokku pakkida ning läks selle posti juurde, kus sai vajutada nägusid rohelisest punaseni, andes hinnangu tänasele turvakontrolli teenindusele. Polina andis 15 hinnangut.
Sõime taas Leonis, lendasime Frankfurti, kus tuli läbida uus turvakontroll, kus erinevalt Londoni omast huvitas neid minu kaasaostetud cheddari juust, tormasime hõlmade lehvides oma väravasse (Usain Bolt oleks ainult meie kandu näinud), kus oleks boarding ammu algama pidanud, ainult selleks, et näha, et väljalend hilineb.
Kell 7 hommikul Londonis hotellist välja, kella kuueks õhtul Tallinna lennujaamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar