Mike ja Diane tahtsid meile küll hommikul mune teha, aga ettenägelikud turistid olid taas kodutöö ära teinud ja omale pealinna parima brunchikoha välja valinud. Kohalejõudes selgus, et selle koha oli laupäevahommikuseks brunchiks välja valinud mitte ainult Washington D.C. elanikkond vaid ka kahe piirneva osariigi kodanikud ning laua saamiseni oleks optimistlikuma plaani kohaselt kulunud 2 tundi. Seega läks käiku Plaan B ehk Yelpi ja kaardi abiga tuvastasime kõrvaltänaval Wicked Waffles nimelise söögikoha, kus pakuti umbes 30 erinevat pehmet vahvlit. Scott valis lõhega ja mina mango ja briega.
Päeva põhiplaan oli meil aga Arlingtoni surnuaed. See on ühendriikide militaarsurnuaed ning ühtlasi riigi suurim surnuaed, kuhu on maetud üle 400.000 sõjaväelase ning riigitegelase. Turistid käivad seal peamiselt küll Kennedy igavest tuld ja tundmatu sõduri juures toimuvat vahtkonnavahetust vaatamas. Ka Scoti isa, kui endine mereväelane oleks pidanud (ja soovinud) sinna maetud saama, aga nii siiski ei läinud 7 aastat tagasi. Aga kui meil nüüd sai plaan paika minna pealinna, otsustas Scott isa tuha kaasa võtta ning selle Arlingtoni surnuaeda puistata. Vaatasime ära tundmatu sõduri juures toimunud vahtkonnavahetuse ning jalutasime sealtsamast mäest alla, Scott valis välja suure puu all oleva muruplatsi ning puistas tuha sinna. Lootsime, et viimseks puhkepaigaks sai koht hästi valitud.
Minu hommikusest kergest peavalust oli saanud ilge migreen, ei aidanud kumbki keemiatööstuse lipulaevadest - ei lõputud liitrid coca-colat ega migreenitabletid. Lisaks oli terve selle meeletult suure surnuaia peale vaid üks tualett (sissepääsu juures) ning vajadus poole pealt sinna tagasi kihutada ei teinud paremaks ei mu migreeni ega sellest tulenevalt ka meeleolu. Igal juhul hakkas mingi hetk peavalu kergelt järele andma ning ma olin valmis vallutama järjekordset pilvelõhkujat. Maksime 22 dollarit per osaleja ning sõitsime CEB torni taevavaatlustekile. Nägime Arlingtoni surnuaeda (mida me olime just ka rohujuuretasandilt näinud) ning Ronald Reagani lennujaama (mida me järgmine päev rohujuuretasandilt plaanisime näha) ning veel üht-teist. Postimaja tasuta torn pakkus paremaid vaateid.
Kuna eilsest oli meeles, et Barracks Rowl oli terve rida häid söögikohti, siis võtsime suuna sinna ning peale seda kui planeeritud Balkani restoran meile lindu nipsutas, valisime hoopis ühe ilusa terrassiga kalarestorani välja ning sõime seal beebikaheksajalgu, kana- ja kalavardaid ning friteeritud kalmaarirõngaid. Sattusime sinna õnneliku tunni ajal ning kogu see lõbu läks meile maksma 20 dollarit + maksud + jootraha.
Õhtul pidime Mike'i ja Diane'iga veel Kuuba restorani minema, aga selle aja peale kui me ükskord linnast tagasi saime, ei suutnud ma oma migreeniga muud kui voodisse kobida. 45 minutit hiljem kui oli aeg startida, arvasin optimistlikult, et juba on parem ja kohe on peavalu läinud ning vedasin ennast autosse. Noorim perepoeg oli taksojuhiks ning selle veerandtunnise sõidu ajal olin veendunud, et kui kohale saame, siis ma autost ei välju vaid hääletan temaga ka koju tagasi. Restorani sisseastudes, kus söögilõhnad lisaks peavalule ka iiveldama ajasid, ei saanud ma endiselt aru, miks ma sinna jäin. Aga pean tunnistama, et liikumine aitas ning migreen läks üle. Söögiisu polnud endiselt ning tellisin vaid salati. Kuigi mu ootused pole mitte kunagi kõrged, sest ma tean, et toeka salati kontseptsioon on siin riigis midagi tundmatut, siis ma ikka endiselt üllatun kui niru heinakuhi tavaliselt mu ette jõuab. Eriti selle raha eest, mis nad selle kahe köögivilja poolekslõikamise eest küsivad. Ma ei pidanud pettuma - minu rohkete koostisosadega salat oli hunnik rohelisi lehti, kolm juppi sparglit, kaks poolikut konservartišokisüdant, paar kirsstomatit ja veel mingit nipet-näpet. Selle aja peale tundsin ennast juba paremini ning vaatasin kadedalt Scoti praadi.
Päeva põhiplaan oli meil aga Arlingtoni surnuaed. See on ühendriikide militaarsurnuaed ning ühtlasi riigi suurim surnuaed, kuhu on maetud üle 400.000 sõjaväelase ning riigitegelase. Turistid käivad seal peamiselt küll Kennedy igavest tuld ja tundmatu sõduri juures toimuvat vahtkonnavahetust vaatamas. Ka Scoti isa, kui endine mereväelane oleks pidanud (ja soovinud) sinna maetud saama, aga nii siiski ei läinud 7 aastat tagasi. Aga kui meil nüüd sai plaan paika minna pealinna, otsustas Scott isa tuha kaasa võtta ning selle Arlingtoni surnuaeda puistata. Vaatasime ära tundmatu sõduri juures toimunud vahtkonnavahetuse ning jalutasime sealtsamast mäest alla, Scott valis välja suure puu all oleva muruplatsi ning puistas tuha sinna. Lootsime, et viimseks puhkepaigaks sai koht hästi valitud.
Minu hommikusest kergest peavalust oli saanud ilge migreen, ei aidanud kumbki keemiatööstuse lipulaevadest - ei lõputud liitrid coca-colat ega migreenitabletid. Lisaks oli terve selle meeletult suure surnuaia peale vaid üks tualett (sissepääsu juures) ning vajadus poole pealt sinna tagasi kihutada ei teinud paremaks ei mu migreeni ega sellest tulenevalt ka meeleolu. Igal juhul hakkas mingi hetk peavalu kergelt järele andma ning ma olin valmis vallutama järjekordset pilvelõhkujat. Maksime 22 dollarit per osaleja ning sõitsime CEB torni taevavaatlustekile. Nägime Arlingtoni surnuaeda (mida me olime just ka rohujuuretasandilt näinud) ning Ronald Reagani lennujaama (mida me järgmine päev rohujuuretasandilt plaanisime näha) ning veel üht-teist. Postimaja tasuta torn pakkus paremaid vaateid.
Kuna eilsest oli meeles, et Barracks Rowl oli terve rida häid söögikohti, siis võtsime suuna sinna ning peale seda kui planeeritud Balkani restoran meile lindu nipsutas, valisime hoopis ühe ilusa terrassiga kalarestorani välja ning sõime seal beebikaheksajalgu, kana- ja kalavardaid ning friteeritud kalmaarirõngaid. Sattusime sinna õnneliku tunni ajal ning kogu see lõbu läks meile maksma 20 dollarit + maksud + jootraha.
Õhtul pidime Mike'i ja Diane'iga veel Kuuba restorani minema, aga selle aja peale kui me ükskord linnast tagasi saime, ei suutnud ma oma migreeniga muud kui voodisse kobida. 45 minutit hiljem kui oli aeg startida, arvasin optimistlikult, et juba on parem ja kohe on peavalu läinud ning vedasin ennast autosse. Noorim perepoeg oli taksojuhiks ning selle veerandtunnise sõidu ajal olin veendunud, et kui kohale saame, siis ma autost ei välju vaid hääletan temaga ka koju tagasi. Restorani sisseastudes, kus söögilõhnad lisaks peavalule ka iiveldama ajasid, ei saanud ma endiselt aru, miks ma sinna jäin. Aga pean tunnistama, et liikumine aitas ning migreen läks üle. Söögiisu polnud endiselt ning tellisin vaid salati. Kuigi mu ootused pole mitte kunagi kõrged, sest ma tean, et toeka salati kontseptsioon on siin riigis midagi tundmatut, siis ma ikka endiselt üllatun kui niru heinakuhi tavaliselt mu ette jõuab. Eriti selle raha eest, mis nad selle kahe köögivilja poolekslõikamise eest küsivad. Ma ei pidanud pettuma - minu rohkete koostisosadega salat oli hunnik rohelisi lehti, kolm juppi sparglit, kaks poolikut konservartišokisüdant, paar kirsstomatit ja veel mingit nipet-näpet. Selle aja peale tundsin ennast juba paremini ning vaatasin kadedalt Scoti praadi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar