Kokkuhoidja

Kuna kõik nagunii juba arvavad, et ma ainult iga asja pärast õiendan ja siis kõike tasuta saan, siis läheb siinkohal veel õli tulle.

Facebookis sattusin nägema reklaami erinevatest huulepulkadest, mis tegevat huuled nii kaunilt säravaks ja pehmeks, et ma kujutasin ette, kuidas ainuüksi huulepulgast piisab, et minust saaks pealinna parimate pidude staar. Kuldne huulepulk aastavahetuse peol mahedalt sätendamas. Jõudis siis see tellitud huuleläige kohale, panin peale ning särav puru moodustas huultele kleepuva liivapaberilaadse kihi. Andsin müüjale teada, et nii küll kuskil ballidel ei käida ning soovisin toote tagastada. Sest nagu koduleht väitis, kliendi rahulolu on neile kõige olulisem. Ja hetkel oli siinpool klaviatuuri täiesti rahulolematu klient. Vaatamata sellele, et ma meilis põhjalikult selgutasin, milles mu mure, saatsid nad mulle vastu kirja, milles palusid tellimuse numbrit, toote nimetust, probleemi kirjeldust ning fotot tootest. Saatsin veel korra kõik küsitu ning jäin ootama vastust. Mida ei tulnud. Kirjutasin neile siis Facebookis, sest ilma koodita pole võimalik neile kraami tagasi saata, kus sain paar päeva hiljem samasuguse vastuse nagu meiliga. Et neil on ikka probleemi kirjeldust vaja ja fotot sellest, kuidas ma peapeal seisan kasutu huulepulk huuli kaunistamas. Andsin neile teada, et nende klienditeenindus ei kõlba kuhugi ning avasin Paypalis dispuudi. Kuna kahe nädala jooksul müüja seal ei reageerinud, kandis Paypal mulle raha tagasi. Ja selle viletsa huuleläike võisin ka lihtsalt prügisse visata.

Tellisin Amazonist liitri vahtrasiirupit (15 dollarit liiter). Kohale jõudis lõõtsaks vormitud karp, milles pudel vabalt ringi veeres ning korgist suured killud väljas olid. Turvakile oli siiski terve ning siirup lahtiselt ei voolanud. Vormistasin ümbervahetuse, et saaks terve korgiga pudeli. Tuli vastus, et saadavad kohe uue ning ka eelmise võin omale jätta. Nüüd on mul kaks liitrit vahtrasiirupit 15 dollari eest.

Käisime Tartus Cafe Truffes söömas. Tellisin vähisupi sinimerekarpide ja hiidkrevettidega. Lauda jõudis paks oranž kookosesupp, milles oli kolm sinimerekarpi, kolm krevetti ning 5-6 väikest lõhetükki. Ettekandja oli kadunud kui vits vette ning lähema 45 minuti jooksul ennast näole ei andnudki, et ma oleks saanud täpsustada, kas ma üldse õige supi sain. Igal juhul suutsin sellest rammusast leemest nii poole ära süüa ja kui lõpuks ettekandja tuli, siis küsisin, et mis kujul neil seal vähk selle supi sees on, sest mina oma taldrikus ei suutnud üldse tuvastada. Tema sõnade kohaselt seal supis vähki polegi, lihtsalt nimi on selline. Ma olin selle peale nii sõnatu, et ei osanud isegi küsida, et miks peaks kookosesupile panema nimeks vähisupp. Hiljem siiski küsisin, et kas ma vähitu vähisupi eest allahindlust saan. Selgus, et kahjuks mitte, ma oleks pidanud seda enne tellimist küsima. Kui nüüd keegi lugejatest plaanib Cafe Truffet külastada, siis siinkohal soovitus iga toidu kohta üle küsida, mida see sisaldab ja mida mitte. Et mitte sattuda olukorda, kus tellid krevetivardad ja saad hoopis üleküpsetatud lõhe, sest lihtsalt nimetus on selline.

Go blue. Kodune gurmee

Mõned nädalad tagasi andsin põhjaliku ülevaate sellest, kus me tavaliselt väljas söömas käime. Kuna ma olen veendunud, et kõik lugejad ootavad põnevusega ülevaadet ka sellest, mida me kodus sööme, siis siinkohal ülevaade ka kodusest gurmeest. Mõned ilmuvad hiljem ka retseptidena. Kuna, seda ma ei oska hetkel öelda, sest nagu näha, viimased aasta-paar pole retseptide lisamises just erilist aktiivsust näha olnud.

Kuna kokkuhoidlikule ida-eurooplasele oli täiesti mõistetamatu pizza tellimine, kus esmalt maksad pizza eest ca 25 dollarit + maksud, siis transpordi eest ning siis sellelesamale transportijale veel omakorda jootraha, mis tegi pizza lõpphinnaks enamasti nii 35 dollarit, siis eelmisest sügisest saati on meil sügavkülmas alati Trader Joe'st pärit pizzataignad ning külmkapis isetehtud tomatikaste ja küüslauguõli. Mulle meeldib teha (ja Scotile süüa) õhukese põhjaga pizzat, kus servad tõmban enne ahjupanekut küüslauguõliga üle, nii, et nad jäävad mõnusad ja krõbedad. 

Tavapäraselt oleme viimasel õhtul enne mu äralendu söönud mereande, enamasti kammkarpe, korra ka vähjasabu. Seekord kiirelt praetud kammkarbid grillitud spargliga.

Scoti eri nr. 1: kreeka pähkli ja šokolaaditükkidega pehmed küpsised. Ja nii suure saan kui küsin ainult ühte :)

Scoti eri nr. 2: mac'n'cheese, eriti juustused ja eriti mõnusa krõbeda kattega.

Mangod on siin erakordselt magusad. Ja Eestiga võrreldes ka soodsad.

Kokkuhoidlik ida-eurooplane vol. 2: Hello Fresh. Sattusin peale Hello Fresh koodile, millega sai tellimusest 35 dollarit alla. Valisin välja kaks õhtusööki kahele, koguhinnaga 35.96, kasutasin koodi ning paari päeva pärast oli ukse taga kastitäis toiduaineid vaid 96 sendi eest. Ma olen siin varem ka maininud, et USAs on väga populaarsed teenused, kus sulle tuuakse koju mingi konkreetse toidu jaoks vajalikud ained, täpselt välja mõõdetud ning valmistamisjuhis kaasas. Seekord oli üheks toiduks seeneravioli kooreses šampinjonikastmes krõbeda kattega. Valmistamiseks kulus ca 25 minutit.

 

 

Kuna meil oli suur osa nädalavahetusi mingite väljasõitude ja trippidega hõivatud, siis plaanisime sellel laupäeval, kui me kodus olime, ühe korraliku brunchi teha. Eelmisel aastal hakkas Charlevoix's ühe kohviku menüüst silma üleöö proseccos leotatud vaene (või siis purjus, eksole) rüütel ning tegime omale märkme, et see tuleb järele proovida. Kuna vaesed rüütlid on kõige paremad sellise tihkema ja tugevama saiaga, siis läksime Zingermani, kus oli kõige suurem lootus seda õiget saia saada. Kohapeal selgus, et tavaline valge sai on nõrkadele ning väljusime sealt suure pätsi šoklaadi-kirsisaiaga... Lisaks pidasime ka proseccot nõrgaks ning panin pool saia vormi ja valasin üle muna-koore-vanatallinna-vaniljeseguga. Teise poole valmistasin hommikul natuke traditsioonilisemal viisil ehk kastsin viilu muna-piimasegusse ning praadisin ära. Kuna siin riigis käivad nii pannkoogid kui vaesed rüütlid käsikäes peekoni ja vahtrasiirupiga, siis sõi Scott omi peekoniga ja mina vahtrasiirupi ning mustikate ja mangoga. Juurde prosecco värske apelsinimahlaga.

Sagedane õhtusöök on ka grillitud lõhe köögiviljadega.

Ja need kuulsad sidruniruudud, mida ma ei tee siin enam ruutudena vaid muffinivormides, sest seal tuleb põhi eriti krõbe ja servad eriti karamellised. Sidrunit läheb ka poole rohkem kui vanasti.

Üks meie lemmikuid: koorene lõhepasta valge veiniga. Vähemalt korra kuus. USAs ma pole porrulauku leidnud, Eestis panen järgmine kord seda ka sisse.

Kunagi eelmisel talvel pidasime heaks mõtteks osta poolteist kilo külmutatud ananassi, aga mitte nii heaks mõtteks see ära süüa. Seega nii ta seal istus sügavkülmas, kuni ma ükskord ta ananassisalsaks tegin.

Nimetatud ananassisalsat läks muuhulgas ka kanatacode sisse.

Kodust "Snickersit" tegin ka. Ainult Scott ei hinnanud neid suuremat enam pärast seda kui ta üks õhtu kolmandiku plaaditäit ära sõi... Go figure.

Ja minu selle suve avastus, spagetikõrvits. Kus ma siiani olnud olen? Küpsetasin kõrvitsa ära, harutasin kahvliga spagettideks, segasin pesto ja praetud kanaga ning isegi Scott soovis juurde.

Kokkuhoidlik ida-eurooplane vol. 3: Hello Fresh teine õhtusöök. Pärlkuskuss vahemere köögiviljade ja mandlilaastudega. Nii hea oli!

Scoti eri vol 3: brownie. Tegi õhtul enne mu äralendu, et ma osa kaasa saaksin võtta :)

Experience Washington. Tagasi koju.

Hommikul tegid Diane ja Mike meile mune ja kohvi ning ce kella 9 paiku viskas Mike meid metroopeatusse. Äralend oli meil Reaganist, kuhu sai ühe ümberistumisega suhteliselt kiirelt. Natuke peavad nad siin riigis oma suunaviitadega tegelema. Ma ei saa öelda, et ma väga vähereisinud olen, aga see, kuhu minna, oli suhteliselt arusaamatu. Ja fun fact - Detroidis sai turvakontrollist Eesti ID-kaardiga läbi, Washingtonis oli passi vaja näidata. Peale turvakontrolli selgus, et seal terminaliosas ainult Starbucks, üks bistroo ja üks suveniiripood olidki. Ostsin siis magneti ja võtmehoidja ning liikusime oma väravasse. Seal selgus, et üks suveniirilett on siiski veel ning pakkus oluliselt paremat valikut magneteid ja võtmehoidjaid. Ostsin siis Saskiale uue võtmehoidja ning viisin eelmise poodi tagasi. Müüja veel imestas, et täna juba teine tagastatud võtmehoidja :)

Lennukis alustasin mingi merehädaliste filmi vaatamist, aga lend oli lühike ja üle poole ma sellega ei jõudnudki.

Experience Washington. Doghnut worry, be happy!

Mike ja Diane tahtsid meile küll hommikul mune teha, aga ettenägelikud turistid olid taas kodutöö ära teinud ja omale pealinna parima brunchikoha välja valinud. Kohalejõudes selgus, et selle koha oli laupäevahommikuseks brunchiks välja valinud mitte ainult Washington D.C. elanikkond vaid ka kahe piirneva osariigi kodanikud ning laua saamiseni oleks optimistlikuma plaani kohaselt kulunud 2 tundi. Seega läks käiku Plaan B ehk Yelpi ja kaardi abiga tuvastasime kõrvaltänaval Wicked Waffles nimelise söögikoha, kus pakuti umbes 30 erinevat pehmet vahvlit. Scott valis lõhega ja mina mango ja briega.

Päeva põhiplaan oli meil aga Arlingtoni surnuaed. See on ühendriikide militaarsurnuaed ning ühtlasi riigi suurim surnuaed, kuhu on maetud üle 400.000 sõjaväelase ning riigitegelase. Turistid käivad seal peamiselt küll Kennedy igavest tuld ja tundmatu sõduri juures toimuvat vahtkonnavahetust vaatamas. Ka Scoti isa, kui endine mereväelane oleks pidanud (ja soovinud) sinna maetud saama, aga nii siiski ei läinud 7 aastat tagasi. Aga kui meil nüüd sai plaan paika minna pealinna, otsustas Scott isa tuha kaasa võtta ning selle Arlingtoni surnuaeda puistata. Vaatasime ära tundmatu sõduri juures toimunud vahtkonnavahetuse ning jalutasime sealtsamast mäest alla, Scott valis välja suure puu all oleva muruplatsi ning puistas tuha sinna. Lootsime, et viimseks puhkepaigaks sai koht hästi valitud.

Minu hommikusest kergest peavalust oli saanud ilge migreen, ei aidanud kumbki keemiatööstuse lipulaevadest - ei lõputud liitrid coca-colat ega migreenitabletid. Lisaks oli terve selle meeletult suure surnuaia peale vaid üks tualett (sissepääsu juures) ning vajadus poole pealt sinna tagasi kihutada ei teinud paremaks ei mu migreeni ega sellest tulenevalt ka meeleolu. Igal juhul hakkas mingi hetk peavalu kergelt järele andma ning ma olin valmis vallutama järjekordset pilvelõhkujat. Maksime 22 dollarit per osaleja ning sõitsime CEB torni taevavaatlustekile. Nägime Arlingtoni surnuaeda (mida me olime just ka rohujuuretasandilt näinud) ning Ronald Reagani lennujaama (mida me järgmine päev rohujuuretasandilt plaanisime näha) ning veel üht-teist. Postimaja tasuta torn pakkus paremaid vaateid.

Kuna eilsest oli meeles, et Barracks Rowl oli terve rida häid söögikohti, siis võtsime suuna sinna ning peale seda kui planeeritud Balkani restoran meile lindu nipsutas, valisime hoopis ühe ilusa terrassiga kalarestorani välja ning sõime seal beebikaheksajalgu, kana- ja kalavardaid ning friteeritud kalmaarirõngaid. Sattusime sinna õnneliku tunni ajal ning kogu see lõbu läks meile maksma 20 dollarit + maksud + jootraha.

Õhtul pidime Mike'i ja Diane'iga veel Kuuba restorani minema, aga selle aja peale kui me ükskord linnast tagasi saime, ei suutnud ma oma migreeniga muud kui voodisse kobida. 45 minutit hiljem kui oli aeg startida, arvasin optimistlikult, et juba on parem ja kohe on peavalu läinud ning vedasin ennast autosse. Noorim perepoeg oli taksojuhiks ning selle veerandtunnise sõidu ajal olin veendunud, et kui kohale saame, siis ma autost ei välju vaid hääletan temaga ka koju tagasi. Restorani sisseastudes, kus söögilõhnad lisaks peavalule ka iiveldama ajasid, ei saanud ma endiselt aru, miks ma sinna jäin. Aga pean tunnistama, et liikumine aitas ning migreen läks üle. Söögiisu polnud endiselt ning tellisin vaid salati. Kuigi mu ootused pole mitte kunagi kõrged, sest ma tean, et toeka salati kontseptsioon on siin riigis midagi tundmatut, siis ma ikka endiselt üllatun kui niru heinakuhi tavaliselt mu ette jõuab. Eriti selle raha eest, mis nad selle kahe köögivilja poolekslõikamise eest küsivad. Ma ei pidanud pettuma - minu rohkete koostisosadega salat oli hunnik rohelisi lehti, kolm juppi sparglit, kaks poolikut konservartišokisüdant, paar kirsstomatit ja veel mingit nipet-näpet. Selle aja peale tundsin ennast juba paremini ning vaatasin kadedalt Scoti praadi.

Experience Washington. Valge orav. Jugoslaavia.

Alustasime päeva kõige olulisemaga - hommikusöögiga. Peale seda siis kui üks meist (mitte Scott) oli tööpäeva lõpetanud. Mul oli juba Las Vegasest saadik isu heade arepade järele. Konsulteerisin Google'iga ja leidsin, et pealinna parimad arepad valmivad Union Marketil. Sinna me ka suuna võtsime. Uberiga metroopeatusse, sealt metrooga linna ning peatusest jalgsi turule. Turg oli täis suurepäraseid toiduputkasid, kuid mul veel Vegase arepade maitse meeles, oli silmi ja nina vaid ArepaZone jaoks. Võtsime kumbki ühe ning lisaks mõned friteeritud juustupulgad ning ütleme nii, et heade arepade otsingud jätkuvad. Jagasime lauda kahe tütarlapsega, kes nagu rääkisid reisimisest ja kuna üks neist oli Jaapanit külastanud äsja, siis teine nagu täiega tahtis teada, et kuidas seal siis nagu ka oli. Tegelikult oli neid "nagusid" tunduvalt rohkem, aga ma nagu päriselt ei leia kohta, kuhu neid nagu oma lausetes sokutada. Igal juhul see äsja Jaapanit väisanud tütarlaps siis rääkis, kuidas ta oli seal ühe Maltalt ja ühe Jugoslaaviast pärit noormehega tuttavaks saanud... Ajalugu ja geograafia ei tundunud ta tugevamad küljed olevat.

Kaardilugeja (mina...) teadis, et turult saab kuuendat tänavat mööda otse poole tunniga Kapitooliumini. Kui pool tundi täis hakkas saama ja me endiselt jäätmekäitlusjaamade ja jalkaväljakute vahel olime, mis kindlasti pealinna keskuse mõõtu välja ei andnud, oli selge, et kaardilugeja luges kaarti valepidi. Tellisime Uberi ja sõitsime jalutatud teed tagasi ning sealt siis edasi veel Kapitooliumi juurde. Vaatasime Kapitooliumit, kohtumaja ning Senatihoonet, milles parajasti Kavanaugh osas otsust tehti, et kas purjus peaga naisi ahistanud mees sobib riigi peakohtunikuks või mitte. Selgus, et ei naiste ahistamine ega valetamine ei sega kohtunikul oma tööd teha.

Liikusime edasi postimaja torni suunas, millest pidid avanema hunnitud vaated linnale. Veel enne seda tutvusime liikuva vaatamisväärsusega, milleks oli albiinoorav. Valge Maja läheduses on isegi oravad valged nagu näha. Läksime vana postimaja juurde, mida ümbritsevasse hoonesse oli vahepeal Trump jõudnud hotelli ehitada. Ülevalt avanesid tõepoolest kenad vaated ning torn oli ühtlasi avatud kõikidele tuultele.

Läksime sealt W Hotelli, mille katuseterrassilt avanesid järjekordsed hingematvad vaated (seekord erinevate presidenti monumentidele) ning jõime kokteile. Terrassi eksklusiivsust arvestades (muuhulgas vaade Valgele Majale) oli üllatav, et kokteilide eest ei tulnudki Birma aasta hariduseelarvet välja käia.

W-st läksime otse Washingtoni monumendi juurde, vaadates tee peale jäävas T-särgiputkas üksteise alla paigutatud särke, kust ülevalt alates oli kõigepealt Obama ning kiri "Hope", keskmise peal Trumpi pilt ning siis kõige alumise peal FBI. Washingtoni monumendi juurest sai ilusti otse Lincolni monumendi juurde ning selle ees olevas basseinis oli võimalik nautida Washingtoni samba peegeldust.

Eriti vaatamisväärse, aga vähem turistika linnajaona oli välja toodud Barracks Rows, mis kohalejõudes meenutas kergelt Telliskivi. Tegime ringi peale ning siirdusime taas Union Marketile, et õhtust süüa. Kuna üks meist (mitte Scott) ei suutnud otsustada, mida tellida, siis lõpuks polnudki suurt midagi tellida, sest needki vähesed, mis õhtusel ajal huvi pakkusid, olid hakanud oma lette sulgema. Scott samal ajal sõi oma kallist grillitud juustusaia. Võtsin lõpuks fish and chipsi, mis osutus suurepäraseks.

Experience Washington. Pikk nädalavahetus pealinnas.

Et alustada algusest, siis asi algas sellest, et eelmise aasta novembris lõhkus Delta mu pagasi ära. Kuna mul oli JFK-s aega laialt käes (loe: 7 tundi), siis kõndisin oma katkise kotiga pagasilindi juurest otse Delta kontorisse, kus üks mitte kõige teravam kriit pinalis ca tunnikese võttis, et kott üle vaadata ja andmed arvutisse sisestada. Suurema segaduse tekitas näiteks mu telefoninumber, kus ta visalt üritas +372 ette veel +1 panna. Ja Eesti riik, mida ta üritas Soomena kirja panna. Igal juhul ca tunnike hiljem olin oma koti kinni klammerdanud, juhtuminumbriga paberilipiku kätte saanud ning sain minema sinna terminali, kust järgmine lend läks. Paar-kolm nädalat hiljem polnud ma Deltalt midagi kuulnud ning saatsin neile kirja, et kuidas mu koti juhtumi uurimine ka edeneb. Vastuseks sain info, et neil on hetkel planeeritust rohkem kirju ja kaebusi ning nad võtavad minuga ühendust esimesel võimalusel, aga see võimalus võib neil ka alles 30 tööpäeva pärast avaneda. Lootsin, et nad teevad tööd ka nädalavahetustel... Igal juhul saatsin neile varsti siiski uue kirja. Millele sain sarnase vastuse. Nädalajagu hiljem tuli mulle samasse gruppi kuuluvalt KLMilt kliendirahulolu-uuring, kus nad tahtsid teada, kuidas ma Deltapoolse juhtumi lahendusega rahule jäin. Kuna mulle ei tundunud, et juhtum oleks mingigi lahenduse saanud, vedasin kõik hinded nulli ning vabas vormis täidetavas lahtris panin kirja kogu oma frustratsiooni, mille Delta ja KLM olid selleks hetkeks tekitanud. Ja juba paar päeva hiljem võttis minuga ühendust Air France (ka Delta ja KLMiga samas tiimis), et täpsustada, mis siis täpsemalt valesti läks.

Järgmised paar nädalat toimus aktiivne kirjavahetus Deltaga (kes tunnistas oma viga ning lubas raha tagasi kanda), Air France'iga (nemad küll kirjutamise asemel üritasid mulle kell 3 öösel korduvalt helistada, et siis hommikuti kirju saata, milles nad oma kahetsust avaldasid, et nad mind telefoni teel kuidagi kätte ei saa) ning KLMiga (kes küsis minult fotosid katkisest kotist, vähemalt kahe eksperdi hinnangut, et kotti ei tasu parandada ning ostutšekki). Paar nädalat hiljem oligi mul Delta poolt uue koti ostmiseks raha arvel ning ühtlasi sain neilt kirja, et kõikide mu läbielamiste korvamiseks saadavad nad mulle 400 dollarit reisikrediiti. KLM soovis samal ajal endiselt koti taastamisväärtust ning eksperthinnanguid saada... Ning Air France helistas öösiti.

Tulles aga nüüd käesoleva aasta septembrisse, siis vaatasime Scotiga kalendrisse, et nimetatud 400 dollarit tuleb lähikuudel ära kasutada, et sellel parim enne ei kukuks. Kuna ühe teise lennu eest oli meil ka veel natuke saada, siis broneerisime omale nädalavahetuse reisi pealinna. Kui nüüd keegi arvab, et see kuidagi lihtsalt käis, et lähed kodulehele, valid lennu, sisestad oma voucherid ja prindid piletid välja, siis päris nii see ei käinud. Et omale need piletid saada, kulus ohtralt telefoni otsas istutud minuteid ja Scoti närvirakke, aga ühel hetkel meil need kaks piletit 580 dollari eest olemas olid ilma nende eest rohkemat välja käimata kui nimetatud närvirakud ning täna pealelõunal pakkisime kotid ning lendasime pealinna.

Go blue. Kõrvitsapidu

Lõpuks, hea lugeja, lõpuks on mul sinuga ka võimalik esimesi kõrvitsapeo dekoratsioone jagada. Need esimesed, kõige uhkemad luukered pildistasin nädalajagu tagasi Detroidis, aga need ei lähe väga arvesse, sest seal majapidamises on aastaringne skeletipidu. Jõuludeks saavad needsamad püsiasukad omale punased mütsid pähe ja võimalik, et lihavõtteks playboy jänesekõrvad.