Hõivatud persoon, nagu ma olen, ei saa vahest kuude (ah, mis kuude, aastajagu) kaupa uuendada raamaturubriiki ja nüüd on vaja teha poole kuu peal ülevaade. Aga ma lugesin jutti läbi kuus raamatut ning kuna ei tea, kuidas mul kuu lõpus selle ülevaatega jälle on, siis siin vahekokkuvõte.
Douglas Wells "Jänki seiklused Hiiumaal"
Nagu juba mainitud, nägin raamatupoes seda raamatut ja kuna selgus, et tegemist on kordustrükiga, tasus sammud seada raamatukogu poole, sest elu on näidanud, et välja on laenatud enamasti just see kõige värskem kraam. Nii ka seekord ja jänki seiklused olid riiulis täitsa olemas.
1992 kolib Douglas rahukorpuse programmi raames kaheks aastaks Hiiumaale, jäädes sinna lõpuks vähemalt neljaks ning kirjutab oma elamustest mitte nii jutukate ja avatud hiidlastega väga lõbusa raamatu.
Jennifer Worth "Kutsuge ämmaemand" ja "Parandusmaja varjud"
Esimene neist on 50ndate Londoni East Endist, kus autor töötas ämmaemandana ning kirjeldas nii oma tööd kui patsientide igapäevaelu. Südamlikud lood vaheldusid ootamatustega, tihtipeale iiveldamaajavateni välja. Äärmiselt huvitav lugemine oli. Kohati tundus nagu toimuks tegevus kuskil 19. sajandi lõpus, kohati pani imestama, et "juba 50ndatel?".
Parandusmaja varjud olid mõnes mõttes järg ämmaemanda raamatule, aga täiesti loetav ka eraldiseisvalt. Palju kurvem kui eelmine raamat, sest kõik räägitud lood olid vähemalt osa oma elust parandusmajas (vaestemajas) veetnud inimestest.
Douglas Wells "Jänki seiklused Hiiumaal"
Nagu juba mainitud, nägin raamatupoes seda raamatut ja kuna selgus, et tegemist on kordustrükiga, tasus sammud seada raamatukogu poole, sest elu on näidanud, et välja on laenatud enamasti just see kõige värskem kraam. Nii ka seekord ja jänki seiklused olid riiulis täitsa olemas.
1992 kolib Douglas rahukorpuse programmi raames kaheks aastaks Hiiumaale, jäädes sinna lõpuks vähemalt neljaks ning kirjutab oma elamustest mitte nii jutukate ja avatud hiidlastega väga lõbusa raamatu.
Jennifer Worth "Kutsuge ämmaemand" ja "Parandusmaja varjud"
Esimene neist on 50ndate Londoni East Endist, kus autor töötas ämmaemandana ning kirjeldas nii oma tööd kui patsientide igapäevaelu. Südamlikud lood vaheldusid ootamatustega, tihtipeale iiveldamaajavateni välja. Äärmiselt huvitav lugemine oli. Kohati tundus nagu toimuks tegevus kuskil 19. sajandi lõpus, kohati pani imestama, et "juba 50ndatel?".
Parandusmaja varjud olid mõnes mõttes järg ämmaemanda raamatule, aga täiesti loetav ka eraldiseisvalt. Palju kurvem kui eelmine raamat, sest kõik räägitud lood olid vähemalt osa oma elust parandusmajas (vaestemajas) veetnud inimestest.
PS. Tõlge ja toimetamine olid suhtelised kehvad
Kersti Dennis ehk Amira "Minu Las Vegas"
Kuigi valdavalt raamat lapsehoidjatööst ja tantsimisest, oli see siiski kuidagi üsna haaravalt kirja pandud. Mitte miski ei tekitanud minus soovi kunagi Las Vegasesse minna, koht kui niisugune jättis täiesti külmaks, aga tema seiklustest lugeda siiski väga huvitav.
Alan Adojaan "Elu läbi taksopeegli"
Raamatu kujundus ajas nutma, aga taaskord - lood ise olid kaasahaaravad. Kuigi võrdlemisi ebaühtlaselt ja katkendlikult kirja pandud. Lõpuks oli tunne, et materjali oleks olnud hea raamatu tarbeks, aga kirja said jutud nii nagu nad parajasti ette trehvasid või meelde tulid.
Riina Kangur "Minu Nizza"
Oeh. See raamat võttis isegi minusuguse sõnatuks. Tahaks lihtsalt öelda, et kohutav kräpp oli, aga ma tunnen, et ma pean seda ka kuidagi põhjendama. Sest ilmselgelt olen ma ju konstruktiivne kriitik. Enamus Minu-sarja raamatuid on kirjutatud läbi isikliku kogemuse, mis on ka täiesti mõistetav, aga kui see isiklik kogemus on selline, et võiks toimuda ükskõik, kus, siis ei ole pealkirja seda kohanime tingimata vaja pannagi. Praegusel juhul on raamat eelkõige autori pereprobleemidest - tema alaealisest tütrest, vastutustundetust eksabikaasast ning empaatiavõimetust prantslasest elukaaslasest. Kas Eestisuuruses riigis, kus kõik tunnevad kõiki, ikka tasub detailideni lahata oma 15-aastase tütre halvale teele minekut ning seda kui hoolimatu on tüdruku isa? Lisaks neile kahele oli mul juba esimesel paarikümnel lehel arusaamatu, miks ta sellise kompromissitu ja "meil küll nii ei tehta" mehe juurde üldse kolib? Mulje mehest ei paranenud terve raamatu jooksul, vastupidi. Ühesõnaga, vaimusilmas valge rand, türkiissinine meri ja punane vein, sain hoopis soovimatult osaliseks kellegi teise peredraamas ja kehva palga üle virisemises.
Kersti Dennis ehk Amira "Minu Las Vegas"
Kuigi valdavalt raamat lapsehoidjatööst ja tantsimisest, oli see siiski kuidagi üsna haaravalt kirja pandud. Mitte miski ei tekitanud minus soovi kunagi Las Vegasesse minna, koht kui niisugune jättis täiesti külmaks, aga tema seiklustest lugeda siiski väga huvitav.
Alan Adojaan "Elu läbi taksopeegli"
Raamatu kujundus ajas nutma, aga taaskord - lood ise olid kaasahaaravad. Kuigi võrdlemisi ebaühtlaselt ja katkendlikult kirja pandud. Lõpuks oli tunne, et materjali oleks olnud hea raamatu tarbeks, aga kirja said jutud nii nagu nad parajasti ette trehvasid või meelde tulid.
Riina Kangur "Minu Nizza"
Oeh. See raamat võttis isegi minusuguse sõnatuks. Tahaks lihtsalt öelda, et kohutav kräpp oli, aga ma tunnen, et ma pean seda ka kuidagi põhjendama. Sest ilmselgelt olen ma ju konstruktiivne kriitik. Enamus Minu-sarja raamatuid on kirjutatud läbi isikliku kogemuse, mis on ka täiesti mõistetav, aga kui see isiklik kogemus on selline, et võiks toimuda ükskõik, kus, siis ei ole pealkirja seda kohanime tingimata vaja pannagi. Praegusel juhul on raamat eelkõige autori pereprobleemidest - tema alaealisest tütrest, vastutustundetust eksabikaasast ning empaatiavõimetust prantslasest elukaaslasest. Kas Eestisuuruses riigis, kus kõik tunnevad kõiki, ikka tasub detailideni lahata oma 15-aastase tütre halvale teele minekut ning seda kui hoolimatu on tüdruku isa? Lisaks neile kahele oli mul juba esimesel paarikümnel lehel arusaamatu, miks ta sellise kompromissitu ja "meil küll nii ei tehta" mehe juurde üldse kolib? Mulje mehest ei paranenud terve raamatu jooksul, vastupidi. Ühesõnaga, vaimusilmas valge rand, türkiissinine meri ja punane vein, sain hoopis soovimatult osaliseks kellegi teise peredraamas ja kehva palga üle virisemises.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar