Ostsin hiljuti Galeria Kaufhofist (kohalik viisakas kaubamaja, eksole, mitte mingi Zara ega H&M) seeliku ning mulle pakuti võimalust osta kilekott seeliku pakkimiseks. Vaatasin siis hindava pilguga oma allahinnatud seelikut, mis polnud tasuta kilekoti vääriline. Kui hiljem kordus sama veel nii mõneski poes, muuhulgas pesu ja bikiine ostes, siis hakkas ka pikaldasele eestlasele koitma, et tegemist on mingi keskkonnasäästmise nipiga. Ehk kui ei taha kilekoti eest maksta, pista oma valge rinnaoidja lahtiselt käekotti või riidest poekotti. Nüüd käin ringi lisaks riidest kotile ka paar kilekotti käekotis. Igaks juhuks või nii. Kilekotte küll enam ei anta, aga tootesildile kleebitakse käsitööna peale kleeps, millega mind ostu eest tänatakse. Go figure.
Elust suurlinnas. Eile võtsin suuna inglise aeda plaaniga seal natuke päikesepaistel raamatut lugeda. Väravast sisse minnes oli mu esimene mõte, et kindlasti kohtub pargis hetkel München Bayern mõne teise jalkatiimiga, sest noh, see mass, mis sealt sisse voolas, oli täiesti aukartustäratav. Sisse saades selgus, et jalkat ei mängita, aga tegemist on münchenlaste lemmikajaveetmiskohaga laupäeva pealelõunal. Kogu roheline ala oli nii tihedalt täis päevitavaid, lugevaid, veini joovaid inimesi, et ma võisin ainult eeldada, et nende all muru on. Välja seda ei paistnud.
Külaelu. Kuna eile läks nagu läks selle looduses raamatulugemisega, siis täna läksin kindla peale välja ehk linnast välja. Vaatasin kaarti ja otsustasin, et on õige pühapäev Bad Tölzi avastada. Kohalejõudes selgus, et ma olen seda külakest juba kunagi avastanud :) Esimese asjana jäi kohe silma, et raudteejaam on pühapäeviti kinni (duh!), aga laupäeviti avatud kuni 14:05. Sellestsamast saksa täpsusest oli aga just hetk varem rongiinfo suhteliselt Prantsusmaal omadega. Münchenist startis kolmene rongikoosseis, mis siis poole tee peal kolmeks jagunes ja eri suundadesse kihutas. Selgus, et ei piisa sellest, kui valjuhäälditest iga natukese aja tagant teatatakse, et antud ühik sõidab Lenggriesi, kes tahab mujale, näiteks Tegernsee äärde minna, palun istugu järgmises peatuses ümber sobivamasse ühikusse. Oleks tulnud ka infotablood vaadata, kus oli lihtsalt kiri "Tegernsee". Tõenäoliselt olekski ma omadega taas Tegernsee äärde sattunud, kui just mingi statistikat tegev meesterahvas, kellele ma andsin teada, kus ma peale tulin, millega ma sinna (Hauptbahnhof) sain, millega ma Hauptbahnhofi sain, kust ma oma teekonda alustasin ja kuhu ma välja plaanin jõuda. Bad Tölzi kuuldes soovitas ta mul üks ühik ettepoole kolida. Mägedes ringi jalutades sõi siinseal heinamaadel lehmi, kõikidel kellad kaelas, mis tekitas ühtlase, katkematu kellakõlina. Vaesed lehmad. Ühtlasi sain teada, et mul on nüüd uus lemmikjäätisekohvik. Too bad, et see tunniajase rongisõidu kaugusel asub. Niisiis lepin vist ka edasipidi paremuselt teisega, kuhu saab jalgsi nii ca 45 minutiga :)
Kui tagasi linna jõudes Hauptbahnhofi ees nii paarikümmet politseiautot ja bahnhofis sees igal pool viie-kuuekaupa politseinikke nägin, siis hiljutiste sündmuste valguses lõi korra adrenaliini üles küll. Hiljem ei saanud tramm sperrungite tõttu oma tavapärast marsruuti sõita (ja tõi mind tavapäratult otse ukse ette). Ning uudistes öeldi, et oma endise pruudi surnuks pussitanud mees on ikka veel jooksus. Aga vähemalt olla politsei valmis Oktoberfestiks. Ja Hbf oli vist ülerahvastatud jalka tõttu. Kes neid fänne teab, eksole.
Elust suurlinnas. Eile võtsin suuna inglise aeda plaaniga seal natuke päikesepaistel raamatut lugeda. Väravast sisse minnes oli mu esimene mõte, et kindlasti kohtub pargis hetkel München Bayern mõne teise jalkatiimiga, sest noh, see mass, mis sealt sisse voolas, oli täiesti aukartustäratav. Sisse saades selgus, et jalkat ei mängita, aga tegemist on münchenlaste lemmikajaveetmiskohaga laupäeva pealelõunal. Kogu roheline ala oli nii tihedalt täis päevitavaid, lugevaid, veini joovaid inimesi, et ma võisin ainult eeldada, et nende all muru on. Välja seda ei paistnud.
Külaelu. Kuna eile läks nagu läks selle looduses raamatulugemisega, siis täna läksin kindla peale välja ehk linnast välja. Vaatasin kaarti ja otsustasin, et on õige pühapäev Bad Tölzi avastada. Kohalejõudes selgus, et ma olen seda külakest juba kunagi avastanud :) Esimese asjana jäi kohe silma, et raudteejaam on pühapäeviti kinni (duh!), aga laupäeviti avatud kuni 14:05. Sellestsamast saksa täpsusest oli aga just hetk varem rongiinfo suhteliselt Prantsusmaal omadega. Münchenist startis kolmene rongikoosseis, mis siis poole tee peal kolmeks jagunes ja eri suundadesse kihutas. Selgus, et ei piisa sellest, kui valjuhäälditest iga natukese aja tagant teatatakse, et antud ühik sõidab Lenggriesi, kes tahab mujale, näiteks Tegernsee äärde minna, palun istugu järgmises peatuses ümber sobivamasse ühikusse. Oleks tulnud ka infotablood vaadata, kus oli lihtsalt kiri "Tegernsee". Tõenäoliselt olekski ma omadega taas Tegernsee äärde sattunud, kui just mingi statistikat tegev meesterahvas, kellele ma andsin teada, kus ma peale tulin, millega ma sinna (Hauptbahnhof) sain, millega ma Hauptbahnhofi sain, kust ma oma teekonda alustasin ja kuhu ma välja plaanin jõuda. Bad Tölzi kuuldes soovitas ta mul üks ühik ettepoole kolida. Mägedes ringi jalutades sõi siinseal heinamaadel lehmi, kõikidel kellad kaelas, mis tekitas ühtlase, katkematu kellakõlina. Vaesed lehmad. Ühtlasi sain teada, et mul on nüüd uus lemmikjäätisekohvik. Too bad, et see tunniajase rongisõidu kaugusel asub. Niisiis lepin vist ka edasipidi paremuselt teisega, kuhu saab jalgsi nii ca 45 minutiga :)
Kui tagasi linna jõudes Hauptbahnhofi ees nii paarikümmet politseiautot ja bahnhofis sees igal pool viie-kuuekaupa politseinikke nägin, siis hiljutiste sündmuste valguses lõi korra adrenaliini üles küll. Hiljem ei saanud tramm sperrungite tõttu oma tavapärast marsruuti sõita (ja tõi mind tavapäratult otse ukse ette). Ning uudistes öeldi, et oma endise pruudi surnuks pussitanud mees on ikka veel jooksus. Aga vähemalt olla politsei valmis Oktoberfestiks. Ja Hbf oli vist ülerahvastatud jalka tõttu. Kes neid fänne teab, eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar