"Mul on olnud harukordne võimalus aastate jooksul näha, kuidas Eesti popjumalad otse kuulsuse tippu on marssinud. See raamat siin püüab neid tagantjärele monumentaalsetena tunduvaid hetki võimalikult ausalt sõnastada." Millised popjumalad? Mihkel Raud, Hardi Volmer, Henrik Sal-Saller, Kojamees? Nemad moodustavadki siis kohaliku muusikamaailma jumaliku ladviku? Ülejäänusid mainiti vaid põgusalt ning kindlasti ei lugenud kuskilt välja nende kiirteed kuulsusesärasse. Rohket lehepinda sai ka rida bändimehi, kuid ma ise ei oleks tulnud selle peale, et neid kõiki ihaldusväärseteks popjumalateks pidada :)
Ropendamine, mis on aeg-ajalt olnud teisel pool võrdusmärki, kui sellest raamatust juttu on, ei tulnud nii tugevalt esile, kui võinuks arvata. (Ropp) tegevus ületas selle mitmekordselt. Kui Raud, kes ei kannata, kui teda perekonnanimepidi kutsutakse, kartis "tavotiste munnide" imemist ja oleks eelistanud võib-olla puhtaid, siis tuli see ju ära märkida :) Iga normaalne heteromees oleks muretsenud tegevuse kui niisuguse pärast ja see, kas m*nn on tavotine või mitte, oleks sealjuures ebaoluline.
Tegelased raamatus olid rangelt lahterdatud: sõpru ülistati, kõik teised olid peded. Keemiaõpetaja vend oli pederast? Ahah. Mina näiteks ei tea sedagi, kas mu õpetajatel üldse õdesid-vendi oli, nende seksuaalsest orientatsioonist rääkimata.
Raamat on alkoholist. Ja selle tarbimisest. Ja ületarbimisest. Purjuspäi kontserdiandmisest, k*eppimisest jmt. Aga ju siis muusikute elu 80ndatel oligi selline - selget hetke ei näinud neist keegi.
Kes ei taha lugeda sellest, kuidas Raud laval onab või põit kergendab, kuidas toatäis mehi ühte tüdrukut k*pib või kui palju ja mis marki alkoholi tarbiti, sellel ei tasu selle raamatu peale aega raisata. Ma oleks võinud seda enne lugemist teada. Ma millegipärast arvasin, et muusikute elu oli/on huvitav. Ma ei arvanudki, et sinna alkohol üldse ei kuulu. Ma olen ju näinud, et kuulub :) Aga ma ei arvanud, et on selliseid muusikuid, kelle elu oligi joomine, odavate l*bude panemine ja muud mitte midagi. Aga miks sellest raamat oli vaja kirjutada?
Ropendamine, mis on aeg-ajalt olnud teisel pool võrdusmärki, kui sellest raamatust juttu on, ei tulnud nii tugevalt esile, kui võinuks arvata. (Ropp) tegevus ületas selle mitmekordselt. Kui Raud, kes ei kannata, kui teda perekonnanimepidi kutsutakse, kartis "tavotiste munnide" imemist ja oleks eelistanud võib-olla puhtaid, siis tuli see ju ära märkida :) Iga normaalne heteromees oleks muretsenud tegevuse kui niisuguse pärast ja see, kas m*nn on tavotine või mitte, oleks sealjuures ebaoluline.
Tegelased raamatus olid rangelt lahterdatud: sõpru ülistati, kõik teised olid peded. Keemiaõpetaja vend oli pederast? Ahah. Mina näiteks ei tea sedagi, kas mu õpetajatel üldse õdesid-vendi oli, nende seksuaalsest orientatsioonist rääkimata.
Raamat on alkoholist. Ja selle tarbimisest. Ja ületarbimisest. Purjuspäi kontserdiandmisest, k*eppimisest jmt. Aga ju siis muusikute elu 80ndatel oligi selline - selget hetke ei näinud neist keegi.
Kes ei taha lugeda sellest, kuidas Raud laval onab või põit kergendab, kuidas toatäis mehi ühte tüdrukut k*pib või kui palju ja mis marki alkoholi tarbiti, sellel ei tasu selle raamatu peale aega raisata. Ma oleks võinud seda enne lugemist teada. Ma millegipärast arvasin, et muusikute elu oli/on huvitav. Ma ei arvanudki, et sinna alkohol üldse ei kuulu. Ma olen ju näinud, et kuulub :) Aga ma ei arvanud, et on selliseid muusikuid, kelle elu oligi joomine, odavate l*bude panemine ja muud mitte midagi. Aga miks sellest raamat oli vaja kirjutada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar