Alustasin Paul Richardsoni raamatu "Hiline õhtusöök Hispaanias. Maitsete ja elamuste teejuht" lugemist septembris. Rannikualade köögikunst sai läbi töötatud, pool sisemaast ka, kuid seejärel jäi raamat ootele. Kuna aga ees ootasid just tuttavaid piirkonnad - Kataloonia - ja linnad - Donostia-San Sebastián ja Barcelona - siis oli plaanis raamat ikkagi kunagi lõpuni lugeda.
Ma ei kujutanud ettegi, et toidust võib nii põhjalikult kirjutada. Et on raamat, mis ei sisalda vastupidiselt levivale trendile mitte ühtegi retsepti, kuid on siiski algusest lõpuni toidust ja söömisest. Raamatu algusest on meeles viieleheküljeline ülevaade tursast ning sellest tehtavatest toitudest.
Maapiirkondades oli põhjalikum ülevaade söögikultuurist ja -ajaloost ning konkreetsetest toiduainetest. Linnades keskenduti rohkem erinevatele kokkadele ning söögikohtadele. Äratundmisrõõmu oli mõlemas osas :)
Kui ta sõi San Sebastiani restoranis "La Viña" sealset "igivana especialidadi, kõrbedast, murenevast taingnast tuutut, täidiseks värske kitsepiimajuust", siis meenus mulle selle tuutu maitse :) Ja ka see, et paar purki anšoovised ootavad nende tuutude tegemist kapis...
Ma ei kujutanud ettegi, et toidust võib nii põhjalikult kirjutada. Et on raamat, mis ei sisalda vastupidiselt levivale trendile mitte ühtegi retsepti, kuid on siiski algusest lõpuni toidust ja söömisest. Raamatu algusest on meeles viieleheküljeline ülevaade tursast ning sellest tehtavatest toitudest.
Maapiirkondades oli põhjalikum ülevaade söögikultuurist ja -ajaloost ning konkreetsetest toiduainetest. Linnades keskenduti rohkem erinevatele kokkadele ning söögikohtadele. Äratundmisrõõmu oli mõlemas osas :)
Kui ta sõi San Sebastiani restoranis "La Viña" sealset "igivana especialidadi, kõrbedast, murenevast taingnast tuutut, täidiseks värske kitsepiimajuust", siis meenus mulle selle tuutu maitse :) Ja ka see, et paar purki anšoovised ootavad nende tuutude tegemist kapis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar