Terrassiuudised

 

Scotti sünnipäev, Laulasmaa ja Keila-Joa

 

Scotti sünnipäeva puhul tegime väljasõidu Laulasmaale. Tee peal jalutasime Keila-Joal, Laulasmaal veetsime aega saunades ja basseinides, käisime mere ääres ning sõime liiga palju. Tagasiteel tegime ringi sisse ning tutvustasin Scottile Klooga Aedlinna ning Paldiski paremaid palasid.

Kojusõit oli mugavalt lõuna ajal ning kuna me polnud kunagi Keila-Joa lossi restoranis käinud, siis läksime sinna. Toit oli hea, aga teeninduskogemus oli üks viimaste aegade kehvemaid, eriti arvestades koha "eksklusiivsust" ja seda, et peale meie oli veel ainult üks laud hõivatud.

Kolisime välja: terrass

 

Otsustasime, et kasutame ära veel sooja sügist ning esimese asjana teeme korda terrassi. Scott lõhkus välja eelmiste omanike mööblihoidmiskasti, puhastasime põranda, Scott ehitas ja mina värvisin suured lillekastid ning ostsime ja tõime konteinerist mööblit. Soetasime ka ohtralt taimi ja panime üles tulesid. Ning veetsime kogu vaba aja terrassil :)

Uus kodu Kassisabas

 

 

Augusti lõpus ostsime omale uue kodu. Hiigelsuure terrassiga ja magamistoast avaneva rõduga korteri siinsamas Kassisabas. Hommikupäikesega terrassilt avaneb vaade vanalinnale ning õhtupäikesega rõdult vaade Kristiinest Rocca al Mareni.

Baltikum ja valged liivad. Kuidas me depressiivsest Leedu linnast lahkusime.

Hommikuks oli Scott depressiivsest Leedu linnast nii häiritud, et jätsime pannkoogid söömata ning sõitsime kohe peale asjade pakkimist minema. Käisime Ristimäel ning võtsime suuna Riiga, lootuses tee peal kuskil süüa saada. Ühes maanteeäärses baaris saime mune ja kohvi. Scott, kellele sovjetiaegsed arhitektuuripärlid olid täiesti kustumatu mulje jätnud, küsis, kas me ei võiks Riiat vahele jätta ning otse koju sõita. Eriti arvestades, et restoran, kus me Riias süüa plaanisime, on ka pühapäeviti kinni. Riiast täiesti mööda ei saanud sõita, sest meil oli vaja üks pakk mingist logistikafirmast peale korjata. Sõitsime siis nimetatud aadressile, kus asus viiekorruseline maja, täis erinevaid firmasid. Pealevaadates oli selge, et pühapäeval neist küll ükski avatud pole, aga igaks juhuks otsustasin siiski kontrollida. Peauks oli avatud ning hämarasse fuajeesse astudes tervitas mind aastal '85 viimati värskendatud remont ning nurgas olev valge linaga lauake, mille peal olevast transistorraadiost tuli kergemuusikaklassika. Raadiole lisaks oli laual võimalus omale teed ja kohvi teha ning käsi desinfitseerida. Mulle vajalik logistikaüksus asus teisel korrusel ning oma üllatuseks ei olnud ka teise korruse vaheuks lukus. Küll aga olid lukus kõik mulle vajaliku firma uksed. Direktori kabineti kõrval oli taas võimalik käsi desinfitseerida. Kõndisin autosse tagasi ning andsin Scottile, kes ootas juba pikemat aega metsapeatust, et teisel korrusel oli vets täiesti olemas ning uks pärani lahti. Umbes nagu omal ajal Tartu 10. Keskkoolis. Nõukogude koolilapsel polnud midagi varjata.

Otsustasime, et Riiat vahele jättes on meil võimalik Ainažis lõunat süüa ning seda me ka tegime. Tellisime bruschettad, tomatisupi, caesari salati, lõhetartari ning krõbeda kana. Kõik serveeritu oli ammu söödud ja otsisime ettekandjat, et saaks ära maksta, kui köök saatis teate, et kohe-kohe on ka tomatisupp saabumas...

Baltikum ja valged liivad. Kuidas me depressiivses Leedu linnas käisime.

Brunchiks oli meil taas plaanis Klaipedas olevat Monaid külastada ning mulle tundus hea mõte hommikul meie kohalikust einelast kohv kaasa haarata. Selgus, et sel kaunil pühapäeva hommikul on neil kõik kohvimasinad kaputt ning turist on teretulnud omale lahustuvat kohvi tegema. Turist ei arvanud sellest suuremat ning kõndis tuppa tagasi. Läksime koos Scottiga uuele katsele, aga kõik lähikonna bistrood olid kinni ning ainsas avatud puhvetis oli saba õue poole parklani. Me olime maskid ka maha unustanud ning vedasime selle asemel hoopis kotid autosse ning sõitsime sadamasse.

Peale viieminutilist väinaületust olime taas Klaipedas ning veerand tundi hiljem parkisime auto Monai ette ning astusime sisse. Ettekandja mäletas meid veel eelmisest korrast ning saime taas soovitud laua otse köögi klaasseina äärde. Scott võttis päevapakkumise, milleks oli läätsesupp ja pasta carbonara, mina läksin benedikti munade teed. Ja mimosad. Kuigi Scott kiitis läätsesupi heaks ning carbonara oli ka iga teadaolevat kiidusõna väärt, siis munadega võrreldes neil siiski pikemalt peatuda ei tasu. Aga need munad... Kõige all oli kohev ja krõbedaks röstitud brioche kukkel, kaetud spinati, soolalõhe ja pošeeritud munaga. Ning selle peal - kõige õhulisem hollandi kaste, mida ma kunagi maitsnud olen. See kattis munad nagu hiiglaslik vahukooremüts. Ja see kõik maitses lihtsalt nii hästi, et ma olen valmis ainuüksi nende munade nimel Klaipedasse sõitma. Tänase seisuga on mul kolm lemmik brunchikohta - Dime Store Detroidis, Agustin Viinis ning Monai Klaipedas. Tellisime ka koogid ja kohvi ning meie eriti armastusväärne ettekandja mäletas, et ma jõin kohvi ilma suhkruta.

Klaipedast sõitsime otsejoones Šiauliaisse, kus meil oli broneeritud villa aiaga. Käisime villa lähedal asuvas Lidlis, varusime õhtuks snäkke ning ostsime üht-teist ka Eestisse kaasa ning siirdusime seejärel linnaga tutvuma. Parkisime auto tänavale, mis võistleks Jõgevaga Baltikumi kõige depressiivsema tänava tiitli nimel ning võtsime suuna bulevaardile. Bulevaardi näol pidi olema tegemist Šiauliai kõige uhkema tänavaga, mida ääristavad väikesed ärid, kardemonilõhnalised kohvikud ning mõnusad bistrood. Kõik see vaheldumisi moodsa (tänava)kunstiga. Leidsime tänavakunsti - puu otsas rippus iguaan, keset teed hakkas Juri Gagarin lendu tõusma, mingi maja seinale olid kinnitatud vanad raadiojupid ja veel üht-teist kolalaost. Rohkem kui kilomeetrisel bulevaardil oli avatud vähemalt viis söögikohta ning suurem osa elumajadest tundus olevat mitte mahajäetud. Ehk klaasidega aknaid oli rohkem kui vineeriga kaetud aknaid.

Läksime tagasi oma villa hoovi ning sõime seal õhtust. Hommikusöögiks olime välja vaadanud kohaliku kaubanduskeskuse katusel oleva pannkoogibaari.