Valge kala ja punane süda :)

Täna sain Helmehaldjast kätte mitu kotitäit pärleid, rulli traati, kahed tangid ja mõned kinnised.

Ja selline on esimene katsetus - käevõru valgete kalade ja punase südamega :)

Tallinn
17.11.2008

Kaarli puiestee suletud 15. oktoober - juuni 2008

Täpselt selline teade on Endla tänaval üleval :)

Kinos võiks alkomeeter olla. Väga purjus tüüp rääkis kõva häälega terve filmi alguse ning peale filmi lõppu magas, jalad üle eesoleva istme seljatoe.

"Burn after reading" oli hea film. Mitte, et Coenitelt midagi vähemat üldse oodanud oleks :)

FUN pühal jõel :)

Kali Gandakil raftimas
24.10 - 26.10.2008

On the Holy River

Kali Gandaki
24.10.2008

PILDID

Nepali pildid :)

Ja sealt tuleb riis meie lauale :)

Õled laotati üle maantee, kust küla läbivad sõidukid sellest üle sõitsid.

Kõige suurem riisikuivatus käis Bakthapuris. Riis oli laotatud nii Durbari väljakule viivale teele...


... sellesama tee äärde...





... ja kuivatus käis ka kõrvaltänavatel.


Patanis kuivatati otse Durbari väljakul...


... ja tegelikult pole ju tööriistu vajagi :)

Pokhara ümbrus, Bakthapur ja Patan
22.10, 02.11 ja 03.11.2008

Loving Nepal

Vaade Kathmandu hotelli katuselt öisele Kathmandule nii nagu mina seda nägin :)

Kathmandu
04.11.2008

Delhi - Helsinki - Tallinn

Takso oli tellitud poole kaheksaks hommikul. 6.40 helistas taksojuht Emilyle, et ta on kohal :) Paraku 7.30 selgus, et ta võib küll kohal olla, aga millisel? 7.52 suutis ta lõpuks ka õigesse kohta jõuda. Kui lennujaamast Emily juurde sõitis takso ca tunni, siis Emily juurest lennujaama 35 minutit :) Sõitsin muuseas esimest korda Aasias taksomeetriga taksoga. Arve oli lennujaama jõudes 275 INR-i ja juht väitis, et tal pole 300-st mulle tagasi anda. Vaidlesime mõnda aega, sest mina leidsin, et tema hilinemise tõttu ma kindlasti peale maksta ei soovi, aga lõpuks lõin ikka käega.

Kui ma autost välja sain, tõstis juht juba ühe poisi abiga mu kotti tolle kärule. Eilne lõuna Kathmandus värskelt meeles ning tuju erinevatel põhjustel üsna vilets, võtsin poisi käest lihtsalt käru ära. Üritas mulle küll midagi öelda, aga selleks ajaks olin ma juba terminali ukse juures :)

Check-in sai kiirelt tehtud, aga hiljem selgus, et nad oleksid pidanud ka mu käsipagasile mingi kleepsu külge panema, kuhu turvad hiljem templi löövad. Õnneks sellest mingit probleemi polnud, turva pani koti külge mingi lennufirma aadressilipiku ja lõi oma templi sinna :) Ühltasi võtsid nad ära mu taskulambiga (täiesti tühja) välgumihkli :@ Enne turvat immigratsiooniletis selgus, et ma oleksin pidanud täitma ka departure kaardi. Jah, sama asi oli ka Kathmandus. Ainus vahe riiki sisenemise kaardiga oli kaardi nimi - Arrival Card ja Departure Card. Kõik andmed olid samad. Taas kord õnneks leiti siiski sealsamas letis tühi kaart ja ma ei pidanud tagasi sissepääsu juurde kõndima.

Subway letti nähes oli siiras rõõm :) Esiteks oli kõht juba väga tühi ja teiseks oli Subway valik olulielt parem kui Kathmandu lennujaama kohvikute kuivanud keeksiviilud.

Lennukis näidati Sõprade jõuluosa, Malcolmi seriaali, Eddie Murphyga filmi Meet Dave, mis oli suhteliselt vaadatav ja ühte Bollywoodi filmi, mis osutus ka keskmiselt vaadatavaks Bollywoodi kohta. Kiirus-kõrgus-kaugus olid siiski lemmikud :) Üldjuhul olid riikides, mis lähedusse jäid, kirjas pealinnad ja suuremad linnad. Nepaalis olid kirjas Bakhtapur ja Patan :) Mõlemad Kathmandu osad või eeslinnad :P

Ei Kathmandu ega ka Delhi lennujaamas toimuvat ei saa võrrelda selle pornoga, mis toimus Helsinki lennujaamas. Lennuki maandumise hetkest kuni turvakontrolli läbimiseni kulus 55 minutit. Kahju, et Tallinna lennuni poolteist tundi aega oli, muidu oleks olnud põhjust ette trügida :)

Tallinna lennukis pakuti šokolaadibatoone :P Tallinn on ebameeldiv.

Kuna on järgmine kord, kui minnakse poodi ananassi tooma, kui ma värsket mahla tellin? :)

Kathmandu lennujaamas

Viimane hommik Kathmandus oli... Ma ei teagi. Täna on korduvalt meenunud see hetk kui Pokharas Allaniga tänavakohvikus kokku saime. Mõnus oli kohale jõuda, kahju on ära minna.

Tellisin omale hommikusöögiks katusele pannkoogi, kohvi ja värske ananassimahla. Paar hommikut varem oli mulle öeldud, et värsket mahla pole, aga kuna neil see menüüs kirjas on, siis küsisin täna uuesti. Arutati natuke omavahel ning öeldi OK. Pannkook söödud, kohv joodud ja oma toas asjad ka kokku pandud, et linna minna, tuli mu mahl mulle koridoris vastu J Arvatavasti käisid nad nurga pealt poest ananassi ostmas. Ega’s midagi, istusin oma raamatu ja mahlaga rõdule ja võtsin päikest :)

Jalutasin Thameli kaks korda läbi, et oma viimased 300 NPR-i ära kulutada ning ostsin lõpuks ühe käsitsivalmistatud paberist kalendri ning kaks väikest jakivillast salli.

Üldiselt hakkasin ma alles Kathmandus tingimisele korralikult pihta saama. Varem ütles müüja oma hinna, mina selle, mis tundus mõistlik olevat, samas ka mitte üüratult madal küsituga võrreldes. Sealt liikusime siis üks alla- teine ülespoole kuni kompromissini. Tihti sai vaieldud isegi ca 8 krooni pärast :) Aga nüüd ma tean, et müüja hinna peale tuleb öelda, et „Way too expencive” ning hakata minema jalutama. Järelehõigatud küsimusele, et palju sa maksaksid, tuleb siis oma hind pakkuda, ca kolmandik küsitust, seletada, et selle hinnaga oli näiteks Pokharas ning endale kindlaks jääda :) Kui müüja väga aeglaselt alla tuleb, siis tasub uuesti minema hakata ning asi on soovitud hinnaga olemas :)

Selgus, et taksojuht ei oska peale kohanimede ja numbrite sõnagi inglise keelt ja loomulikult selgus see liiga hilja. Näitasin talle suuna kätte, kus hotell ja seega ka minu pagas on ning ütlesin, et ta seal ümber keeraks (sest tee hotelli juurde läheb kõvasti allamäge ning ukseni pole veel ükski takso tulnud). Kui ma oma kotiga hotellist välja tulin, oli ta siiski juba ukse ees. Et uuesti üles saada, kulus ca 20 minutit. Ca 100 meetrit hotellist algas ummik. Kolmveerand tundi pärast takso võtmist olin hotellist jõudnud umbes kilomeetri kaugusele.

Lennujaamas tõstis üks mees vaatamata mu protestile mu koti oma kärule. OK, mõtlesin, et raske kah ja mingi 50 NPR-i võin selle eest maksta ka. 50 meetrit ukseni, seal juba mingi teine mees. Nö „anti üle”. 50 meetrit departure taxi letini ning sealt 75 check-in sabani. Küsisin, et palju maksab. 500 NPR-i või 10 $ võttis tummaks :) Andsin 100 NPR-i. Küsis küll teist ka, et kaks meest, aga ma tegin selgeks, et ise nad tahtsid vedada :)

Nüüd lennukisse :)

Delhi

Nepaalist OLI raske ära tulla. Ma ei suuda meenutada, et ma kunagi varem mõnest riigist lahkudes nutnud oleks. Aga lennukis vaadates lumiseid mäetippe... Ja seekord oli mul õigel poolel aknaalune koht. Ülejäänud lennu vaatasin „Mamma Miat”. Pooleli jäi, sest maandumise ajal lülitatakse ekraanid välja. Ja maandumine kestis 45 minutit.

Selgus, et ka pre-paid taxide putkades, kust soovitatakse oma turvalisuse huvides takso võtta, on ahvid :) Maksin takso eest 550 INR-i sõidu eest, mis oleks pidanud maksma 200-300... Lisaks küsis taksojuht tippi. 20 INR-i peale küsis „only 20 rupees, ma’am?” Hmh. 10 veel ja rohkem mul isegi polnud lahtist. Ta arvas muidugi, et ma võin ka dollarites anda. Mhmh, 140-kroonise sõidu eest 120 tippi :)

Emilyt oli tore üle pika aja (poolteist aastat) näha. Ta pole ka üldse muutunud :) Tellisime süüa, hommikuks takso ja läksime magama.

It’s your last day in Kathmandu and you’re going to monkey temple

Hommikul ei olnud vett. Ei sooja ega külma. Seega hakkasime pakkima. Ostsime mulle eile veel suure seljakoti, et saaks võimalikult palju raskeid asju käsipagasisse pakkida. Ja neid raskeid asju on üksjagu :) Pärast seda ootasime vett ning läksime linna hommikust sööma. Sõime Kathmandu kõrgeimal katuseterrassil. Kiire shoping taas ning tagasi hotelli, kus Allan jõi veel ühe õlle ja sõitis siis lennujaama, et homme õhtuks koju jõuda. Mina läksin ahvide templisse. Takso viis mäejalamile ning sellele järgnes vähemalt 15-20 minutit treppe. Kui alguses olidki veel platvormid jmt, siis ülevalpool ainult järsk trepp ja kerjused iga 10-20 astme järel. Isegi ahv ei huvitanud mind üles minnes J Aga ülevalt avanes uskumatu vaade tervele Kathmandule. Ah, et tempel oli seal ka? Nojah... Ehteid ostsin jälle. Tagasi Thamelis, shoping, kellaostmine ja hotelli asju ära viima. Seejärel pool tundi tagasi ostetud kella parandusse viimine ja uuesti Thameli :)

Üksinda ei oska kuidagi aega sisustada. Kaua ma ikka oma raamatuga ühest kohvikust teise käin :) Õnneks sattusime Emilyga ühel ajal arvuti taha ning homme Delhis kohtume :P

Nüüd, pool seitse chicken curry masala ja peale seda ongi aeg hotelli magama minna J Mida me Eestis sellise ajakavaga peale hakkame? Kell 20-22 magama, 6-7 üles. Eestis on samal ajal siis kell 16-18 ja 2-3 :P

Veel mõningaid asju, mis siin teistmoodi on või viimastel päevadel silma on hakanud.

Eilsest saadik on Thamelis palju kerjuseid. Ja lapsed kipuvad pikalt kaasas käima ja üldjuhul ka kinni haarama. Varem ei kohanud selliseid isegi siin, Kathmandus.

Ma ei ole näinud ühtegi lapsevankrit. Kõik lapsed on kas kandelinas, süles või ukerdavad ise ringi. Vaevalt jalad alla saanud aastane võib vabalt ringi jalutada mägitee ääres.

Ja ma pole näinud ka jonnivaid lapsi. Isegi sellised, kes on suure osa päevast ühes ja samas asendis ja kohas, näiteks kerjuste või tänavamüüjate omad, on täiesti rahulikud...

Teenindav sektor on üliviisakas. Kui ettekandja küsib, kas ta tohib tühjad nõud ära viia ja tohib, siis järgneb sellele kindlasti „Thank you, sir.” Kui tai massaažis mul luud naksusid, siis „Sorry, ma’am.” Tihtipeale käib restoranis laua juurest läbi 3-4 erinevat ettekandjat, kes kõik küsivad, kuidas läheb :) Samas tuuakse teinekord lihtsat hommikusööki 45 minutit :D

Tai massaažist Tai restorani

Kuna eile õhtul hotellis sooja vett ei olnud, sain massaažiõli juustelt maha pesta alles hommikul. Selle eest said juuksed aga ka siidpehmeks :)

Sõitsime Patani. Durbari väljak oli imeilus – templeid tihedalt täis. Nii väljakul kui selle ümbruses kuivatati igal pool riisi. Tegime läbi ka Lonely Planeti jalutuskäigu, mis tähendas muuhulgas ka allameetrimeestele sobivatest käikudest ja kangialustest läbipugemist :) Jõime kohvi linna kõige kõrgemal katuseterrassil ning sõitsime seejärel linna. Kuna tee peale jäi kubamaja, otsustasime seal peatuse teha, lootuses, et seal müüakse midagi muud kui Thamelis ja tänavalettidel. Müüdigi. Pärast paari riideeseme hinna vaatamist kadus huvi shopata mujal kui toidu- ja kosmeetikapoes. Pisike kootud lastevest maksis ligi 3800 NPR-i (ca 650 EEK). Selle eest saime mõistliku hinnaga soetada Himaalaja looduskosmeetikat ja Daburi tooteid.

Kiire shoping ja kerge lõuna Thamelis ning seejärel massaaži. Peale tunniajalist Ayurveda massaaži, mis polnud nii hea kui esimesel korral, sain tunniajalise näohoolduse roosikreemidega ning seejärel supermõnusa tai massaaži. Tundub, et saime Allaniga perepaketi, sest kaks esimest massaaži tehti meile ühes ruumis :) Erinevast soost massööride poolt :P

Pärast seda kindla peale väljaminek ja Tai restoran.

Kell 21 hotelli jõudes olime taas nii väsinud, et ei mingit asjadepakkimist.

Love all, believe some, hurt nobody

Hommikune banaanipannkook oli mõnus ja krõbe. Eriti katusel päikesetõusu ajal süües.

Teel Bakthapuri kartsin vingumürgitusse surra. Kohale jõudes jäi tee õnneks kaugele ja linn oli suhteliselt autovaba. Durbari väljak oli võrdlemisi tühi, aga Lonely Planeti näpunäidete järgi läbitud jalgsimatk oli tore. Linnake imearmas. Igal teisel tänaval kuivatatakse riisi. Lehmi eriti ei olnud, ringi liikusid vabapidamisel koerad, kitsed ja erinevad sulelised. Taksojuht ootas kannatlikult see kolm tundi ning viis meid linna tagasi.

Otsisin tükk aega kohta, kust ma eelmisel õhtul olin Robynile särgi tellinud. Tänava teistkordsel läbikammimisel leidsin :) Nii, et Puhhi särk on nüüd kotis.

Õhtul läksime massaaži. Ayurveda massaaž tähendas terve keha masseerimist varvastest pealaeni ja oli nii superhea, et tellisime järgmiseks päevaks kolmetunnise paketi :)

The first breakfast order in November

Asjad hakkavad paika loksuma – taksojuht teeb mulle ukse lahti, söök pannakse enne minu ette, menüü ulatatakse mulle esimesena. Ei ole enam nii nagu Pokharas ja Chitwanis, kus menüü pandi Allani ette isegi siis esimesena kui teda sel hetkel parajasti lauas polnud või öeldi „Have a good night, sir” kui me mõlemad restoranist väljusime.

Kuna eilehommikune munapuder polnud suurem asi, tellisin täna pannkooke. Silme ees raftingukokkade poolt praetud imeõhukesed koogid, tellisin kaks – ühe õunte ja ühe meega. Mulle toodi kaks suurt paksu imehead plaadikoogi mõõtu pannkooki :) Must kohv ja lassi ja ma jõudsin vaevu poolteist kooki ära süüa.

Läksime „Nepaali Varanasi” – Pashupatinathi. Erakordselt õõvastav kogemus. Ringiliduvad ahvid olid mu ainus meelelahutus. Järgnes jalgsimatk järgmisse külla – Bodnathi stuupat vaatama. Lonely Planet lubas 20-minutilist jalutuskäiku läbi väikese küla. Meile meenutas see küll rohkem äärelinna, aga väga vahva oli. Arvatavasti oli käes pesupäev. Teeäärsete kraanide all küüriti nii ennast, lapsi kui ka riideid. Teine teeäär oli täis kuivavat pesu. Ja see kuivas nööridel! :) Enamasti kuivatatakse muidu murul. Mängiti ka koroonalaadset nipsumängu. Barakid vaheldusid erakordselt uhkete mitmekorruseliste eramutega.

Jõudsime stuupani, mida ümbritseb majadest ring. Igal pool kõlab „Om mani padme hum...” Tegemist on ühe erakordsema (religioosse) kooslusega, mida ma Nepaalis kogenud olen. „Om mani padme hum...” taustaks, peastuupa paremal käel, kaubitsejad ja väiksemad templid vasakul oma kolme päripäevaringi tehes ning hiljem ühel katuseterrassil istudes on uskumatult mõnus ja rahulik olla :)

Käime veel viirukipoes ja laulvate kausside poes, mis on ka mõlemad toredad. Ja hakkame tagasi Kathmandusse sättima. Sellist rahu ja müstikat vaevalt lähiajal veel kohtab :)

Omapärased kerjused hakkasid silma – noored naised (hoolitsetud – puhtad, ehitud, lakitud küüntega), tulid, beebi süles ja tühi lutipudel käes, küsima, et ostaks titale poest piima...

Kathmandus shoping ja šokolaadilassi (pidin lõpuks ära proovima, kuigi ma sellest juba ette suuremat ei arvanud) ja läbi neti tagasi hotelli.

„I will never come back to this place again”

... ütles üks vanem meesterahvas kui ta oli õhtul kell kuus oma India transiitviisa kätte saanud ja sai saatkonnast ära minna. Kui me hommikul kell 9 saatkonda jõudsime, saime järjekorranumbrid 48 ja 49. Need olid siis transiitviisanumbrid, teist samapalju oli turistiviisa soovijaid. Ca kell pool kaks saime lõpuks oma avaldused esitatud ja pool viis lubati passid viisadega tagasi anda. Tervelt kolm tundi vaba aega! :) Veetsime selle Durbari väljakul. Poole viieks läksime tagasi ja esimese asjana anti teada, et pool tundi läheb veel aega. Kell kuus saime oma passid kätte. Sööma ja magama.

Üks huvitav asi on siin raamatupoodidega. Valdav enamus, kui mitte kõik, müüvad ja ostavad raamatuid. Osadel raamatutel on sees tempel, et kui selle neile tagasi viid, makstakse sulle 50% hinnast tagasi. Kui keskmine kasutatud raamat maksab 300 – 500 NPR-i (45 – 75 EEK), siis saab põhimõtteliselt raamatuid lugeda paarikümne krooni eest. Eestis kuluks ka selline süsteem ära.