Karpaatide aias. Rannapäev

Õppisime oma vigadest ning panime täna hommikuks äratuskella. Poole kaheksast olime üleval ning veerand üheksa asusime teele autorendi suunas. Kohalejõudes tervitas meid vaid kohalik Lasnamäe ilma ühegi autorendita. Ka kõne esindusse ei aidanud, sealt kinnitati vaid, et nende ainus rendipunkt on lennujaamas ja Lasnamäelt saame oma auto kätte ainult siis kiu selle vähemalt nädal aega ette broneerime, et neil oleks aega leida meeskond, kes selle sinna kohale toimetab. Vaatasime siis välja järgmise koha ning sõitsime Grand Hotelli Avise esindusse. Noormees vaatas meile otsa ja teatas, et kõik tema kolm parklas olevat autot on juba neljale erinevale kliendile ära broneeritud. Aga ta tegi paar kiiret kõnet ning leidis meile tutika Dacia. Veerand tundi hiljem istusime autosse ning sõit Constantasse võis alata.

Esimene peatus oli McDonalds, sest sooviga hommikul kiirelt linnast välja saada, oli meil kohv joomata. Ma rääkisin tee peal, kuidas ma võtan kohvi ja pirukat ja friikaid ning selle peale vaatas Scott mulle kahtlevalt otsa ja teatas, et ilmselt hommikul serveerib McDonalds siiski hommikueinet mitte friikaid ja burgereid. Mina omakorda eeldasin, et siin selliseid piiranguid ei ole ja klient saab oma friikad kätte siis kui ta neid soovib. Tellimust esitades sain nii kohvi, piruka, friikad kui ka burgeri.

225 kilomeetrit kiirteed Constantasse oli täis erinevaid sitikaid ning esimese poole tunni järel lendasid nad vastu akent nagu tihe vihm ning nähtavus oli kahanenud 35% peale. Tegime tanklapeatuse, et aken puhtaks pesta.

Constantasse reisi planeerides kujutasime omale ette rannaäärset kuurortlinna kauni sinise vee ja toreda vanalinnaga. Linna hiilgeajad jäid 70-80ndatesse ning iga ilusa ja kordatehtud maja kohta oli kaks lagunenud või mahajäetud maja. Kesklinn ise oli küll äärmiselt tore oma kohvikute ja meluga. Mida kaugemale linnast läksid, seda suuremaks ja pompöössemaks majad läksid.

Nägin sõõrikuletti ning soovisin viit sõõrikut. Noormees leti tagant küsis, et millega ma neid soovin. Ma küsisin, et mis variandid on, mille peale ta viitas rumeeniakeelsele nimekirjale oma pea kohal. Kuna ma tundsin sealt ära ainult shokolaadi ja tuhksuhkru, siis läksin tuhksuhkru peale.

Käisime Starbucksis ja väikeses Itaalia poes, kus Scott sõi foccacciat singiga ning seejärel jalutasime kasiino juurde. Rannapromenaad oli ilusti korda tehtud, aga kasiino ise oli alles tellingutes. Küll aga oli mõeldud turistide peale, kes kindlasti tahaksid endast kasiino ees pilti - promenaad oli täis fotograafe, kellel kõigil kasiinoga lõuend püsti ning mille ees nad siis turiste pildistasid.

Otsustasime, et on aeg tagasi pealinna sõita. Parkisime auto Avise parklasse ära ning kõndisime hotelli.

Aprillist kuni oktoobrini viib Bukarest läbi pilootprojekti, kus iga nädalavahetus pannakse autodele kinni linna peatänav ning avatakse see jalakäijatele, tänavamuusikutele ja toiduputkadele. Kuna me sellest projektist enne midagi ei teadnud, siis hotelli ette jõudes oli esimene küsimus, et kas toimub mingi meeleavaldus - sõidutee oli inimesi täiesti täis.

Kui me hiljem välja läksime, et sööma minna, oli tänavatel veel rohkem rahvast. Ja igas kohvikus, restoranis ja toiduputkas oli järjekord teisele poole kvartalit. Sõime suurepärast tartari, gazpachot (peaaegu sama hea kui minu tehtu) ja tomatisalatit burrataga. Arvet makstes küsis tütarlaps, kas soovime jätta tippi kaardiga või sulas.

Karpaatide aias. Järjekorrad

Selleks ajaks kui üks meist (mitte mina) hommikul üles sai, oli kell 9 ringis. Läksime hotelli lähedal olevasse kohvikusse ja sõime võileibu, marineeritud lõhet ja posheeritud mune. Koos nelja koeraga, kellest mitte kõik omavahel hästi läbi ei saanud.

Kuna ka siin hotellis anti padja asemel kõva puuhalg pea alla, siis küsisime retseptsioonist pehmemat ja madalamat patja. Selgus, et hotelli varud olidki limiteeritud nende patjadega, mis juba toas olid, aga äärmiselt abivalmis noormees otsis mulle välja kaubamaja aadressi, kust turist saab minna ja omale suurepärase padja soetada. Sinna juurde käis jutt, kuidas ka tema ise ei suuda hotellipatjadega magada ning ostis omale juba kuus aastat tagasi padja, millega siiani reisib ja magab. Turistid tänasid väärt info eest ja liikusid tuppa tagasi.

Selleks ajaks oli kell saanud 11 ning oli suhteliselt selge, et väljasõitu Musta mere äärde täna ei toimu. Võtsime siis suuna hoopis Ceauşescu residentsi. Majja sisse ilma organiseeritud tuurita ei pääse ning kuna järgmise tuuri alguseni oli üle poole tunni aega, siis ootama ka ei jäänud. Kõndisime läbi lähedalasuva pargi ning hea lugeja, tegime sulle ka pildid sealsest laste liumäest. Ilmselt soovivad kohalikud oma lastest tulevasi bobisõitjaid treenida ning alustavad sellega juba varajases nooruses.

Õppisime eilsetest vigadest ning kella ühe paiku olime omadega taas turul. Miciputkas oli täiesti muljetavaldav järjekord - nagu vanasti kui tekstiilipoodi lillelist kitliriiet tuli ning pool linna kannatlikult sabas ootas, lootes, et enne neid otsa ei saa. Peale 20-minutilist ootamist olid micid käes. Scott tõi veel kalaputkast oma eilse lemmikmüüja käest ka pudeli õlut ning hingas kõik neli vorsti sisse. Lemmikmüüjast ka - Scott küsis temalt eile õlut ostes, kas ta inglise keelt räägib. Daam vaatas talle pika pilguga ülevalt alla ja teatas, et ta räägib rumeenia, inglise ja prantsuse keelt ning pisut ka hispaania keelt. Selle peale lobisesid nad kohe pikemalt.

Õhtul läksime uuesti värsket pastat sööma. Plaan oli ka tuledes purskkaeve vaadata, aga läksime hotelli magama hoopis.

Karpaatide aias. Pidu sinus eneses

Hommikul ärgates vaatas mulle vastu täiesti magamata Scott. Selgus, et sel ajal kui mina sügavalt magasin, oli meie akna all pidu ja ukse taga peretüli, mis mõlemad Scotti öö otsa üleval hoidsid. Seega alustasime päeva sellega, et palusime oma ülejäänud nelja öö majutuse tühistada ja meile raha tagastada, et me saaksime omale sobivama hotelli otsida, kus naabrid üksteisel kell neli hommikul kulme rulli ei taoks. Tütarlaps oli natuke segaduses ja teatas, et meil on maja kõige vaiksemad toad, kuhu ei kosta poolt akordi ka. Selle peale saime aru, miks retseptsioonis oli kauss kõrvatroppidega. Me ei jäänud sellega rahule, et öö otsa bassi kuulamine võrdub mõne meelest rahuliku unega ning tütarlaps ajas manageri jalule. Dressides meesterahvas tuli kohale, kuulas turistide kaebused ära ning lubas meil välja kolida.

Pakkisime asjad, broneerisime toa 850 meetri kaugusel asuvas Novotelis ning jalutasime sinna. Jätsime kotid hoidu ning tegime ringi parlamendihoone juures. Rumeenia parlamendihoone on üks maailma raskemaid ehitisi (üle 4 miljoni tonni) ning suuruselt teine administratiivhoone maailmas.

Pealelõunal võtsime takso ning sõitsime kuskil kohalikul Lasnamäel asuvale turule. Turu kõrval olev plats oli täis suurepäraseid toidulette ning sel ajal kui Scott võttis ennast micide (kohalikud, ilma kestata vorstid) sappa, läksin mina langosiputkasse (friteeritud sai, mis kaetakse kas hapukoore ja juustuga või näiteks nutella ja banaanidega). Langosid, nagu selgus, olid otsas. Läksin siis kalakohvikusse. Hetke pärast liitus minuga ilma ühegi micita Scott, sest vahetult enne teda olid micid otsa saanud. Sõime siis kala.

Tegime veel ringi kohalikus kaubanduskeskuses ja Starbucksis ning alustasime oma tunnist jalutuskäiku tagasi kesklinna. Peatänav oli ääristatud kaheksakümnendate arhitektuuripärlitega, suurte, hallide ja pompöössete majadega, mille ainsad esinduslikud ajad sinna kaheksakümnedatesse ka jäid. Ainus pluss võrreldes Lasnamäega oli see, et iga maja esimene korrus oli täis erinevaid poode - toidupoed, saiaputkad, rahavahetus, erootikaärid, telefonipoed. Ja nii kui astusid majade vahelt läbi väiksemasse kõrvaltänavasse, olid seal hoopis paarikorrulised ca 30ndate ja 50ndate kauniste, aga siiski lagunenud fassaadidega elamised. Mida linnale lähemale, seda rohkem oli ka täiesti mahajäetud ja lagunenud tondilosse.

Linnas sõime värsket pastat, superlux oli. Ning selle peale veel kohaliku peruulase juures kooke. Kell kaheksa olime hotellis ning valmis homseks väljasõiduks Musta mere äärde.

Karpaatide aias. Teeninduselamused

Riia lennujaamas oli kell juba nii kaugel, et mul oli kõht tühi. Kuna mul ei oleks? :D Ostsin siis tüki kohupiimakooki ja mangomagustoidu ühest putkast. Kassapidaja tõmbas sahtlist puidust lusika ja enne kui ma reageerida jõudsin, oli 20 senti arvele lisatud. Palusin selle ära võtta.

Lennukis selgus, et mingi probleem on elektriga ning hoiatati, et paariks minutiks lülitatakse elekter välja, kuniks nad põhjust välja selgitavad. Nende paar minutit oli ca kümmekond pikk, aga kui tunnelisse taas valgus lasti, kinnitati, et lennuk on täiesti korras ja lennukõlbulik.

Takso pani meid vanalinna servas maha, sest vanalinna sisse autod ei pääse. Otsisime siis baaride, pubide, stripiklubide ja ehitustsoonide vahelt oma hotelli üles, saime paberilipiku oma uksekoodiga ning läksime tuppa. Kuna nälg tahtis silmanägemist võtta, siis esimese asjana kihutasime lähedalasuvasse kohvikusse sööma. Lihapallide pähe serveeriti mingit püdelat ollust, mis oli palliks veeretatud ja siis paneeringus ära friteeritud. Kõik ülejäänu oli igati hea. Menüüs oli kirjas, et arvele lisandub 10% tasu teeninduse eest. Ilmselt arvas tütarlaps, et ta pakkus meile nii suurepärast elamust, et lisas selle eest 15%.