Toidupäevik

Juba teist nädalat mõtlen, et peaks siia midagi kirjutama, sest bloggeri statistikat vaadates siia ikka paar lojaalset lugejat jäänud on. Mida te siin nädalateks hüljatud paigas teete, jääbki mulle tõenäoliselt lahendamata müsteeriumiks.

Mõtlesin siis, et panen üles hommikusi vaateid, neid, mida ma alates esimesest märtsist iga hommik pildistanud olen, aga nagu juuresolevatelt piltidelt näha, ei toimu ka seal suurt midagi.

Mu lihavõtte ajal sisse lülitatud click & grow on arenenud arvestatavaks aiamaaks. Juba praegu saan oma raamaturiiuli pealt noppida tomateid (kolm kuuest on punased), lähiajal loodetavasti ka metsmaasikaid (kolm õit!). Juba kaks nädalat lähen iga päev homme poodi, et tuua mulda ning basiilik väheminnovaatilisse kasvukohta ümber istutada ning vabanev auk kas koriandri või tšillidega täita. Nagu juuresolevalt pildilt näha, pole homme veel käes. Aga kunagi koidab ka see päev ja viib mu potipõllunduse teise dimensiooni. Luunja ja Laheotsa, hoidke alt!

Kika küsis mõned nädalad tagasi, et kas ma tahaksin nädala jooksul kirja panna kõik, mis ma söön. Mul polnud sellega probleemi, sest kaua selle kolme asja kirjapanek, mis ma omast arust söön, ikka aega saab võta. Elasin ju illusioonis, et söön nagu lavalaudu väisav modell oma karjääri kõrghetkedel ning vannitoakaal on lihtsalt rikkis ja annab pigem Põrsas Peppale kui Kate Mossile sobivaid numbreid. Esimese nädala järel oli selge, et kohalikud ning lähiriikide magusatööstused vaid minu peal elavadki. Kolmandast päevast alates ei hakanud ma ennast enam vaevamagi sellega, et iga söödud komm eraldi kirja panna vaid paberile läks koguseks "palju". Teise nädala poole peal tõmbasin lisatud suhkrutega magusale joone peale ja söön nüüd ainult joone alt. Kaal on ikka parandusse viimata.