Rundschau München. Pribaltika.

Ma tahan siin riigis pidevalt võimatut. Eile näiteks osta uut kuupiletit, sest praegune lõpetab neljapäeval kehtivuse. Ja kuna siin nendes masinates kaardimaksetega on nagu on või siis pigem on nagu pole, siis otsustasin selle parajasti Hauptbahnhofis olles ära teha. Sest seal saab "krediitkaardiga" maksta. Mõeldud-tegemata. Sest nii pikalt (ehk siis teisipäeval algusega reedest) ette ei saa piletit osta. Edit õhtul: selgus, et viga on siiski piletiostjas, kes ei suutnud out of the box mõelda. Selle asemel, et visalt sisestada masinasse kuupäevi, millisteks mul piletit vaja on, oleks võinud juba päev varem tulla selle peale, et sisestada tuleb hoopis päevad, millisteks piletit vaja ei ole. Elukestev õpe.

Siis sai see pakk lõpuks Eesti poole teele pandud. Aadress ilusti peal ja puha. Riik ka. Vaatan jälgimiskoodi abil teekonda ning näen, et pakk on omadega Leedus ning juures kiri, et "Pakk jõudis sihtriiki". Ega vist jah, üks Pribaltika ju kõik. Täna hommikuks oli pakk siiski Leedust edasi liikunud ning asukohaks Soome. Mõnda aega hiljem tekkis sinna info, et pakk on väljastatud. Ja seda endiselt Soomes. Aga noh, asi see siis kiirelt üle lahe pakki vastu võtmas käia pole.

Käisime "Willkommen zu den Hartmanns" kinos vaatamas. Selgus, et suurem osa filmist oli siinsamas Isari kaldal filmitud ning näitlejad lippasid pidevalt minu jooksuradadel.

Mütsituti kaotasin hommikul ära. Kvaliteet või asi sellel Salomonil :)