Rundschau München. Pakendamine.

Tulles tagasi kilekoti- ja pakendamisteema juurde. Ostsin sellestsamast kaubamajast, kus mul seelikut ja pesu ostes oleks tulnud ka kilekott lisaks osta, täna ühe teelusika. Üheainsa jah :) Sel ajal kui ma raha otsisin, oli müüja jõudnud selle juba kaunilt paberisse keerata. Ilma küsimata. Ilma selle eest raha küsimata. Ja mitte lihtsalt paberisse, vaid sellisesse kogusesse paberisse, mis vene ajal kilo lehmakese komme ja kaks kilo piparmündilutsukaid oleks mahutanud. Kui neid saada oleks olnud. Ja ka ümber lastevorstilati oleks saanud ka veel ülejäänu keerata. Pildil lahtipakkimata lusikas kaheeurose kõrval ja siis lahtipakitud lusikas.

See Obergiesing on natuke liiga "ober" mu meelest. Head jooksurajad on all Isari ääres. Jooksmaminnes on ju tore, kui rada allamäge läheb, aga jooksmist lõpetades pole üldse tore, et rada ülesmäge tuleb.

Ja see sakslaste saiakeste ja kookide lembus! Kõik kohad on täis kauneid ja hästilõhnavaid saiaputkasid ja -lette. Eriti hästi lõhnavad nad mu meelest siis kui lõuna on vahele jäänud ja parajasti mõnest sellisest letist peale tööpäeva möödud. Eriti kui see juhtub mõnes metroopeatuses, kus lõhnad ei haju kah, sest tegemist pigem kinnisemat sorti ruumiga.

Rundschau München. Umweltschutz ja helisev muusika.

Ostsin hiljuti Galeria Kaufhofist (kohalik viisakas kaubamaja, eksole, mitte mingi Zara ega H&M) seeliku ning mulle pakuti võimalust osta kilekott seeliku pakkimiseks. Vaatasin siis hindava pilguga oma allahinnatud seelikut, mis polnud tasuta kilekoti vääriline. Kui hiljem kordus sama veel nii mõneski poes, muuhulgas pesu ja bikiine ostes, siis hakkas ka pikaldasele eestlasele koitma, et tegemist on mingi keskkonnasäästmise nipiga. Ehk kui ei taha kilekoti eest maksta, pista oma valge rinnaoidja lahtiselt käekotti või riidest poekotti. Nüüd käin ringi lisaks riidest kotile ka paar kilekotti käekotis. Igaks juhuks või nii. Kilekotte küll enam ei anta, aga tootesildile kleebitakse käsitööna peale kleeps, millega mind ostu eest tänatakse. Go figure.

Elust suurlinnas. Eile võtsin suuna inglise aeda plaaniga seal natuke päikesepaistel raamatut lugeda. Väravast sisse minnes oli mu esimene mõte, et kindlasti kohtub pargis hetkel München Bayern mõne teise jalkatiimiga, sest noh, see mass, mis sealt sisse voolas, oli täiesti aukartustäratav. Sisse saades selgus, et jalkat ei mängita, aga tegemist on münchenlaste lemmikajaveetmiskohaga laupäeva pealelõunal. Kogu roheline ala oli nii tihedalt täis päevitavaid, lugevaid, veini joovaid inimesi, et ma võisin ainult eeldada, et nende all muru on. Välja seda ei paistnud.

Külaelu. Kuna eile läks nagu läks selle looduses raamatulugemisega, siis täna läksin kindla peale välja ehk linnast välja. Vaatasin kaarti ja otsustasin, et on õige pühapäev Bad Tölzi avastada. Kohalejõudes selgus, et ma olen seda külakest juba kunagi avastanud :) Esimese asjana jäi kohe silma, et raudteejaam on pühapäeviti kinni (duh!), aga laupäeviti avatud kuni 14:05. Sellestsamast saksa täpsusest oli aga just hetk varem rongiinfo suhteliselt Prantsusmaal omadega. Münchenist startis kolmene rongikoosseis, mis siis poole tee peal kolmeks jagunes ja eri suundadesse kihutas. Selgus, et ei piisa sellest, kui valjuhäälditest iga natukese aja tagant teatatakse, et antud ühik sõidab Lenggriesi, kes tahab mujale, näiteks Tegernsee äärde minna, palun istugu järgmises peatuses ümber sobivamasse ühikusse. Oleks tulnud ka infotablood vaadata, kus oli lihtsalt kiri "Tegernsee". Tõenäoliselt olekski ma omadega taas Tegernsee äärde sattunud, kui just mingi statistikat tegev meesterahvas, kellele ma andsin teada, kus ma peale tulin, millega ma sinna (Hauptbahnhof) sain, millega ma Hauptbahnhofi sain, kust ma oma teekonda alustasin ja kuhu ma välja plaanin jõuda. Bad Tölzi kuuldes soovitas ta mul üks ühik ettepoole kolida. Mägedes ringi jalutades sõi siinseal heinamaadel lehmi, kõikidel kellad kaelas, mis tekitas ühtlase, katkematu kellakõlina. Vaesed lehmad. Ühtlasi sain teada, et mul on nüüd uus lemmikjäätisekohvik. Too bad, et see tunniajase rongisõidu kaugusel asub. Niisiis lepin vist ka edasipidi paremuselt teisega, kuhu saab jalgsi nii ca 45 minutiga :)

Kui tagasi linna jõudes Hauptbahnhofi ees nii paarikümmet politseiautot ja bahnhofis sees igal pool viie-kuuekaupa politseinikke nägin, siis hiljutiste sündmuste valguses lõi korra adrenaliini üles küll. Hiljem ei saanud tramm sperrungite tõttu oma tavapärast marsruuti sõita (ja tõi mind tavapäratult otse ukse ette). Ning uudistes öeldi, et oma endise pruudi surnuks pussitanud mees on ikka veel jooksus. Aga vähemalt olla politsei valmis Oktoberfestiks. Ja Hbf oli vist ülerahvastatud jalka tõttu. Kes neid fänne teab, eksole.

Rundschau München. Vanakool.

Talvel maksin Berlinis 400 euro sularahaautomaadist väljavõtmise eest 11 eurot teenustasu erinevatele pankadele. Kuna ma oskan 11 euroga paremat peale hakata kui pankadele maksta (näiteks saab selle eest 10 pudelit Innocent smoothiet sooduka ajal või 11 paari roosasid linaseid pükse täikalt), siis üritan siin võimalikult vähe sulas maksta ja võimalikult palju kaardiga. Kui siinne ärikeskkond seda muidugi võimaldab. Näiteks üks supermarket teatab mu SEB deebetkaardi peale, et ei, krediitkaardiga maksta ei saa, nemad tunnistavad ainult EC-d. Ma pole veel täpselt aru saanud, mis see müstiline EC on. Aga täna olin sunnitud osaliselt jänest sõitma. Mul oli vaja osta 13 euro eest Streifenkarte'd, mida saab piletiautomaatidest. Enamus piletiautomaate (kõik peale lennujaama ja Hauptbahnhofi omade siis) ei tunnista "krediitkaarte". Arvestasin seega, et maksan sularahas, aga võta eurost. Suurim paber, mida nad tunnistavad, ka mitmekümneeuroste nädalakaartide puhul, on 10-eurone. Mida mul polnud. Ja lisaks polnud ka ühtegi kohta tee peal, mis mul raha lahti vahetaks. Sõitsin siis terve peatusevahe ilma piletita ning lootsin, et kontrolli ei tule. Kontroll tuli, aga alles siis, kui ma taas oma turvalises kuupiletitsoonis olin.

Tellisin omale Salomoni helesinised jooksutossud. Väga šeff, aga peale esmaspäevast Isariringi oli eile treppidest käimine natuke raskendatud.

Rundschau München. Aufwärts.

Kuna hommikul taas krokodillipisarate saatel juba enne kukke ja koitu ette heideti, et blogi üldse ei täiene, siis siinkohal ülevaade kõigest põnevast, mis toimunud on.

Hinnad on tõusnud eelmise aastaga võrreldes. Kui varem oli trahv piletita sõidu eest 40 eurot, siis nüüd tuleb 60 välja käia. Mandelhörnchen maksab 1.55 asemel 1.95 ja sama käib šokolaadicroissantide kohta.

Eile hommikul paistis päike, aga ettevaatliku eestlasena panin igaks juhuks seeliku asemel ikka teksad jalga. "Väga nutikas minust", patsutasin omale paar tundi hiljem õlale. Sest kuigi täikal pidin ära sulama, siis varsti peale seda tõmbas kergelt pilve ja ma olin täpselt sobivalt riides. Veel veidi hiljem hakkas sadama. Samas täna hommikul oli õues pilves ja kerge Alaska. Otsustasin, et on õige päev minna muuseumisse. Igaks juhuks pistsin veel ka kileka kotti. Muuseumist välja tulles säras päike vastu. Kuna Pinakothek on kohe selle eriti hea jäätisekohviku kõrval, siis guess what? :) Granadillijäätis ja kreeka jogurti jäätis ja seal pannakse alati suur lusikatäis midagi ka maitsmiseks, nii, et lisaks veel punaste marjade jäätis. Kõik kaunilt vahvlikorvis.

Töölesõit võtab 50 minutit, kui rööbastel ei ole tehnilisi ega meditsiinilisi viperusi. Üks hommik ootasime 20 minutit tunnelis, sest eesolevas peatuses oli Notarzt välja kutsutud.

Ostsin arbuusi, nektariine ja pirne. Arbuusil seemned lumivalged, nektariinid ja pirnid kivikõvad. Aga kõik mesimagusad. Go figure.

It's always raining in Ljubljana. Shrek.

Ljubljana linna kohal on mäe otsas kindlus, millest öösiti saab Shrek. Võimalik, et linna kohal valitsev roheline Shrek lisab kuidagi turvatunnet.

Viinamarjad kasvavad otse tänaval. Muus osas on söögiga nirud lood. Kõlavate nimetuste taga peitub Knorri maitseainesegu ja keset kõige paremat köögiviljahooaega külmutatud aeduba. Või oli see konserv... Aga endiselt on kauplused ja jogurt ja india pähklid. Ja falafeliputkad.

Ma ei oleks kunagi uskunud, et ma seda ütlen, aga ... tahaks Saksamaale sööma :)

Ostsin ühtedelt tütarlastelt külmikumagnetit ja küsisin siis luba nende klaasasjadest pilti teha. Mille peale arenes vestlus. Noh, et kust ma tulen ja nagu ikka, eksole. Aga suht tavapäratult ütlesid nad mulle "Estonia" peale selgelt "Tere-tere". Selgus, et hetk enne mind olid letti läbinud eestlastest turistid ja õpetanud tütarlastele selgeks väga vajaliku väljendi "Tere some old person" (tere-tere vanakere).

It's always raining in Ljubljana. Ka siis kui päike paistab.

Ja kui Saksamaa juba oma ühistranspordiga seonduvat remontima otsustab hakata, siis ikka põhjalikult. Kinni keeratakse nii trammid kui S-bahnid. Õnneks meenus mulle viimasel hetkel, et Karlsplatzil on trammirööpad vertikaalis ning tramm keerab enne sinna jõudmist otsa ringi. Mis ühtlasi tähendab, et plaan otse välisukse ees trammi peale istuda ning otse Zentral Omnibusbahnhofi sõita tuli ümber mängida. Otsustasin kasutada tavapärast marsruuti, trammiga Rosenheimer Platzile ja sealt S-Bahniga edasi. Sest sealt läheb ju vähemalt viis S-Bahni mulle sobivasse suunda. Aga võta rongist. Selgus, et see teade, mida ma iga hommik ja õhtu kuulasin, tähendas, et käesoleval nädalavahetusel ei sõida miskit. Või noh. Sõidab. Üks S-Bahn tavapärase 8 asemel.

Aga sealt edasi läks ainult aufwärts ja stopwärts, sest puuduvad lülid linnasiseses ühistranspordivõrgus tegi Flixbus tasa marsruudil München - Ljubljana, lisades ettenähtud 5h20m sõidule omalt poolt veel 1h40m istmeaega (stopwärts). Sest nii nagu talv tuleb Tallinnas alati ootamatult, tulevad seda ilmselgelt ka liiklusummikud Bayernis. Ning temperatuur tõusis 17 pealt 27 peale (aufwärts).

Keset Ljubljana linna on ühe väljaku kohal sprinkler tööle pandud ning ca 50-meetrise läbimõõduga platsil sajab konstantselt vihma :)

Tänavalt saab grillitud maisi osta.

Rundschau München. Jänes.

Tahtsin alustada ühistranspordist ja kaardimaksetest, aga siis meenus stjuuardess lennukis ja alustada tuleb siiski algusest. Ma olen viimasel ajal tihtipeale joonud kas espresso romanot või siis lihtsalt americanot sidruni ja suhkruga. Ühest küljest sobib see kombinatsioon (kofeiin + hapu + magus) peavalu leevendamiseks, teisest üritan ma piima tarbimist vähendada ja kolmandast on see mulle ka maitsema hakanud. Igal juhul pole selle tellimisega siiani probleeme olnud. Välja arvatud Kohvik Augustis, kus sidruni ja suhkru asemel toodi sidrun ja rõõsk koor ning kuni Lufthansa FRA - MUC lennuni, kus stjuuardess üls küsis, et kohv? Kinnitasin, et jah, kohv. Sidruniga? Jah. Läks siis oma käru juurde, mis oli meeter eemal ning tuli hetk tagasi, tühi tops käes, et küsida, et kas ma ikka kindlasti kohvi tahtsin mitte teed. Kinnitasin uuesti, et jah, kohvi soovin. Sidruniviilu ja suhkruga. Kui mulle oli kov serveeritud, küsis kõrvalistmel meesterahvas teed piima ja suhkruga :D

Aga loomaaed trammis siis. Ostsin lennujaamast pileti ainult linna ja plaanisin hiljem ka kuupileti osta. Käisin korteris ära ning Margiti juurde minnes sõitsin esimesed kaks peatust jänest, järgmised kaks mitte. Järgmised kaks lasin lihtsalt nende piletisüsteemil liugu. Tagasiteel plaanisin Ostbahnhofist osta kuupileti. Aga selgus igakordne tõsiasi, et sealsed automaadid minu pangakaartidega koostööd ei tee. Lennujaama oma just kaks tundi varem tegi lõdva randmega. Vaatasin siis kella ja otsustasin, et julge hundi rind laseb uuesti süsteemil liugu ning sõitsin bussiga koju. Täna hommikul Hauptbahnhofist sai mu krediitkaardiga täiesti probleemivabalt pileti ära osta. Ainult erinevalt lennujaama masinast tahtis see siin ka PIN koodi.

Täna oli plaan matkata Tegernsee ääres. Peale kahte esimest lühikest, aga püstloodis tõusu oli mul keel vestil ja plaanisin lähima pingi peal Margitit oodata, kuni ta tiputõusu teeb. Aga noh, pink oli pensionäride poolt hõivatud. Igal juhul üles ma jõudsin. Ja vaade oli lill ja söök Hüttes kah. Jagasime spinatiknödelit või ja parmesaniga. Ja siis ma sõin köögiviljapuljongit pannkoogiribadega.

Alla minnes selgus, et jõudsime sõna otseses mõttes viimasel minutil, sest kolm minutit peale rongis kohtadele istumist oli rong pilgeni täis ja ülejäänud matkajad jäid juba seisma.

Kuna siin heaoluriigis on kauplused laupäeva lõunast kuni esmaspäeva hommikuni suletud, siis nädalavahetusel kohalejõudes on söögikraamiga natuke keeruline... Aga kuna bahnhofid tunduvad olevat riigid linnas, siis üht-teist võib ka avatuna leida. Näiteks minimarketi, kus banaanikilo maksab 3.50. Või DMi, kust saab küünelakki ja šampooni.