Raamatupoolteistaasta 2015-2016

Juulist 2015 kuni detsembrini 2016 loetud 168 raamatut, ära mainin need:

Annela Laaneots - Minu Tai saared
Viimase aja igavamaid Minu-sarja raamatuid. Samas ma loen neid kõikuva kvaliteedi tõttu üha vähem. Ma leian, et kui inimesed kirjutavad peamiselt oma elust ja tegemistest, mitte niivõrd riigist, kus nad siis elavad ja tegutsevad, siis olgu see elu vähemalt huvitav. "Pidasin äripartneritega skaibikõnesid" või "Naabrimees käis tihti basseinis ujumas" jääb natuke nõrgaks. Ainus positiivne osa olid tuttavad kohad :)
 
Paula Hawkins - The girl on the train
Väga haarav raamat. Plaanisin ka filmi vaatama minna, aga sellega läks nii, et ei läinud.
 
David Lebovitz - Sweet Life in Paris
Lugesin seda vahetult enne Pariisi reisi eelmisel talvel. Nii mõnus. Palju ilusat linna ja head toitu.
 
Adam Carolla - Daddy, Stop Talking!: And Other Things My Kids Want But Won't Be Getting
Tavapärases headuses :)
 
Anna Nicholas - Kass kuumal kivikatusel
Järg raamatule "Sisalik pagasis" ehk teemal, kuidas britid Lõuna-Euroopasse kolivad. Väga mõnus meelelahutus.
 
Kaisa Masso - Minu Portugal
Jällegi lugesin enne Portugali reisi ning raamat oli hea kirjastiiliga ning igati huvitav.
 
Ain Parmas - Minu Kambodža
Üks paremaid Minu-sarja raamatuid. Kui poleks Kambodžas juba käinud, pakiks minekuks seljakotti. Samas, ma isegi kaalusin uuesti minekut :)
 
Michael A. Johnson - A 1980's Childhood: From He-Man to Shell Suits
Kuigi erinevad ühiskonnad, siis aeg oli ikkagi sama ning äratundmisrõõmu üksjagu. Kirjutatud ka hea sulega. Üks uusi lemmikautoreid.

James Patterson - Bulleye

James Patterson - Never Never

James Patterson - Woman of God

Janet Evanovich - Turbo Twenty-three
Jõudsin ära oodata :)

Patatas bravas ehk Papas a la brava ehk metsikud kartulid

Ma pole kunagi suurem asi kartuliarmastaja olnud. Välja arvatud krõbedad ahjukartulid või ahjus tehtud friikartulid. Ja patatas bravas ehk metsikud kartulid on ka superhead. Eriti need, mida meile Sevillas serveeriti ning need, mida Placa Espana juurest osta saab. Nad ise seal küll fritivad, aga minu köögis on see suhteliselt tundmatu tegevus, seega käivad mul kartulid ahjus.

Vaja läheb:
kümmekond kartulit, kooritud ja viilutatud
oliiviõli
soola

1 sibul, viilutatud
2 küüslauguküünt, hakitud
1 spl oliiviõli
pool purki purustatud tomatit
2 spl tomatipastat
soola
tšillit (kas värsket või pulbrina)
1/2 tl suitsust paprikapulbrit

2 spl majoneesi

Sega kartuliviilud oliiviõli ja soolaga, laota ahjupannile ja küpseta 200 kraadi juures, kuni pehmed ja kuldpruunid.

Kastme jaoks pruunista õlis sibul ja küüslauk, lisa seejärel purustatud tomat, tomatipasta ning maitseained. Lase haududa ca 10-15 minutit ning blenderda seejärel ühtlaseks.

Serveerides tõsta kartulite peale esmalt tomatikastet ning kõige peale majoneesi.

Rundschau München. Ja tagasi Tallinnas

Viimane nädal Münchenis oli lihtsalt logistika. Sest nagu juba mainitud, lõpevad Saksamaal lepingud kas kuu lõpus või 15ndal. Kuna mul oli 16.12 viimane tööpäev Münchenis, siis ei tundunud üürilepingu pikendamine ühe öö pärast kuu lõpuni eriti mõistlik. Seega kolisin Margiti juurde. Aga nelja kuuga oli asju üksjagu kogunenud ning transpordiga sai algust tehtud esmaspäeval.

Reedel lennujaamas selgus, et Nordica parandab oma lennukit ning väljalend hilineb. Kui südaöö asemel poole kahe paiku Tallinna kohale jõudsime, oli linn ja lennujaam nii paksus udus, et piloot pidas mõistlikumaks paar tiiru teha ning udu hajumist oodata. Finnair samal ajal Vantaast ei väljunudki ning Kopenhaageni lend keeras otsa ringi. Nordica piloot pole aga papist poiss ning kella kaheks olime väravas. Ootamatult selgus ka, et isegi mu pagas oli minuga samal lennul. Seda pole viimasel ajal just tihti juhtunud.

Esimese kümne päeva päikesestatistika Eestis: kolmapäeval ca pool tundi, pühapäeval 5- ja 10-minuti kaupa päeva peale hajutatult, esmaspäeval paari tunni jagu.

Rundschau München. Vahvlid ja vihmavari.

Augustis, kui ma tulin, sadas paaril korral vihma ja nädalajagu oli ka suhteliselt jäine ilm. Tundsin isegi natuke oma Eestissejäänud talveriietest puudust. Septembri alguses soetasin omale vihmavarju, sest teatavasti oli ju sügis ukse ees ja põhjaeurooplane juba teab, et sellisel hülgehallil poolaastal on vihmavari igapäevane partner in crime. Nüüd asju pakkides vaatasin natuke nõutult seda unarussejäetud partnerit, keda ma viimase 3,5 kuu jooksul vaid ühe käe sõrmedel kokkuloetud kordi välja viisin. Sest noh, ülejäänud aja on siin koguaeg kas päike või kuu paistnud.

Laupäeval oli taas erakordselt soe ilm, päike paistis ja välikohvikud olid rahvast täis. Plaanisin sellest lähtuvalt pühapäeval veel Isari äärde jalutama minna, aga võta näpust, pühapäeval oli pilves. Maa oli ka märg, aga ma ei saa täpselt aru, miks, sest vihma ma tähele ei pannud. Läksin selle asemel hoopis Krampuslaufile. Pilte vaata siitsamast postitusest :)

Laupäeval jõudsin omadega ka Odeonsplatzile, mille lähedal on Mittelaterlicher Christkindlmarkt. Rahvas võttis päikest ja ma sõin lõunaks värske kuuma vahvli õunakastme, rummirosinate ja kaneelisuhkruga. Pealelõunal pakuti ka DMis värskeid vahvleid, aga kuna seal rummirosinaid ei paistnud, siis jätsin vahele.

Augustis, kui ma siin hakkasin intervjuusid läbi viima, oli selge, et mul on hädasti käekella vaja, et vestlused üle aja ei jookseks. Hoidsin poodides ja Amazonis silmad lahti, aga ei paistnud ühtegi sellist kella, millega nüüd leivad ühte kappi panna. St, et mõnes küll oli potentsiaali, aga ma ei pidanud kolmekohalist hinda just sobivaks alguseks uuele suhtele. Eelmisel reedel oli mul tõenäoliselt viimane intervjuu siin ning laupäeval soetasin omale lõpuks sobiva kella. Must kuldse ja rohkete kivikestega. Väga kaunis.

Rundschau München. Klient.

Mul oli juba Lidlist väljudes nii palju öelda ja peale postkontorist väljumist veel rohkem.
 

Toidupoodide kassades on peale tööpäeva lõppu alati sabad. Mis on natuke nagu müsteerium, sest suur osa inimestest (lastega naisterahvad siis) käib vaid osalise ajaga tööl ning lähevad enamasti ca ühe ja kolme vahel juba koju. Aga see selleks. Hakkan oma asju lindile laduma, saan kaks asja ära panna, umbes viis korda samapalju veel korvis või kotis ning enne veel kui jõuan kolmanda järele haarata, laob shoppaja minu taga oma ostud minu kahe jogurtitopsi järele. Nad ei ole vist täpselt aru saanud sellest kontseptsioonist, et lint käib ringi mitte ei sõida minema. Peale kassat on siin muide kraami jaoks ruumi vast nii kahe A4 jagu ehk oma asjad tuleb kotti toppida kiiremini kui kassapidaja neid läbi laseb.

Postkontor / DHL. Vol palju. Pakkisin Eestissesaadetavad asjad ilusti ära, kastile kilet ümber ei tõmmanud, et saadetis taas ebastandartseks ei osutuks, võtsin näppu ja läksin laupäeval siis postkontorisse. Saba oli läbi postkontori siseruumi, siis lockeritest mööda, lillepoest läbi ja tänavale välja. Silma järgi nii ca 50 inimest. Võtsin oma 9 kilo kaenlasse ja viisin koju tagasi. Täna uuele katsele. Kohe kui ma nägin seda üle-eelmisekordset kassapidajat (sedasama, kes ütles, et kiletatud kasti eest tuleb 33 eurot rohkem maksta, aga ei osanud seda põhjendada), oli selge, et neljast kassast just tema juurde ma satun. No ja nii oligi. Vedasin paki kaalu peale ja andsin eeltäidetud saatelehe. See hetk tuli tagasi eelmine klient, kellele meenus, et talle on tšekki vaja. Aga tšekki ei saa. Aga tal on vaja. Ja selle peale hakkas see kassapidaja arvutis kahe sõrmega pikka arvet toksima. Kõrvalkassast noor tore kassapidaja pakkus vanale, et võtab mu tehingu üle, aga ilmselgelt see vana ei tahtnud teiste seljas liugu lasta. Pärast seda kui kõrvalkassa oli ära teenindanud kaks klienti ning vana ikka veel kahe sõrmega toksis, läksin ise kõrvalletti koos oma tavaariga ning in no time oli pakk teele pandud. Vana toksis klaviatuuri edasi. Ma hakkan selles postkontori teemas juba teatud mustreid nägema.

Laupäeval lappasin Margiti juures mingit seltskonnakroonikat, kus muuhulgas tutvustatakse parimaid palasid ka moe- ja kosmeetikamaailmast. Silma jäi Revloni huuleläige, ajakirjas oleva info kohaselt 10 eurot tk. Otsisin siis täna Galeria Kaufhofist Revloni standi, aga ei miskit. Küsisin saalitöötajatelt ning sain teada, et Revlonit Saksamaal enam ei müüda. Vabandust? Et siis täiesti eksitav reklaam ajakirjas?

Otsustasin kaubandusele uue võimaluse anda ning läksin veel korra omale pluusi otsima. No need peod ju. Proovisin viit pluusi, panin kõik tagasi ning lahkusin poest ilma koduosakonda minemata. Sest ma olin täiesti kindel, et seal on veel riiulite kaupa kauneid JO nõusid.

Neljapäeval hakkas Netto kassasabas oodates kastitäis ökohõõgveine silma. Ilusad pudelid ja viisakad sildid ja hind 2.39. Pistsin ühe valge siis kassalindi peale ning jõime laupäeval ära. Väga hea oli. Plaanisin esimesel võimalusel varusid täiendada, aga tänaseni pole nimetatud võimalus saabunud, sest rohkem ma seda veini Nettos näinud pole. Ja muuseas, nisule on siin riigis mujal kui saialettides ilmselgelt nulltolerants, sest isegi nisuõlu on neil speltaga.

Õhtusöögiks oli täna kummiliim natukese PVAga. Nad ise nimetasid seda pakendi peal küll Pidupäevaknöödliks, aga võimalik, et kuskil trükikojas olid sildid vahetusse läinud. Rakletijuustu sulatasin peale.

Parimate soovidega

Esimese Maailma Pseudoprobleemide Tekitaja

Rundschau München. Turist.

Sest noh, kes see teine ikka keset kõige kõrgemat kõrghooaega Marienplatzile ja Kaufingerstrassele kipub. Aga mul oli ju vaja pilte teha. Nagu ka miljonil teisel turistil. Samas sai külg ees ju liikuda, nii, et mis ma ikka kurdan. Pildid said ka tehtud.

Tegelikult plaanisin pildistamistripi shopinguga ühendada. Sest seoses lähenevate pühadega tundus mulle, et mul on pidulikumat pluusi vaja. Noh, kõikideks nendeks planeeritud jõulupidudeks. Läksin TK Maxxi, valisin kuus pluusi ja ühe käekella välja, proovisin selga ja käe peale ning tulin poest ära portsu Jamie Oliveri nõudega.

Rundschau München. Ah nii saab ka.

Nii on jube hea üllatusmune osta - teed poes lahti, vaatad, mis sees on ja kui sobib, siis võtad. Ei pea sobimatuid üllatusi koju tassima ja nende eest maksma. Väga mõnus seal Lidlis.

Saksamaal on igal töötajal õigus ja igal tööandjal kohustus töösuhte lõppedes või ka selle jooksul kui töötaja soovi avaldab, saada / väljastada soovituskiri. Ja mitte lihtsalt soovituskiri vaid igati positiivne soovituskiri. Kui soovituskiri pole töötajale meelepärane, ehk näiteks on kirjas "ta sai oma ülesannetega hästi hakkama" selle asemel, et seal oleks "ta sai oma ülesannetega alati suurepäraselt hakkama", tulevad mängu juristid. Sest tööandjal pole mingit õigust töötaja kohta nii halvasti öelda, et ta sai hästi hakkama. Otsisin täna ühele punktile paremat sõnastust ning sattusin foorumisse, kus üks noormees kirjutas, et ta lasti enne katseaja lõppu ebarahuldavate tulemuste tõttu lahti ning kurtis, et saadud soovituskiri ei ole piisavalt positiivne. Ta uuris tööõigusjuristidelt, et kas tal on õigus nõuda paremat soovituskirja, sest seda ei saa ta ju kandideerides kasutada. Ei, no mage muidugi, kui uus tööandja teada saab, et tüüp müüb ennast võimekamana maha kui ta tegelikult on.

Käisin eile Lindti poes ja ostsin nagu ikka paar kilo šokolaadi. Kassa kõrval oli suur silt, et telli omale newsletter, saad minitrühvlikarbi tasuta. Kodus tegin esimese asjana Lindti lehe lahti, aga võta trühvlist, seal pakuti uudiskirja tellijale vaid võimalust mingi suurem šokolaadipakk võita. Läksin siis täna uuesti poodi, et vaadata, mis värk sellega on ja nägin plakati kõrval vanamoodsaid flaiereid, kuhu oma nimi ja meiliaadress kirjutada. Sain oma kommikarbi :) Peaks homme uuesti minema ja Gerlile ka uudiskirja tellima :P

Granadillikreem

Ma olen endiselt granadillilainel, segasin erakordselt hea kohupiimakreemi hulka :)

Rundschau München. Go west, life is greener there.

Läänes on ju muru rohelisem ja taevas sinisem ja pudrumäed ja piimajõed. Tänapäeval küll vist taimse piima jõed. Aga iga kord kui Eestis midagi pekkis on, siis on "mujal/Soomes/Rootsis/Saksamaal/Kreekas kõik hoopis paremini". Seal ei vihata teiste lapsi, palka makstakse nii, et rahvas ei tea, mida sellega peale hakata, liikluses ollakse teistega arvestavad ja koolides on toredad õpetajad. Ma olen nõus sellega, et siin Saksamaal on palga ja teatud kaupade hindade suhe tasakaalus: keskmine palk on ca kolm korda kõrgem kui Eestis, samas toiduained on Eestiga samas hinnaklassis või mõnevõrra soodsamad. Korterite üürihinnad on küll keskmiselt kaks korda kõrgemad kui Eestis, aga moodustavad keskmisest palgast siiski protsentuaalselt väiksema osa. Teenused, mida olime (või noh, mis ma nüüd siin kõikide nimel sõna võtan, ikka mina olin) harjunud Eestis taskukohaseks pidama, on nüüd Müncheniga suhteliselt samas hinnaklassis. Riideid saab siit tavaolukorras osta samade hindadega kui Eestis, allahindluste ajal samas märksa soodsamalt. Hea hinnaga lennukipileteid pakutakse vasakult ja paremalt.

Aga. 65-aastane äsja pensionile jäänud meesterahvas otsib omale osalise ajaga tööd, sest kohus otsustas, et tema emal ei ole kodus, kus tal kolm korda päevas hooldaja käis, enam ohutu olla ning määras emale hooldekodusse kolimise. Nimelt oli vanainimene toas kukkunud ning see oli piisav põhjus ta pideva järelevalve alla suunata. Kuu hooldekodus maksab 3.400 eurot, millest ema pension katab vaid 1.400 eurot. Ülejäänud 2.000 tuleb sellelsamal 65-aastasel pojal välja käia, kelle pension on küll pisut kõrgem kuid jääb siiski samasse suurusjärku. Seega, täiendav töökoht, et igakuiseid makseid katta. Sest kohtu seisukoht oli, et mehel on ju pangalaenuga ostetud maja nüüd ilusti kinni makstud, ta võib selle maha müüa, tuludest hooldekodu arveid maksta ning ise linnalt sotsiaalkorterit taotleda. Teoorias vast isegi teostatav, aga sundida inimene oma kodu maha müüma, kui ta on selle nimel 40 aastat tööd teinud ja igakuiseid laenumakseid tasunud? Öelda, et "koli sotsiaalkorterisse", kuigi on teada, et linnal ei ole midagi pakkuda, sest põgenikud on eelisjärjekorras... Aga sotsiaalsüsteem on ju hea - võib olla kindel, et kui kunagi hooldekoju on vaja minna, küll kohus leiab, kellelt see raha välja nõuda.

Kahekümnendates üksikema elab alla kaheaastase lapsega keldrikorruse korteris, kus seinad hallitavad ja rõskusest on juba igikestev köha tekkinud. Küsib linnalt uut korterit, aga ei saa, sest "põgenikud on eelisjärjekorras".

Rundschau München. Pink up your life.

Tänase seisuga on üle vaadatud: roosa turg, Sendlinger Tori turg, Rotkreuzplatzi turg, Tollwood, Marienplatzi turg ja Märchenmarkt. Ja kodus on üks kruus rohkem kui enne turgude väisamist.

Ma saan aru, et üks eestlane võib rohkem vinguda kui kümme ... Midagi läks sellega nüüd metsa. Igal juhul käisin eile oma sügissaabastega kõigepealt Rotkreuzplatzil hõõgveini joomas ja hiljem Tollwoodil. Ühe koha peal seistes hakkasid jalad külmetama. Sügis või asi. Täna olin targem ja panin oma talvesaapad jalga. Ja guess what! Palav oli. Ma nüüd ei teagi, mis homme jalga panna. Või kas üldse tasub nii segaste oludega majast välja minna.

Granadillitoorjuustukook

Kuigi mul omal ahju siin pole, siis teistel ikka on. Margitil näiteks :) Ja Lidlis naeratasid erakordselt ilusad ja erakordselt soodsad granadillid. Kahe suurepärase asja kombineerimine - granadilli ja Manhattani toorjuustukoogi saab viia veel ainult suurepärasema tulemuseni.

Vaja läheb:
225 gr digestive küpsiseid
100g sulatatud võid
800g toorjuustu
150g suhkrut
4 muna
2 + 1 tl vanilliektrakti
400g 20%-list hapukoort
3 sl suhkrut
5 granadilli

Purusta põhja jaoks küpsised köögikombainis ning sega juurde sulavõi. Sega ühtlaseks ning suru seejärel 26cm läbimõõduga vormi põhja. Pane põhi külmkappi.

Sega toasoe toorjuust 150 gr suhkru ja 2 tl vanilliekstraktiga ühtlaseks ning lisa ükshaaval munad. Sega täidis uuesti ühtlaseks, lisa kolme granadilli sisu, sega veel korra kergelt läbi ning vala koogipõhjale.

Küpseta 150 kraadi juures ca 45 minutit, kuni kook on hüübinud, aga keskelt veel "võdiseb". Võta ahjust välja ja jäta hetkeks jahtuma.

Sega hapukoor, 3 sl suhkrut ja 1 tl vanilliekstrakti läbi, lisa kahe ülejäänud granadilli sisu, vala koogi peale ning küpseta 230 kraadi juures 5-6 minutit.

Lase koogil täielikult jahtuda ja taheneda, võimalusel üleöö. See üleöö meil ei õnnestunud. jahtus vaid niikaua kuni me sushit söömas käisime.

Rundschau München. Kapitalistid.

Münchenlased on endast väljas, sel aastal maksab hõõgvein jõuluturgudel, vabandust jeesuslapseturgudel, kuni 5 eurot. Kõige kallima kruusitäie saavat Karlsplatz Stachusilt, kus tulebki 5 eurot välja käia, järgneb Tollwood 4.50-ga. Kõige soodsamalt olevat võimalik palavalt armastatud jõulujook kätte saada Marienplatzil, kus kruusitäis maksvat 3.50. Me tegime eile ringi Sendlinger Tori turul ning roosal turul. Esimeses maksime kruusitäie eest 2 eurot, teises 2.50. Tallinnas maksis glögi juba aasta tagasi nii 2.50-3 eurot vähemalt. Barrikaadidele, ma ütlen, seal Tallinnas!

Tegelikult meeldisid mulle ikka Praha jõuluturud. Mõnusad, trügimist polnud, lõhnasid imeliselt.

Rundschau München. Roosad jõulud.

München valmistub jõuluturgude avamiseks. Vabandust, Bayeris ei ole jõuluturge, siin on Jeesuslapseturud (Christkindlmärkte). Grand opening on sellel neljapäeval, kui loodetavasti üle linna hakkab levima mõnus hõõgveini ja praetud mandlite lõhn. Suurema osa platside peal on juba püsti puidust majakesed, tulederibad servi kaunistamas. Kuna mina elan Glockenbachviertelis, mis on tuntud ka oma gei- ja lesbilembuse poolest, siis mul kerkib ümber nurga roosa turg. Puidust majakeste asemel on valged telgid ning kuuskede asemel roosades õites kirsipuud.

Ajalehtede trükkimine ning levitamine on mulle siin natuke segaseks jäänud. Tänavatel on need nn. lehekastid, kuhu pistad mündi sisse ning võid siis värske Zeitungi võtta. Samas nendel tänavanurkadel, kus nimetatud kaste pole, vedelevad ajalehed (nagu ka juuresoleval pildil näha) kinniseotuna tänaval maas. Kuhu münt pista, sellest pole ma veel täpselt aru saanud. Suhteliselt sarnased lehevirnad vedelevad tänavatel ka paduvihmaga, ainult selle vahega, et siis on terve ümbrus täis asfaldile kleepunud märgi leheriismeid.