Praha päevikud. Jõuluturud.

Prahas on viimase nädala jooksul igale platsile, kuhu vähegi kuusk ja putka mahub, jõuluturg üles pandud. Oma üllatuseks avastasin, et mulle need täitsa meeldivad. Mulle meeldivad ilusates tuledes kuused ja muud valguskaunistused, samuti eriti meeldivad mulle trdelnikute kaneelikaramelline magus lõhn ning sellega segunev vürtsikas glögilõhn. Lisaks natuke küpsetatud kastanit. Ja turud on täis rahvast. Mitte selliseid, kes sealt kas läbi tormavad või lette mööda omale kraami kokku ostavad, vaid neid, kes seal, kuum glögiklaas käes, juttu ajavad ja niisama mõnusalt aega veedavad.

Kas ma olen juba maininud, et siin on gaasiahi ja ma pole kindel, mis temperatuuridel see täpsemalt tegutseb? Õnneks on siin sõpru, kes on Manhattani toorjuustukoogi tegemiseks oma kööke mulle välja pakkunud. Aga ikkagi. Mul on ahjusttulevat mõnusat magusat lõhna vaja... Ostsin pirne ja kaerahelbeid ja võid. Pruuni suhkrut paistis siin olevat. Lähipäevil panen kaerahelbetäidisega pirnid ahju. Seal ei tohiks suuremat kahju tekkida ka vale kuumusega.

Eile hommikul vaatasin, et päike paistab ja otsustasin minna kuhugi, kus ma veel käinud pole. Läksin Letna parki, aga noh, kuna mul võttis voodist väljasaamine ja kohvijoomine ikka omajagu aega, siis selle aja peale, kui ma kohale jõudsin, hakkasid pilved juba kergelt päikesele ette tulema ning natuke lund oli ka liikvel. Kaks ägedat oravat kah. Chr. ühines ka mingi hetk, aga kuna ta jõudis hiljem, siis ütlesin, et ta hakkaks monumendi juurest nii liikuma, et jõgi jääb paremat kätt ja ma siis jalutan talle vastu. No kuidas saab keegi sellest nii aru saada, et "mine mäest alla, üle silla ja hakka siis linna poole minema, sest siis on sul jõgi paremal pool"?

Täna oli selline hallivõitu ja kell 12 hakkas mulle tunduma, et ega ma vist üles ei tõusegi. Toiduga kah nagu kriis polnud ega miskit. Aga siis küsis Martin, et kas ma tahan lõunale ühineda. Mida ma muidugi tahtsin, sest kuna talle meeldib ka hea söök, siis oli lootust, et väljavalitud koht on hea. Ja oligi. Küll traditsiooniline Tšehhi köök, aga väga kvaliteetne. Parim praejuust siin senini. Imeõhukese ja krõbeda paneeringuga, murdus nagu karamellikiht creme brulee peal :) Ja väga korralik espresso.

Praha päevikud. Tunne oma kodulinna

Kuskil seal Letna taga asub linna suurim IT kaubamaja. Tunnike jalgsi (aga mitte just kõige maalilisemas ümbruses) või siis ca pool tundi kahe trammiga. Mul oli vaja netikaablit, nii kümmekond meetrit ja netikaabli jaoks USB adapterit.

Sattusin poes müüja otsa, kelle inglise keele oskus piirdus sõnaga OK. Aga nutika shoppajana oli mul eelnevalt vajalikust tootest pilt tehtud. Näitasin ette ja müüja otsis mulle selle netipoest kenasti välja. Ekraanil olid kõrvuti minu silmis kaks täiesti identset adapterit ja kuna müüja ei osanud mulle seletada, miks teine soodsam on, kutsus kolleegi, kes rääkis inglise keelt. Vahe selge. Lisaks kasutasin juhust ja palusin inglise keelt rääkival kolleegil mitte inglise keelt rääkivale müüjale edasi öelda, et mul on ka netikaablit vaja. Nii 10-12 meetrit. Lisasime siis ühe 10-meetrise kaabli ka ostukorvi ja põhimõtteliselt võis maksma siirduda. Kassa four. Peale mitmeminutilist kõndimist ei olnud näha ühtegi kassat. Tshehhikeelsed sildid ka ei aidanud. Küsisin ja juhendati ja leidsin üles. Andsin oma paberilipaka letis oleva toreda naisterahva kätte, kes minuga koheselt tshehhi keeles suhteid looma hakkas. Kuna ma muhvigi aru ei saanud, kirjutas ta mulle paberile Gerli sünnipäeva ja kellaaja 11:00. Pidasin ebatõenäoliseks, et ta soovib aidata mul Gerli sünnipäeva meeles pidada ning vabandasin uuesti, et ega ma ikka endiselt temast aru ei saa. Selle peale viis ta mind oma kolleegi juurde kõrvalkassas, kes oskas inglise keelt. Selgus, et kaablit pole laos, aga tuleb pühapäeval kella 11ks. Mul polnud mingit soovi uuesti seda trippi ette võtta ning palusin kaabli välja vahetada sellise vastu, mida neil parajasti laos on. Miks eelmine müüja just selle välja valis, mida laos pole, beats me. Inglise keelt rääkiva kassapidaja ja veel ühe töötaja abiga leidsime järjekordse sobiva kaabli. 10 meetrit, musta värvi. Tütarlaps läks taharuumi uurima, kuidas tehing vormistada (sest, noh, tavapäraselt on selline asi saalitöötaja ülesanne). Kui mulle hakkas tunduma, et ta on emigreerunud, tuli ta tagasi ning selgus, et keegi aff on vahepeal selle uue kaabli ka ära ostnud. Oh, well. Uuele ringile. Ühtegi 10-, 12- ega 15- meetrist juppi poes olemas polnud. Ja kuna mul polnud 50 Shades of Gray'd plaanis tegema hakata, siis 20 meetrit tundus natuke paljuvõitu. Leidsime 7-meetrise. Nii kui see sai korvi lisatud, pakkusin juba müüjale krediitkaarti, et keegi jälle ette ei jõuaks ja mul sedagi kaablit ära ei virutaks.

Kraam käes, oli järgmine plaan minna Pallaadiumisse M&S viskivõid ostma. Tegin topeltkontrolli, et vaja istuda trammi number 14 peale ning sõita 6 peatust. Istusin trammi peale ning mingi hetk hakkas tunduma, et oleks nagu rohkem kui kuus peatusevahet juba trammis olnud, aga Pallaadiumit ikka ei paista. Kontrollisin üle ja selgus, et sõitsin trammiga number 1. Pole aimugi, kuhu, aga pidasin paremaks maha tulla. Ületasin tee, et siis leida võimalikult parim lahendus tagasi linna saamiseks. Number 18 sobis ning Pallaadiumi vahetasin Quadrio vastu välja ning ei mingit viskivõid. Lootsin, et äkki on Quadrio Billas vähemalt kikerherneid. Oligi. Spinatit ka. Sealt jalutasin koju. Ja peale ekskursiooni "Tunne oma kodulinna ja selle äärelinnasid" on Vinohrady kohe eriti mõnus. Valge ja avar ja täis restorane ja baare.

München

Olin toa üürinud Franki juurde, aga kohapeal selgus, et Frank ise läks oma girlfriendi juurde ööbima ning sain täiesti planeerimatult oma kasutusse terve korteri. Vaade eriti ägedale leiva-/kuivainekastile ja köögiaknast.

Karlovy Vary. Muinasjutumets

Käisin väljasõidul. Karlovy Vary tundus piltidel väga armastusväärne ning asub ka Prahale piisavalt lähedal. Kahetunnise bussisõidu kaugusel. Täpsemalt kahetunnise, isiklike meelelahutussüsteemide, wifi ja kuumade jookidega varustatud bussisõidu kaugusel.

Kohalejõudes oli natuke pilves, mis õhtupoole muutus ka kergeks vihmaks.

Lõunaks sõin araabia teemajas kuskussi, natuke omapäraselt kaunistatud, aga väga hea. Õhtul selgus, et Martinil oli õigus - peale kella kuut liigub tänaval veel vaid paar turisti, kohalikud on kodus kotil. Kell seitse tahtsin kohvi juua. Kõik mõnusad kohvikohad olid vahemikus kell 16 kuni 19 oma uksed kindlalt sulgenud. Avatud olid kahtlasevõitu sisekujundusega baarid (karra ja kuusemunadega kaunistatud baariletid), kõrtsid, pizzabaarid ja sellised eriti luksuslikud, kristall-lühtritega suured kohvikud (enamasti hotellides). Pizzabaar tundus kõige parem variant, itaallane oli letis ning seega oli lootust, kohvi osatakse teha. Koht mul otse oma akna all, üle tee ja isegi oma wifi levis sinna :) Plaan oli hea - kohv ja panna cotta. Aga noh, läks nagu alati ja panna cotta asemel tuli lauda pizza. Väga hea pizza, muide.

Aga enne pealelõunast beauty napi tegin veel pikema ringi linna peal, vaatasin turiste, kes kõik fake ükskõiksusega ringi jalutasid, äsjaostetud kruusid käes, kust nad siis kuuma mineraalvett rüüpasid. Turistiedetabelit juhivad siin sakslased ja venelased.

Vaatasin ilmateadet ning kuna tänaseks lubas paremat ilma, panin omale üheksaks äratuse, et jõuaks enne ärasõitu veel ka kuiva ilmaga linna vaadata, pilte teha ja Diana otsas ära käia.

Kell 7:30 olid luugid lahti, üheksaks kohv joodud ja banaan söödud ning tipu vallutamine võis alata. Nagu google maps lubas, ca 40 minutiga olin vaatetorni juures. Kuna tornis oli lift, siis hoidsin 150 trepiastet kokku ja sõitsin liftiga üles. Kuigi ümbrus oli valdavalt raagus, siis need üksikud kollased laigud olid seda rõõmustavamad. Natuke sadas lund ka.

Allaminnes jalutasin veel linna peal, tegin pilte ja vaatasin kuumaveeturiste.

Kohv ja kook (ja jälle mikrolaineahjumoonistruudel!) ja asjad kokku ja bussi peale.

Praha päevikud. Sisseelamine ja väljaskäimine

Teisipäeval läksime lähedalasuvasse söögikohta, sest noh, kõht oli tühi. Mul oli juustuisu. Vaatasin menüüst, et praetud hermelin maksab 3 eurot ja kujutasin ette, et selle eest tuuakse üks väike juustuke ja vbla lusikatäis moosi ka. Võtsin siis juurde portsu friikaid (järjest tervislikumaks läheb, eksole) 1.50 eest ja kahepeale värske salati. Kah 1.50 vist. Noh ja siis tuli mu taldrikutäis kohale. Kaks suurt juustu. Üle poole väga suure taldrikutäie friikaid. Ja siis eraldi veel suur kausitäis tomati-kurgi-paprikasalatit. Pool juustu ja friikaid tuli kaasa, nii, et järgmise päeva lõuna oli lahendatud.

Koogiisu on. Manhattani toorjuustukat tahaks. Aga vaatasin, siin on ainult gaasipliit. Ja ei mingeid vorme. Kolmapäeval käisime Zanzibaris. Nagu tellimise peale oli letis Manhattan. Ma pean ikka ise tegema. See oli totaalne möödapanek.

Neljapäeval käisime ... eee ... Savoys. Ma olen harjunud, et mittelihasööjana ma midagi ikka leian menüüst, aga seal oli ainus lihavaba pearoog need kohalikud (magusad) dim sum sarnased asjad. Kõik supid olid lihaga. Võtsin õunastruudli, sest see oli sisseminnes silma hakanud. Lauda saabus see mikrolaineahjukuumana ja pudelivahukoorega. Vanillikaste oli hea.

Igal pool pannakse jõuluturge üles. Pildil siin kohalik, Namesti Mirul asuv.

Praha päevikud. Kohalejõudmine.

Iga kord kui ma omale varahommikust lendu broneerin, mõtlen, et "Ah, mis see siis ära ei ole, see üks kord kell 3 öösel ärgata". Ja valingi sellesama varajase lennu. Umbes nädal enne lendu ei jõua seda otsust ära kiruda. Igal juhul, järjekordselt oli mul lend kell 5:30 hommikul.

Ühest hiljutisest postitusest Facebookis oli mulle jäänud mulje, et Tallinna lennujaamas on nüüd Tallinna Vee külma joogivee kraan. Noh, nagu edumeelsemates lennujaamades ikka, et saad kas juua või pudelit täita. Tallinna kraanivesi kõlbab küll niisamagi juua, aga lennujaama kraanid ja kraanikausid pole just pudelite täitmiseks sobivate gabariitidega ning väljastavad üldjuhul leiget vett. Aga selgus, et nimetatud külmaveekraan asub saabuvate lendude alas. Ehk reisile minejad peavad endiselt oma külma vee kauplusest soetama.

Lufthansa oli oma streigi just lõpetanud ja entusiastlikult taas tööle asunud. Minu kõrval olev noormees vajus vahekäigus paar korda kokku ja vajas pardal olnud meediku abi. Muus osas olid lennud elamustevaesed.

Peale kohalejõudmist ja sisseseadmist käisin poodides, sest teades, et siin linnas on rida DM-e, ei olnud ma kosmeetika jmt osas peaaegu midagi kaasa pakkinud. Ja "oma" veganbuffees käisin ka. Seal oli tempeh'it!

Magasin 12 tundi jutti :)

Täna on selline hülgehall, aga kuna mu eilne toidupoes käimine oli natuke läbimõtlemata, siis läksin uuele ringile. Billas on eriti häid avokaadosid. Peaks minema ja veel mõned ostma.

Arvestades selle linna mägesid ja seda, et ma eelistan jalgsi liikuda, on mu ootused selles osas, et kevadeks on tagumik vormis, kõrged.