Raamatukuu jaanuar 2013

Jen Campbell - Weird things people say in the bookstores

Mika Keränen - Minu Supilinn

Janika Tamm - Minu Keenia

Alice Sharpe - Undercover Babies

Karen Anders - Up Close And Dangerously Sexy

Tuan-tuan & puan-puan

Kuala Lumpur on linn, kus esmapilgul nagu polegi midagi teha ega vaadata. Ok, kaid Petronase tornide juures ja trygid Hiinalinnas... Ja siis? Votad mone turistika Batu koobastesse? Koige selle teadmise juures polnud mu ootused eriti korged. Plaanis olid tornid, Hiinalinn, Little India ja moned kenamad mosheed. Ma pean tunnistama, et Petronase ees selili maas yles vaadata oli ikka paris voimas.

Hiinalinn oli yks suur turg ja Little India jai Singapuri omaga vorreldes ikka norgaks. Yks ilusamaid mosheesid labis parajasti varskenduskuuri ning teine, natinal mosque oli minu maitse jaoks liiga modernne.

Aga nagu eile juba mainitud, siis inimesed... Kuigi KL mulle linnana mingit muljet ei avaldanud, sis tuleksin siia siiski tagasi. Sest eilne ohtu on unustamatu :)

Nyyd tanahommikuse check-ini juurde. Tytarlaps vottis mu passi ning muudkui vajutas nooleklahvi oma klaviatuuril, aga midagi ei toimunud. Pakkusin talle oma broneeringu numbrit ja ID-kaarti, aga ta ei soovinud. Tuli siis teine tytarlaps ja seletasid midagi omavahel mulle arusaamatus keeles. Probleemi endiselt ei mainitud. Mingi hetk hakkas siis teine tytarlaps esimesele riike loendama: Guana, Ethiopia, Somalia... Siis segasin vahele ja palusin neil Eestit Euroopast otsida, mitte Aafrikast. In no time oli seepeale check-in tehtud.

Nii... Ma ei saa endiselt yle siinsetest "piimatoodetest". Tasakaalustamaks hommikust shokolaadicroissanti, ostsin lennukisse kaasa koige piimasema toote, mis ma poe kylmkapist lepidsin - Yeo's Yogurt Original. Pildil veel ilusat valget varvi ja puha. Tetrapakis ja korrega, nii, et sisse ei nainud. Jooma hakates selgus, et tegemist on taas mingi siirupiga. Lugesin siis koostist: "water, cane sugar, full cream milk powder, lactic acid & citric acid. Contains permitted food conditioners and flavourings". Toodetud Malaisias. See voib olla malaide ettekujutus originaalsest jogurtist, aga ei kattu kaugeltki minu omaga.

Kathmandu ilm on nagu Eestimaa suvi - paeval piisab ohemast pikkade kaistega sargist, ohtul tuleb fliis selga tommata. Kuna siin majades kytet pole, siis toad on niisked ja jahedad. Peaks vist esimese asjana omale jakivillase pleedi soetama :)

Taksot jagasime kahe Taani poisiga, kellele nende kohalik sober selle organiseeris. Lisaks oli see sober neile ka majutuse bronninud. Eee... autoga nii veerand tunni kaugusele Thamelist. Kuna "sober" korraldas, siis hindu keegi enne ei kooskolastanud ning poiste oomaja juurde joudes, mis oli poolel teel Thameli, taheti neilt 800 ja edasi Thameli soitmise eest 700. Selle peale laks suuremaks vaidluseks, sest lennujaamast Thameli saab 300-400ga. Oleneb, kuidas kaupled. Poistel hinda alla saada ei onnestunud, aga Thameli ots langes 300 peale.

Lisaks ma ei saa jatta roomustamata, et lahema kuue paeva jooksul ei tule tegeleda teemaga, mida syya kui tahaks menyyst valja jatta riisi, nuudlid ja nisujahutooted. Lisaks sellele, et liha nagunii menyysse ei kuulu. Ei tasu valesti aru saada, ma jumaldan Aasia kooki, aga ma ei suuda kolm korda paevas riisi, saia ja nuudleid syya. Moned variandid on muidugi veel (naiteks rojak ja popiahid), aga nende serveerimine on seotud kindlate, meile hetkel mitteteadaolevate kellaaegadega. Ja alati on voimalik muna syya. Eile tegin seda naiteks kaks korda. Enne ohtut Reggae baaris sad koik kohalikud tanavatoidukohad yle vaadatud, valik oli igal pool liha, praetud riis, praetud nuudlid. Seega sain hiljem selgitada, miks ma kell 9 ohtul baaris omletti soon :)  

You must be miss Australia

Siinsed tualettruumid hakkavad mind vaikselt narvi ajama. Mul pole isegi vahet, kas tegemist on western style kaimlaga voi auguga porandas, mind hairib see, et porandad on koik marjad (loe: libedad) ning pidevalt isegi nii marjad, et platudega ei saa sisse minna, ilma, et vesi yle serva hakkaks tulema.

Ja veel. Kuna soogikohtades piimatooteid saada pole, siis oleme yritanud neid poodidest leida. Saada on enamasti kilesse pakitud viilujuuste, tavalist piima ja siis yhte-kahte sorti rasvavaba jogurtit. No ausalt. Umbes nagu see jogurti rasvavabadus nyyd siin praetd riisi, frititud koogiviljade ja nende saia- ja suhkrumagede juures midagi paastaks. Tanaval on teinekord ka sojatooteid saada.

Ja kogu lugupidamise juures teise riigi liikluskorraldamatuse osas: ma pole kunagi viibinud linnas, mis on jalakaijale niivord ebamugav. Ma ei motle siin yhistransporti vaid just jalgsi liikumise voimalusi. No null noh. On autoteed (highways), mitmetasandilised ja puha. Osadel on isegi konniteed servas. Aga praktiliselt ei mingeid yleminemiskohti. Naiteks tana: rahvusmoshee juurest on linnulennult Hiinalinna ca 100 - 200 meetrit. Nii, et lindudel on lihtne, eksole. Aga maad mooda minnes oli vahel 3-4-5 eritasandilist soiduteed ja yks raudtee. Taksoga oleks saanud minna. Kahe LRT-ga (st, et yhe ymberistumisega) ka. Aga jalgsi... Lopuks kulges marsruut nii: autotee servas, siis yle autotee, siis parkimismaja kolmandale korrusele, sealt yle viadukti teisele poole raudteed, siis labi mingi maja (kaasatud oli majasisene trepp), ehitusplatsi korvalt, labi LRT jaama, veelkord yle tee ja kohal. Vaid kaks korda juhatuse kysimist ja yhe korra isegi kaekorval viimist :) See viimane oli siis labi nimetatud hoone.

Muidu on KL naol tegemist suure ehitsplatsiga. Uusi maju kerkib igal sammul.

Ah, kiita tahtsin siiski ka :) LRT systeem on igati kiiduvaart. Koige parem on see, et liinid kulgevad pea kohal ja nii on peatusi enamasti lihtne leida.

Ohtune taiendus:

Aga nagu ma alati ytlen - "people you meet, not the places you visit, will make the trip", nii ka seekord. Peale tanaohtust pidu Reggae Baris on hommikune frustratsioon kadunud ning hetkel on lootus, et eilsete ja tanaste uute tutvuste ja sopradega on kunagi veel voimalus kohtuda.

Parking on owners responsibility

Tagasi palavas. Kuala Lumpuris seekord. Tee laks lubatust kiiremini ning juba enne kella yhte olime KL Sentralis. Tee peal loik papaiat ja tops Nestle jogurtit. Ma olen kyll vaimustuses siinsest puuviljavalikust, aga ma tunnen juba teatavat puudust valkudest. Pool purki magusat kondenspiima, mille sisse kohv valatakse, ei kata kaugeltki mu paevast piimavajadust. Lisaks sellele on mul paar korda olnud meeles "no sugar" lisada kui ma omale juua tellin, aga enamasti laheb see meelest. Nii soingi lounaks hautatud koogivilju vyrtsika dahliga ning sain sinna juurde kruusitaie magusat kohvi ja teise suhkrusiirupit vahese laimiga.

Kuala Lumpur pole minu linn.

Early birds' sunrises

Monele (naiteks mulle) voib tunduda, et aasia toit saab siin blogis teenimatult vahe tahelepanu :) Igal juhul tuleb siit nyyd hommikusoogikirjeldus. Votsin tavaparase krobeda roti, aga seekord oli sinna muna sisse praetud. Kaste polnud tavaparane canai, vaid midagi vedelamat, aga koik kokku oli ylimaitsev. Kuna ma oskan omale nyyd kohvi tellida ning enam ei saa sellist, kus magusale kondenspiimale on tilk kohvi lisatud, siis olen ka kohviga enam-vahem rahul.

Laksime oma ekskursioonile teeistandustesse. Tavaparaselt oli sinna ka koiksugu muid asju programmi pandud, aga teeistandused ja sammaldunud mets olid lahedad. Kuskil liblikafarmis tahtsid kymmekond noort nepit minuga pilti teha, koigepealt ykshaaval, siis paarikaupa ja hiljem juba terve pundiga :) Aga teeistandused on voimsad - loputud roheliste hekkidega kaetud maekuljed, taamal maed udus ja pilvedes sinamas. Veel vaike ringkaik marjas sammaldunud metsas ja tagasi Tanah Ratasse.

Peale lounat tegime kylale ringi peale, jalutasime moshee juurde, uurisime, kus saaks duriani syya, vaatasime yle koik soogikohad ning yritasime ohtuks midagi valja valida ja ostsime pealelounaseks siestaks puuvilju.

Asjade tasuta saamises oleme osavad. Melakas "maitsesime" yhes poes erinevaid shokolaade, teises varskelt ahjust tulnud ananassikypsiseid, ooturul mingit kohutavat neoonroosat riisijubedust (seda myyakse igal pool ja hea, et proovisime, muidu ma oleks ostnud vist mingi hetk) ning siin nyyd duriani. Yhes letis loikas mees parajsti frittimiseks lahti ning lubas meil lahkelt ennast ise teenindada. Monus ja kreemjas oli, mees naitas veel parimad tykid katte ka.

Kui jutt juba jalle toidu peale laks, siis tuleb mainida, et toit on siin toeliselt hea ja odav - keskmiselt peaks meie kulud toidule nii 5-8 euro kandis paevas olema ja soonud oleme koike ja vaga mitmekylgselt. Samas ei satu me kunagi tanavatoidukohtades teisi turiste nagema.

Vedelesime pealelouna oma terrassil, lugesime raamatuid ja pidasime niisama siestat. Ohtust soime juba tavaks saanud katuse all ning Tom Yum oli kuum :)

Magede tytred

Kui me tavaliselt jouame soogikohtadesse siis kui hommikusoogiaeg ammu labi on ja lauad-letid koristatud, siis tana olime nii varajased, et hommikusooki ei olnud veel serveerima hakatudki. Tegime ringi bussijaama juures oleval turul ning taiendasime oma banaanivarusid. Banaanid on siin imelised ja neid on kymneid eri sorte ulatutes poidlasuurustest kasivarre mootu isenditeni. Ja nad on pehmed, sametise tekstuuriga ja maitsega magusast varskendava hapukani.

Oh, hekki. Oleks pidanud usaldama internetist loetut, et koige lihtsam on Tanah Ratasse saada labi KL-i. Selle asemel votsime kuulda turismiinfo tootajat, kes ytles, et sinna saab labi Tapahi. Yeah, right. Lubatud nelja tunni asemel (siis oleks toesti joudnud ka Tapah - Tanah Rata bussile) soitis meie oma 5,5 tundi ning tegi selle aja sees kolm pooletunnist peatust. Iga kord kinnitades, et "5 minutit" voi "2 minutit". Ja kui me Tapahis hakkasime maha minema, siis naitas oma kella peale ja karjus, et tal on kiire. Anyhow, saime maha ja selgus, et koik bussid olid tanaseks lainud. Aga noh, olgem ausad, raha eest saab koike. Ka suure bussi ukse ette ja sellega soovitud kohta.

Soit Tanah Ratasse kulges mooda magist serpentiini ning juht kujutas omale suurema osa ajast ette, et on vormelirajal. Aga kohale saime :) Valisime homseks ekskursiooni, soime ohtust ning laksime tuppa raamatuid lugema :)

Where is me chicken, come to mama

Magasime sisse. Plaan oli kohe hommikul Umbaisse tulla, aga arkasime kell 11. Siirdusime joonelt (aga joon oli pikk ja kover) bussijaama. Hommikusoogi olime sunnitud sealsamas sooma ja hetkega tundsin puudust oma roti canaist ja kohvist. See bussijaama vahvel siiski ei manginud valja.

Just tahtsin muide kiita, et nii tore, et kohalikud pole siin yldse pealetykkivad, kui meil hakkas Umbai rannas yks kohalik jarel kaima ja midagi raakima (meile taiesti moistetamatult). Vahetasime kohta, liikusime pool kilomeetrit edasi ja ta istub jalle meie vastas, 2-3 meetri kaugusel. Yks vaike krokodill (voi suurem varaaniline) hangib siin ka. Ja ykspaev jooksis rott eest mooda ja tanavad on poidlasuuruseid prussakaid tais. Ja siin rannas on tyrkiissinised krabid. Nii palju siis kohalikust faunast. Tagasi toidu juurde, sest meieni joudis grillitud krevettide lohn. Ja eemale meie "austajast", kes just tombas taskust valja lahtise (loe: toenaoliselt kasutatud, loputatud ja uuesti kasutusvalmis) roosa kondoomi.

Kuna kalalettides ei tundunud enam erilist elu olevat, laksime tee-aarsesse soogikohta ja votsime jarjekordsed roti canaid, laimimahlad ja mina oma kohvi. Suhkrust, voist ja nisust mu organist igal juhul puudust tunda ei saa.

Tagasi Melakasse joudes arvasime, et meil on piisavalt aega paikeseloojangu ajaks mere aarde moshee juurde jouda. Seekord ei teinud yhistransport ja ummikud (laupaeval???) meiega koostood ning kui hakkasime silda yletama, mis moshee juurde saarele viis, oli juba kottpime. Konniteest olid pooled plaadid puudu (alla vaadates tyhjuse loppu ei paistnud) ning tanavavalgustus suures osas puudus. Kaks "valget" ei arvanud, et oleks moistlik edasi kondida :)

Otsustasime selle asemel syya. Meie rojakikoht tundus kaugel olevat ning hakkasime ymbruskonna omi labi vaatama. Kuna ykski ei tundunud sobivat, joudsime lopuks ikka "oma" kohta. Varske puu- ja koogivili, moned frititud tofutykid, idusid ja mulle juba tuttavad rohelised lehed olid segatud paksu, kergelt vyrtsika tamarindi kastmega ning yle puistatud hakitud ja rostitud pahklitega.

Joime joe aares olut, vaatasime joekruiisi kosmiliselt pikka jarjekorda ning liikusime hiljem taas ooturule. Ja taas pakiti juba lette vaikselt kokku. Kuulasime Ringo baaris veel natuke yhte vaga-vaga jubedat kohalikku artisti ning laksime magama, sest meil olid pyhapaeva hommikuks ostetud bussipiletid Tapahi. See tahendas varajast aratust :)

Jalakaijad siin loetud pole

Mul oleks ysna palju oelda siinse infrastruktuuri ja liikluskorralduse kohta ja enamus sellest poleks positiivne. Konniteed puuduvad kas taielikult voi on selleks kitsas riba, mis on joonega soiduteest "eraldatud". Enamasti moodustavad selle riba sygavad kanalisatsioonikraavid. Ja isegi selle onnetu riba on tihtipeale autod ja mootorrattad tais parkinud.

Joudsime eile Melakasse. Ettekujutuses oli linna naol tegemist hipilinna ja backpackerite paradiisiga, kus toit on odav ja maitsev, olu voolab ojadena ning pidu kestab hommikuni. Reaalsus> toit on odav ja imehea, olu niriseb ja maksab pool reisieelarvest ning pidu on kuskil mujal. Hotellides vabu tube naljalt ei leia, samas tanavad on ohtul tyhjad. Me ei suutnud tykk aega moista, kus koik need inimesed on, aga siis nagime oise koige popima atraktsiooni, joekruiisi jarjekorda. Selge siis. Vahemalt oli ylejaanud linn meie paralt.

Tana hommikul otsisime oma linnajaost endale sobiva resto ning soime roti canaid. Ma teadsin, et see on proovimist vaart, aga mul polnud aimugi, et see voib nii hea olla. Imeohukeseks rullitud olisele taignale laotab kokk voitykke ning veel midagi tuvastamatut, kortsutab selle siis kokku ning paneb pannile, kus sai paisub kohevaks ning praeb ennast monusalt krobedaks. Tuline roti tuuakse lauda koos kausitaie laatsekarriga. Rebisime oma rotist tykke ning soime nende abil karrit. Sulavoi voolas mooda sormi alla. Juurde kruusitais magusat kohvi (tunnen Singapuri kohvist juba puudust!) ning suur klaas magusat varskeltpressitud apelsinimahla. Hinnainfoks olgu oeldud, et roti canai maksis 25 senti ning kogu hommikusook koos jookidega ca 1.60 EUR. Apelsinimahl on ilmselgelt vaga kallis :)

Toiduteemal jatkates... Siin on vaga pop magustoit snow ice voi shaved ice erinevate lisanditega. Vaiksemad kohad pakuvad vaid yhte voi kahte sorti, aga tana kaisime yhes kohvikus, kus oli paarsada erinevat varianti. Tegemist on kas purustatud (snow) voi ohukeselt riivitud (shaved) jaa voi kylmutatud mahlaga. Lisandeid on nii palju kui fantaasia on lubanud: puuviljad on enimlevinud, aga lisatakse ka kondenspiima, erinevaid puuviljakastmeid, maisihelbeid, ube (?), bataati (??), sulatatud shokolaadi jne. Maitse suureparaselt ja jahutavalt ning on hea vaheldus puuviljajookidele :)

Kuna teel mae otsa vaadet nautima olid moned toredad toidukohad meelde jaanud, siis ohtusooki otsima siirdusime samuti sinnakanti. Leidsime superlaheda koha, kus erinevatel myyjatel erineva spetsialiteediga letid. Sai osta, kellelt soovid ja mida soovid. Votsime laimijoogi ja popiahid - siinse versiooni varsketest kevadrullidest. Viimase rohke taidis keerati paberohukesse munasse/pannkooki ning kogu suur rull loigati viiludeks (viilud jaid sellised california maki mootu). Hinnainfoks taas, et kogu see lobu maksis ca 1.25 EUR.

Yhest teisest letist poiss andis meile enne araminekut veel rojaki proovida ja ka see oli imehea - koosnes varsketest puu- ja koogiviljadest, mis olid segatud paksu tugevamaitselise tamarindikastmega ja yle puistatud hakitud pahklitega. Lubasime homme tema juures syya :) Siis me veel ei teadnud, et ka meie hotelli ymber toimuval night marketil on tanavate kaupa kulinaarseid ahvatlusi . Ilmselgelt seisame homme ohtul dilemma ees, kus alustada ohtusoogiga. Olu muide maksab poodides rohkem kui Tallinna raekoja platsi terrassidel suviti.

Liikusime ooturule. Kui me kella kymne paiku sinna kohale joudsime, hakati lette juba vaikselt kokku pakkima. Myydi koike alates ehetest ja platudest kuni riiete ja toiduni. Minusugust huvitas eelkoige toit, eksole :) Oli rannakarpe, frititud minikrabisid, puuviljajooke, praetud austreid (hahaaa... reaalselt oli see suur pannitais omletti lusikataie austritega), varskeid kartulikropse, glasuuritud marju ja puuvilju... Ja siis oli seal pidu. Ja Melakas tahendab pidu karaoket. Me olime tanulikud, et meie hotell ooturust piisavalt kaugel oli, sest olgem ausad, see oli hirmus, mis seal igast teisest baarist kostus.

Passivalik

Panime hommikuks aratuse, et saaks varakult liikuma ja enne suuremaid ummikuid riigist valja. Hommikust soime oma hawkersis ja kuna eilsed saiad ja nuudlid koik veel ees laiutasid, siis votsin kopi korvale vaid mango-soja ... eee ... tarretise? Nad ise nimetasid seda kohupiimaks (curd), aga no ma ei tea... Jatsime Keviniga hyvasti ja laksime Johor Bahru bussi peale. Piiriyletus laks lihtsalt, taas kontrolliti, kas ma oma nime oskan oelda (voimalik, et see oli ka seotud sildiga enne passikontrolli, mis soovitas OIGE passi valmis panna) ning Malaisia piirikontrollile jaid ka mu sormejaljed.

Welcome to food heaven and vegetarian paradise

Singapur on toiduarmastaja paradiis - siin saab olematu raha eest meeletu valiku suureparast toitu. Lisaks on vahemalt Little Indias rohkem taimetoidurestorane kui nn. tavalisi.

Hommikul soime "oma" hawkersis tyypilise Singaupuri hommikueine. Varskelt rostitud saiadele oli maaritud kayat (kookosemaitselist magusat maaret) ja pandud lahke kaega suurem voitykk sulama. Eraldi kausis oli kaks kergelt keedetud ehk ysna toorest muna, mis tuli lahti lyya, soja ja pipraga maitsestada ning siis kayasaiade abil ara syya. Voi kohalike moodi yle serva ... eee ... juua? Ja koige selle korvale kais imehea kopi (kohv).

Niisiis, hommikul magasime sisse, hommikut sooma joudsime ennelounal ja linna poole saime suuna alles louna ajal. Bussipeatuses jaime skeemi ette natuke noutult seisma ning kohe asus yks suureparast spinglishit raakiv naine meiega suhtlema ja meid abistama. Oma aktsiooni kaasas ta ka koik ylejaanud peatuses viibijad. Asi loppes sellega, et me saime temalt ka veel bussiraha :) Meiesugused turistid muidugi ei teadnud, et piletit saab osta vaid myntide eest ning seega pistis naisterahvas meile pihku terve oma mynditagavara. Paberraha meil talle vastu pakkuda ei onnestunudki. No me pakkusime kyll, aga edutult.

Tegime pikema ringi Little Indias, joime ohtralt puuviljakokteile, soime tulist naani vyrtsika dahliga, vaatasime mosheesid ja templeid. Labi araabia linnaosa ja Marina Bay joudsime lopuks kuulsasse Marina Bay Sandsi, mille 57. korruse rodule, kauni vaatega lahele, Bay Gardenile ja linnale me ka pikemalt pidama jaime.

Peale tuledes linna pildistamist liikusime tagasi Little Indiasse, kus oli eesmargiks ohtust syya. Meiesuguste vahemere-mentaliteediga turistidele, kes alles kell 9 ohtust tahavad syya, hawkersis eriti ei moelda ning suurem osa myyjaid oli oma letid juba kinni pannud. Ka avatud lettidest olid paremad asjad, naiteks krevetid, otsas. Soime nuudleid Hong Hongi moodi. Selgus, et Hong Kongis armastatakse vaga rasvaseid nuudleid. Selle tasakaalustamiseks soime korvale mitu taldrikutait marineeritud tshillit.

Pidasime heaks motteks homseks pikemaks bussisoiduks Malaisiasse midagi varsket kaasa osta. Selgus, et porgandikilo eest tuleks ca 2 s$ ja ounakilo eest kymmekond S$ valja kaia. Lykkasime proviandi hankimise Malaisiani edasi.

Muus osas ei ole toiduhindadele kyll midagi ette heita - kolm sooki paevas pluss mitmed puuviljajoogid ja lassi maksid kokku ca 12 S$. Kyll aga voib etteheiteid teha alkoholihindadele. Vaikese olle saab katte ca 6-7S$ eest. Ja yhistransport on soodsam kui hetkel Tallinnas mittetallinlasele.

Arrival to the construction site

Parast seda kui ajavoondid ja kehv ilm Saksamaal meie puhkust 30 tunni vorra lyhendasid, joudsime lopuks Singapuri.

Siirdusime oobimiskohta ja peale kiiret varskendamist laksime korvalasuvasse food hawkersisse ohtust sooma. Ma kalapallid soovitaks oma taldrikult eemal hoida, aga nende ymber olnud paks ja vyrtsikas kookosesupp oli imehea. Nagu ka suhkruroojook.

Toiduteemasse ei saa ma jatta sisse toomata Finnairi erakordselt onnetut pardatoitlustust. Ohtusoogiks oli valida kana ja seenerisoto vahel. Viimane maitses nagu eeskujulik Knorri roog. Juuresolev lusikatais toorsalatit oli hea, aga koogi, mille pakendil oli kirjas midagi sellist nagu "Tryhvliamps", tegemisel oli toenaolsielt aksutatud sama retsepti nagu kunagistel igavesti sailivatel Saksa keeksidel.

Hommikul enam midagi valida ei saanud ning koik said yhesugused karbid letsho, omletipooliku ja koleda halli vorstiga. Aga vahemalt moslemitele oli moeldud / igal toidukarbil oli kiri "No pork".

Monus soe on.

Küpsetatud kõrvits aafrikapäraselt

Kõrvitsanädal jätkub :) Aafrikapärane kõrvitsahautis magusate rosinate, eksootilise kaneelimaitse ning pruunistatud sibulaga. Lihtne valmistada ja maitseb suurepäraselt.

Vaja läheb:
1 suur sibul viiludena
3 sl õli
500 g kõrvitsat (kaalu enne koorimist)
1 tl suhkrut
jupp kaneelikoort
3 sl rosinaid
soola
musta pipart

Koori kõrvits ja lõika 2 cm kuubikuteks.

Prae sibulaviilud kuumas õlis kuldseks. Lisa kaneelikoor ja kõrvitsakuubikud ning küpseta neid madalal kuumusel 5-8 minutit. Maitsesta soola, pipra ja suhkruga.

Puista peale rosinad, sega korralikult läbi. Hauta kaane all aeg-ajalt segades 15 minutit või kuni kõrvits on pehme.

Kõrvitsa-õunasupp

Mul algas kõrvitsanädal :) Enne ärasõitu tuleb toiduks teha ja ära süüa üks keskmist kasvu kõrvits. Alustasin kerge ja õunase kõrvitsasupiga.

Vaja läheb:

1 sl õli
2 sibulat
1 küüs küüslauku
500 g kõrvitsat (puhastatud kaal)
2 õuna
2 kartulit
6 dl köögiviljapuljongit
3 dl õunamahla
0,5 tl soola
0,25 tl musta pipart
serveerimiseks kõrvitsaseemneid

Haki sibulad ja küüslauguküüs. Lõika kõrvits, kartulid ja õunad kuubikuteks.

Kuumuta potis õli. Lisa sibulad ja küüslauk ning prae mõni minut. Lisa kõrvitsakuubikud ning hauta tasasel tulel umbes 10 minutit, kuni kõrvits on pehme. Lisa õuna- ja kartulikuubikud, kalla potti ka puljong ja mahl. Keeda, kuni kartul on pehme.

Tõsta pott tulelt ja püreesta supp. Maitsesta soola-pipraga ja serveeri kõrvitsaseemnetega.

Retsept väikeste korrektiividega Nami-namist.

Porgandi-kikerhernepilaff

Kikerherned on minu köögis täiesti asendamatud. Nagu ka hea ja kvaliteetne riis. Siiani olin ma neid kombineerinud valdavalt kujul riis ja kikerhernekarri, aga jaanuarikuu Oma Maitses oli retsept, kus olid ühes pajas koos riis, kikerherned, porgand ja harissa. Imehea. Isegi soojendatult.

Vaja läheb:

1 sl õli

2 sibulat, hakitud

300 grammi porgandit, riivitud

2 sl harissat

300 grammi riisi

700 ml köögiviljapuljongit

400-grammine purk kikerherneid

röstitud mandlilaaste või hakitud pähkleid

soola, pipart

Kuumuta poti põhjas õli, lisa sibulad ja hauta klaasjaks. Tõsta sibulatele porgand, harissa, riis ning kuumuta kõik õlis läbi. Vala peale puljong, kata pott kaanega ning lase 10 minutit haududa.

Lisa hulka nõrutatud kikerherned ning sega toit läbi. Lase veel 3-5 minutit haududa, et riis oleks pehme ning vedelik imendunud. Maitsesta soola ja pipraga. Lülita pliit välja ning lase pilaffil veel paar minutit kaane all seista. Serveerides puista üle mandlite või pähklitega.

Retsept jaanuarikuu Oma Maitsest. 

Blondie

Köögiaasta algab magusalt :) Erinevalt brownie'dest valmivad blondie'd valge šokolaadiga ning maitsevad seetõttu ka mahedamalt.

Vaja läheb:

150 grammi valget šokolaadi, tükeldatud

125 grammi võid

75 grammi peensuhkrut

2 muna

1,5 tl vanilliekstrakti

200 grammi jahu

pisut soola

120 grammi pekaani- või kreeka pähkleid, hakitud 

Kuumuta ahi 170 kraadini.

Sulata šokolaad ja või veevanni kohal. Sega ühtlaseks. Lisa suhkur ja sega hoolikalt. Lisa munad ja vanilliekstrakt ning klopi hoolikalt, et muna tükki ei läheks. Lisa jahu, sool ja pähklid ning sega tainas ühtlaseks.

Tõsta segu paberiga katud 33 x 23 cm küpsetusplaadiel ning küpseta eelsoojendatud ahjus 30-40 minutit kuni kook on kuldpruun ja seest veel pehme.

Lase enne serveerimist täiesti jahtuda.

Retsept Koolibri koogiraamatust :)