David Hatcher Childress - Hiina, Sise-Aasia ja India kadunud linnad
Ma sain selle lõpuks läbi :)
Üks kohutavamaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Tavaliselt oleksin sellise raamatu pooleli jätnud, aga aeg-ajalt viitas ta mõnele huvitavale raamatule, mille kohta mulle tundus, et tasuks lugeda või huvipakkuvale linnale Aasias. Nii, et aega kulus üle kuu aja, aga nüüd on loetud.
Kirjastiil oli tubli üheksanda klassi kirjanditase, tõenäoliselt hinnataks põhikoolis seda "viiega", kaheteistkümnendas klassis selline tekst enam läbi ei läheks. Tõenäoliselt on oma osa ka kobaval ja vigu täis tõlkel (postituse pealkirjaks olev "kunstitehis" on pärit raamatust). Ainult tõlki või autorit siiski süüdistada ei saa, vilets teos on sündinud koostöös.
Autor väidab ennast minevat Aasiasse kadunud linnu uurima. Tõepoolest mainib ta iga natukese aja tagant kadunud linnu ja kui räägib mõnest neist konkreetselt, siis üldjuhul on see rohkem nagu ääremärkusena pillatud lause. Raamatu esimeses pooles peab autor oluliseks ära mainida iga söögikoha, kus ta sõi, mida ta seal sõi, kas see tekitas tal ainult kõhugaase või lõi kõhu täitsa lahti ning millistest kohtadest tal viimasel juhul söödu välja tuli. Raamatu teises pooles keskendub ta rohkem rongiistmetele ning iga sõidu puhul mainib ära, mitmes klass, kas pikali saab heita ja kui kõvad istmed/ase on. Läbivalt ka hotellikoha hind.
Lisaks oma olukorra kajastamisele kirjeldab ta ka kohalikke, kellest jääb mulje, et nad pole kunagi näinud ühtegi lääne turisti ning on tänulikud isegi naeratuste eest, mida ameeriklased neile jagavad. Uhkusega mainib autor ära ka selle, kuidas ta tegi õnnelikuks väikese kohaliku poisi - pärast seda kui ta (autor) oli tühjaks söönud maapähklivõi purgi, andis ta selle purgi lapsele. Sarnaseid situatsioone, kus ta kirjeldab, kuidas ta "tahtis mõne kohaliku päeva ilusamaks teha" ja "suhtles nendega inglise keeles" või "naeratas neile" oli lugematul arvul.
Lugejale räägiti ka ajaloost, tutvustati erinevaid teooriaid mõningate legendide või saladuste lahendamisel, nimetati (just nimetati!) kadunud linnu. Isegi kui ta mõnda neist kohale jõudis, siis kestis külastus maksimaalselt paar tundi ning lugejale kirjeldati seda paari reaga.
Ma olin üllatunud kui avastasin, et see on tal juba mitmes raamat. Kas esimene neist siis reaalselt müüs ka?
Ma sain selle lõpuks läbi :)
Üks kohutavamaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Tavaliselt oleksin sellise raamatu pooleli jätnud, aga aeg-ajalt viitas ta mõnele huvitavale raamatule, mille kohta mulle tundus, et tasuks lugeda või huvipakkuvale linnale Aasias. Nii, et aega kulus üle kuu aja, aga nüüd on loetud.
Kirjastiil oli tubli üheksanda klassi kirjanditase, tõenäoliselt hinnataks põhikoolis seda "viiega", kaheteistkümnendas klassis selline tekst enam läbi ei läheks. Tõenäoliselt on oma osa ka kobaval ja vigu täis tõlkel (postituse pealkirjaks olev "kunstitehis" on pärit raamatust). Ainult tõlki või autorit siiski süüdistada ei saa, vilets teos on sündinud koostöös.
Autor väidab ennast minevat Aasiasse kadunud linnu uurima. Tõepoolest mainib ta iga natukese aja tagant kadunud linnu ja kui räägib mõnest neist konkreetselt, siis üldjuhul on see rohkem nagu ääremärkusena pillatud lause. Raamatu esimeses pooles peab autor oluliseks ära mainida iga söögikoha, kus ta sõi, mida ta seal sõi, kas see tekitas tal ainult kõhugaase või lõi kõhu täitsa lahti ning millistest kohtadest tal viimasel juhul söödu välja tuli. Raamatu teises pooles keskendub ta rohkem rongiistmetele ning iga sõidu puhul mainib ära, mitmes klass, kas pikali saab heita ja kui kõvad istmed/ase on. Läbivalt ka hotellikoha hind.
Lisaks oma olukorra kajastamisele kirjeldab ta ka kohalikke, kellest jääb mulje, et nad pole kunagi näinud ühtegi lääne turisti ning on tänulikud isegi naeratuste eest, mida ameeriklased neile jagavad. Uhkusega mainib autor ära ka selle, kuidas ta tegi õnnelikuks väikese kohaliku poisi - pärast seda kui ta (autor) oli tühjaks söönud maapähklivõi purgi, andis ta selle purgi lapsele. Sarnaseid situatsioone, kus ta kirjeldab, kuidas ta "tahtis mõne kohaliku päeva ilusamaks teha" ja "suhtles nendega inglise keeles" või "naeratas neile" oli lugematul arvul.
Lugejale räägiti ka ajaloost, tutvustati erinevaid teooriaid mõningate legendide või saladuste lahendamisel, nimetati (just nimetati!) kadunud linnu. Isegi kui ta mõnda neist kohale jõudis, siis kestis külastus maksimaalselt paar tundi ning lugejale kirjeldati seda paari reaga.
Ma olin üllatunud kui avastasin, et see on tal juba mitmes raamat. Kas esimene neist siis reaalselt müüs ka?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar