Kõrgelt hinnatud raamatud, lisaained ja käsitöö

Kuna jõuab Eestisse harjumus anda välja pehmete kaantega raamatuid, nn. paperback'e, mille hind oleks praegu levinud köidetest madalam ja mida oleks mugav kaasas kanda (et näiteks ühistranspordis lugeda)? Praegused fancy'd kujundused ja kallid lumivalged paberid on ilmselge põhjus küsida raamatute eest liiga kõrget hinda. Raamatukogule ei saa ka alati loota, sest uued raamatud jõuavad sinna pigem hilja ja ka siis on nad pidevalt välja laenutatud. Ja ilukirjandusele raamatukogu järjekorda ei pane. Internetipoodidest ostetud raamatud maksavad koos saatekuluga vähem kui Eesti kaubandusvõrgus. Sama käib, muide, ka filmide kohta.

Miks on suur osa kohalikest toiduainetest täis erinevaid lisaaineid? Valdavalt on tegemist kahjulike maitse- ja lõhnatugevdajate või värvainetega. Kas keegi jätaks Rannamõisa kalkunitoorsuitsusingi ostmata, kui see vaakumpakendatud toode lõhnaks mõnevõrra vähem (E621)? Või mõne saiatoote kui see poleks nii kollane?

Eelmisel nädalal jäi Ökosahvris silma "Pähklisiirup". Lähemal vaatamisel selgus, et siirup koosneb suhkrust ja pähkliaroomist. Aga võib-olla pähkliaroom ongi mahedalt kasvatatud looduslik lisand?

Nädalavahetusel toimus Vabaõhumuuseumis käsitöölaat. Ilmselgelt ei ole majanduskriis veel kohalikke käsitöölisi tabanud ja seega ei ole neil põhjust ka oma toodete hindu korrigeerida. Võib-olla mõni siiski suutis omad järeldused teha sellest, et lettide ümber ei toimunud just märkimisväärset tunglemist ja kauba rabamist?