Kookosbatoonid

Ma pole kunagi väga poebountyt armastanud, aga need isetehtud "Bountyd" on lihtsalt nii imehead, et vaagnatäis saab otsa enne kui arugi saad. Lisaks on positiivne veel see, et poeomadega võrreldes saab isetehtud oluliselt vähemmagusad teha.

Vaja läheb:
1 purk kookospiima või -koort
2 tassitäit kookoshelbeid
2 spl kookosõli
2 spl vahtrasiirupit
200 grammi tumedat või piimašokolaadi

Sega kokku kõik ained peale šokolaadi ning kui segu on kas liiga paks või liiga vedel, lisa juurde kas kookoskoort või -laaste. Vormi segust ristkülikukujulised batoonid ning pane ca tunniks külmkappi.

Sulata šokolaad, kasta batoonid järjest šokolaadi sisse ning pane uuesti külmkappi.

Kui enne otsa ei saa, seisavad külmas vähemalt nädalajagu värskena.

Vegan Bologna kaste

Mulle on alati head tomatikastmed maitsenud ja see "vegan-bolognese" pole mingi erand. Valmib suhteliselt lihtsa vaevaga ning on nii tekstuurilt kui maitselt hakkliha baasil oleva bolognese sarnane. Serveerisin tatrapennega, sest tatraspagette pole veel trehvanud.

Vaja läheb:
1 sibul, hakitud
2 küüslauguküünt, purustatud
2 punane paprika, tükeldatud
klaasitäis kreeka pähkleid, suhteliselt väikseks hakitud
6-8 suurt šampinjoni, samaväikseks hakitud kui kreeka pähklid
2 spl toortatrajahu
2-3 purki purustatud tomateid või tomatipastat
soola
pipart
tšillit
ürte

Prae sibulat, paprikat ja küüslauku keskmisel kuumusel ca 10 minutit kuni sibul on kuldne ja klaasjas ning paprika läbi küpsenud. Tõsta kõrvale. Sega omavahel kreeka pähklid, šampinjonid ja tatrajahu ning pruunista segu pannil ca kümmekond minutit. Lisa sibulasegu, sega läbi ja lisa purustatud tomatid. Maitsesta ning jäta veel vähemalt kümneks minutiks hauduma. Serveeri meelepärase pastaga.

Saskia 4 :)

From Bangkok with Love

Tänane menüü: hommikuks puuviljasalat jogurti ja müsliga ning cappuccino. Snäkiks esmalt ananass ja seejärel arbuus. Lõunaks pähkleid (mh, oleks ikka pidanud puuviljade peale jääma, sest mingi kõva tükiga pähklite hulgas murdsin hamba ära), draakonipuuvilja ja kookospähkel. Siis grenadillimahl, veel ananassi ja õhtuks mangoshake, köögivilja penang curry ja sticky rice and mango.

Alustasin olulisega ehk läksin Central Worldi shoppama. Veetsin märkimisväärse aja UniQlos, sest siin riigis ei määra religioon moodi ning valik oli suur.

Läbi turu, kus mulle fake Hawaianaseid minu pakutud hinnaga ei müüdud, hotelli tagasi.

Pealelõuna tundus olevat sobiv kultuuriga tutvumiseks, ent kiire sünk Jesperiga kinnitas, et Bangkoki vaatamisväärsused pole ikka minu jaoks. Royal Palace pandi kell kolm kinni (jälle! Vaata ka dets 2014 postitust), Wat Arun, kus plaanisin templit kuldavat päikeseloojangut vaadata, olla remondis. Bah. Üleüldse tundus suurem osa Bangkoki templeid, mis mulle kuskil tee peale jäid, remondis olevat. Tegin siis niisama paaritunnise jalutuskäigu ning lugesin pargis raamatut.

Two nights in Bangkok

Tellisin hommikul täpselt sama, mis eile: roti canai, sweet roti ja kohvi. Ometigi maksis see lõbu täna 4.30 asemel 5 ringgitit. Go figure.

Teekond lennujaama, lend ning teekond lennujaamast Khao San roadile möödusid elamustevabalt. Sõin mingit suhteliselt niru pad thaid ja head puuviljasalatit, võtsin airconiga toa, sõin veel puuvilju ning sticky rice'i mangoga.

Kuumas kontrastide linnas

KL on kontrastid. Lagunevad puitmajad kõrvuti uhkete pilvelõhkujatega, kaunid ja luksuslikud mošeed räpastel tänavatel. Hidžaabide alla varjatud juuksed ja madalad teksad, mis pool tagumikku paljaks jätavad. Kallid autod ning öised tänavad täis magavaid kodutuid.

Hommik algas taas külma dušiga ja kohviga. Nii, et natuke sai nagu värskemaks enne majast välja minekut. Läksin jälle sinnasamma india restorani ja võtsin roti canai, magusa roti ja kohvi. Kokkuvõttes oli kõik suhteliselt magus, välja arvatud kohv, mis oli ülimagus. Aga ikkagi niiea!

Palav on! Ausalt. Ja seda ütlen mina, kes ma ei salli külma. Aga no nii palav on lihtsalt. Koguaeg märg ja kerge peavalu. Otsustasin veeta päeva kaubanduskeskustes ning võtsin suuna KLCC ja Petronaste poole. Tegin pilti ja käisin poodides. Veetsin tunni-paar kohvikus ning ostsin omale 100 MYR eest nahast Converse'id. Ma poleks nahkketse vaadanudki, sest need kipuvad kallid olema, aga kuna müüja tuli turistile seletama, kuidas soodushinda lugeda (noh, see mahatõmmatud hind on tavahind ja number protsendikleepsul on allahinnatud hind, duh, kes oleks osanud arvata!) ja tegi seda ketside näitel, siis nägin, et need on alla vajunud 100 peale (ca 25 euri). Rohkem kui ühe paari ostmist (ühed beežid tennised olid ka peaaegu minu omad) takistasid mind vaid Air Asia pagasinõuded. Ühtlasi panin tähele, et UniQlo valik on riigiti (religiooniti?) väga erinev. Kui Berlinis ja Pariisis ei tea, mida ära võtta, sest tahaks kõike, siis islamimaal valitsevad poodi valdavalt kottis riided ja hidžaabid. Sain omale siiski ühe seksika maika ja ühe suvise särgi.

Kell kaks pidin Shahabiga kokku saama, aga keda polnud Starbucksis, oli Shahab. Jõudis "vähem kui viie minutiga" ehk nii ca 20 minutit hiljem. Sõime lõunat ja jalutasime tema juurde, et sealt koos ta girlfriendiga ta sõbra sünnipäevale minna. Pidu algas kell viis, me saime juba kell seitse liikuma ja olime in no time kolmveerand kaheksaks kohal. Olime teised saabujad.

Ausalt, see kuumus ajab hulluks! Kuna korteri rõduuks oli lahti, siis arusaadavalt kondintsioneeri sisse ei lülitatud ja kuna mehed tõmbasid jointi, siis hoiti pidevalt ka korteri välisust kinni. Neil hetkedel kui see lahti oli, siis liikus õhk natukenegi. Liitrite kaupa sisse joodud vesi tilkus juustest välja. Oeh, KL pole ikka minu jaoks. Guesthouse'is külma duši alla ja siis üritasin magada. Üritatud - tegemata. Megapalav. Käisin köögis kraad jahedamat õhku hingamas ja tagasi tuppa jõudnud, tegin ümberkorraldused: pikk maika selga (selle asemel, et ilma maikata siidist magamiskotis magada), magamiskott kõrvale, koridori avanev aken pärani ja kardin eest ära. Magasin ca poole kaheksani.

B&B (loe: Breakfast & Beach)

Kuna tailased hindavad hommikust und kõrgelt, siis olin juba targu varustanud ennast mango, draakonipuuvilja ja banaanidega, et enne hommikust bussi lennujaama mitte nälga jääda. Serveerisin selle omale rannas koos tõusva päikesega.

Nagu juba varem mainitud, siis kellaajad on nõrkadele. Ja tailased pole kindlasti mitte nõrgad. Buss oli lubatust 25 minutit varem kohal, aga kogemustest õppinud turist oli veel varem valmis. Järgmine pickupitav aga nii pikki plaane ei teinud ja seega ajas bussijuht ta voodist välja. Ootasime nii ca 15 minutit kuni ta üles sai, asjad kokku ja siis selgitustega, et kokkulepe oli 9:30 bussi kobis. Mina oma lennuki pärast ka muretsema ei pea, sest buss lendavat sinna tunni - pooleteisega. Etteruttavalt olgu öeldud, et buss jõudis kohale natuke vähem kui nelja tunniga.

Aga pärast seda läks kõik täiskäigul ainult kuumemaks. Lisaks polnud Kuala Lumpuri lennujaamas enam seda kuivatatud puuviljade poodi, kus alati kõhu täis sai maitsta. Tshekkisin Birdnesti sisse ja otsustasin ülejäänud õhtu veeta konditsioneeritud ruumis ehk kaubanduskeskuses. Linnupuuris oli mul toas nimelt ainult ventilaator, mis jahutamisele just märkimisväärselt kaasa ei aidanud.

Peale Taid on KL toidukohtade hinnad eriti rahakotisõbralikud :) Sõin ümber nurga India restos (mangolassi!) ja liikusin Berjaya Times Square keskusse, sest seal on Converse'i outlet. Kohapeal selgus, et seekord pole seal ühtegi head pakkumist. Tegin tagasiteel veel ringi hiinalinna turul, kus oli ka totaalne õhupuudus ning ostsin puuvilju.

Külm dušš ja magama.

Sticky rice and mango and chocolate croissants

Pidime täna loodusparki minema. Aga noh, läks nagu ikka enamasti. Ehk kuhugi mujale. Sõime prantslase juures shokolaadicroissante kui Daniel leidis, et ta tahaks ikka sticky rice' ja mangot. Ja see, mida ta paar päeva tagasi saare lõunaotsas sõi, polnud suurem asi. Mulle meenus, et sain kaks aastat tagasi väga head vanalinnas. Mõeldud - sõidetud. Aga kohapeal selgus, et suurem osa kohti on kinni, sest, noh, moslemitel on reedetega mingid omad plaanid. Aga leidsime kõik otsitava ja rohkemgi.

Looduspargi asemel tegime napi ja läksime pealelõunal hoopis Waterfall beachile.

Õhtul magustoiduks eriti head ja eriti suur ports praetud banaane.

Feels like Philippines

Nii. Panin äratuse kaheksaks, et jõuaks enne kui kraanid kinni keeratakse, dushi all ära käia. Ärkasin enne alarmi, nii veerand kaheksa paiku, aga mida polnud, oli vesi. Läksin siis ujuma ja puuvilju tooma. Hommikuks ja lõunaks.

Ja mida ei olnud õhtul kell viis, olid vesi ja elekter. Tulid umbes meeter enne päikese horisondi taha vajumist. Külm dush! Nii hea. Ja söögikohad tehti lahti! Sain oma tavapärase mereanniõhtusöögi kätte. Krevetid ingveriga.

Life's lazy

Jogurt ja draakonipuuvili hommikul voodis, kiire jahutus meres, vedelemine võrkkiiges, hommikukohv kell üks, uuesti jahutamine meres, roti mangoga, veel võrkkiiges vedelemist, päikeseloojang ja Singha, mereannid õhtusöögiks, värske ananassimahl ja tähistaevas.

Sinna tähistaeva kõrvale mainis Daniel, et homme pole tervel saarel terve päev elektrit. Oh, well. Küsisin igaks juhuks ka resorti omadelt üle ja selgus, et üheksast viieni pole mitte ainult elektrit vaid ka vett.

Monkey road

Tundub, et olen oma Myanmari praemunatraumast üle saanud ja sõin hommikuks mune ja röstsaia. Praemunad olid, mitte rohkes rasvas friteeritud.

Brunchiks kookospähkel, lõunaks friteeritud banaanid ja Danieli taldrikult sticky rice'i ja mangot.

Pealelõunal vedelesime Bamboo beachil ja tagasiteel pildistasime tee ääres ahve. Üks pani Danieli veepudeli pihta ning oleks sama teinud ka seljakotiga kui me piisavalt kiirelt reageerinud poleks.

Ühtlasi sain teada, miks saar ülerahvastatud ja seda just prantslastega on. Neil jooksvat hetkel televisioonis Koh Lanta nimeline (tõsielu)seriaal. Oleks ju võinud Koh Lipe või Koh Phi Phi valida.

Time for lime

Saarevahetus. Ca pooleteisttunnise hilinemisega longtaili, sealt keset merd praami peale ning ca pool tundi hiljem randumine Lantal. Selgus, et kogu mu rand on välja müüdud ning saada oli vaid nirusid cottage'eid shared dushiruumiga ning kallima otsa bungalow'id. Ja nüüd on mul otse värava ees see prantsuse bakery, kus saab imelisi croissante. Nii palju siis tervislikust Tai köögist.

Õhtul käisime Danieliga söömas ja pikutasime poole ööni rannas.

Mainitud jalutuskäik

Hm. Kaardi peal ja suurt teed mööda oleks see tõesti olnud ca kahekilomeetrine jalutuskäik, aga mul kujunes kuidagi nii, et võtsin plätud näppu ja jalutasin randa mööda alla lõunasse nii 20-30 minutit, siis läbi ühe resorti, siis koos saksa ja prantsuse trippijatega läbi metsa ca 10 minutit ning grande finaaliks veel 5 minutit teed mööda külla sisse. Sõime lõunat, ostsime puuvilju ja kõndisime resorti tagasi.

Päikeseloojanguga läks jälle nagu polnud plaanitud.

Village People

Rentisime rolleri ja sõitsime Koh Pu põhjatippu. Rohket vedelemist ja mõned kookospähklid hiljem tegime järgmise peatuse Coconut beachil. Ning seejärel Koh Pu pealinnas, kus sõime ka toreda moslemipere restoranis lõunat. Kell oli hiline pealelõuna, kui sealkandis kool läbi sai ning restoran ühtäkki näljaseid koolilapsi täis oli. Tundus, et turist on seal midagi haruldast, sest omanik tegi meist ja meile serveeritud söögist ka pilti :)

Peale seda kui rolleri eest lidus läbi rebasemõõtu ahv, jõudsime ka Koh Jumi külla. Küla ise oli magedam kui Koh Pul, aga asub jalutuskäigu kaugusel resortist ning pakub rohkelt toitlustust.

Õhtune entertainment pidanuks sisaldama päikeseloojangut, aga siinkohal ei teinud päike ja pilved koostööd.

Teekond randa vol. 3

Hommikusöök tavapärases moslemikohas - suurepärased rotid ja magus kohv. Tagasiteel hotelli sain Estebaniga tuttavaks, kes otsustas, et tuleb koos minuga Koh Jumile.

Praam väljus ca 45 minutit plaanitust hiljem, aga see pole siinkandis ka midagi uut :) Ca pooleteisttunnise sõidu järel tõmmati keset merd pidurit, laeva külge haakisid ennast longtailid ning Koh Jumile minejad hüppasid paatidesse. Randudes võtsime cottage'i esimesse resorti ning taas on tegemist tripi kõige fäänsima majutusega. Lisaks on vannituba sama suur kui mu esimene tuba eelmine talv Camotesel.

Ja siis sai lõpuks ujuma! Ja randa! Ja kookospähklit üle pooleteist nädala. Life is mango.

Leedi ja hell mees ehk teekond randa jätkub

Niisiis. Eile kell 8 väljus buss Mandalaysse. Nad on üldiselt väga täpsed siin selliste asjadega. Ja nii poole kuue - kuue paiku hommikul pidi Mandalaysse jõudma. Milleks sellised kummalised graafikud, beats me. Võiks ju kell 10 õhtul väljuda ja kell 8 jõuda kui päev peale on hakanud. Sest noh kõik ei taha pidevalt päikesetõuse vaadata.

Kell veerand kümme oli dinnerbreak (toit oli hinnas, muide) ja kella ühe paiku kempsupeatus. Ja siis! Jõudis buss kell 4 hommikul Mandalay raudteejaama kohale. Kell neli! Isegi kuus polnud veel. Aga õnneks oli tegemist raudteejaamaga mitte suvalise tänavanurgaga ning kirsiks vahukoore peal otsustas Jorge mulle seltskonda pakkuda. Ja selgus, et tegemist on väga ägeda seltskonnaga. Nagu kaks kirssi lausa. Jorge töötab reisibüroos, reisib kõik talved kas üksinda või gruppidega Aasias ringi ning lisaks ka kirjutab kõigest sellest. Kuna ta oli juba kuuendat korda Myanmaris, siis sain vahetult enne riigist lahkumist muuhulgas teada järgmist:
* alates märtsist ei lubata enam turiste päikeseloojangut templite otsa vaatama, sest kuuldavasti on nad seal ebasündsalt käitunud (ei riietu kombekalt ning tantsivad müüridel)
* eriti just Myanmaris aga ka teistes Kagu-Aasia riikides ulatatakse teisele asju alati kahe käega (seda ma olin loomulikult märganud ja jõudnud korduvalt mõelda, mis selle põhjus võiks olla), sest siis on nö mõlemad käed hõivatud ja ei saa teist ootamatult rünnata
* jagasime oma vaimustust kohalike salatite osas ning lisaks kinnitas Jorge, et erinevate piirkondade toidud on vägagi teistsugused ning mõned neist suurepärased
* nägu ei kaeta kollaka massiga mitte ainult päikesekaitseks, lisaks on sellel nö. kaunistav ehk meigi- ning jahutav funktsioon. Tänavapildis on näha, et üldiselt tõmbavad naised-lapsed selle suhteliselt suvaliselt peale, aga ladyboyd maalivad tihtipeale näiteks lehekujud põskedele.

Kuna raudteejaamas eskalaator ei töötanud, siis otsustasid ühed panna ülemise otsa ette neljase pingirea ning sinna peale magama keerata. Ja vaatasid üsna hapu näoga neid, kes sealt siiski jalgsi üles tulid ja mööda tahtsid pääseda. Olgu öeldud, et pingi asukohal polnud ka enne midagi häda.

Sōime raudteejaama ees ka hommikust. Kolm tassi magusat kondenspiima tilga kohviga, kaks tassi teed, kaks samosat ja üks sigar (pontshikutüüpi pikk maru hea saialine) kergendasid rahakotti ca 95 sendi võrra.

In no time oli kell pool üheksa ja mina võtsin suuna lennujaama. Kaks lendu hiljem maandusin Krabis, kauplesin oma hotellis ka hinda natuke alla, käisin ööturul söömas ja läksin magama.

Teekond randa

Istusin hommikul vähemalt 10 minutit oma praemunataldriku ees ja tundsin, et ma ei tahna ühtegi ei rohkes ega väheses õlis praetud muna enam süüa. Absoluutselt olen valmis sööma ennast rotidest ja banaanipannkookidest paksuks.

Tegime päeva peale veel paar ringi linna peal ja pakkisime siis õhtuks asjad, et minna ööbussidega järgmistesse linnadesse. Minu puhul oli vahesihtpunktiks Mandalay. Buss, nagu juba mainitud, väljus kell 8 õhtul ja pidi pool kuus hommikul Mandalaysse jõudma.

Fake lake

Järvetuuril oli ette nähtyud kolm templit, ujuvküla, kolm vabrikut, kalamehed ja longneckid. Miks me selle tuuri üldse bukkisime, beats me. Sest noh, ujuvkülasid nägime eile, vuffelkalamehi ka ning ühte kolmest templist. Vabrikud oma poodidega skippisime ning longneckid pole esiteks üldse midagi sellist, mida ma toetaks ning teiseks olid nemadki lihtsalt suveniiripoodi välja pandud. Kudusid seal neljakesi kangast. Väidetavalt mahub neile kuni 25 keerdu ümber kaela. Laua peal seisis üks 18 keeruga kaelapikendaja. Jube raske oli.

Pealelõunal pildistasime lapsi. Sain kingituse kah. Vaata pilti :)