Minu uus lemmik kohvik-kauplus on Da Vinci. Seal saab linna second-best tiramisut (parim on loomulikult endatehtud:), paksu vahuga kakaod ja kaupluselettidelt vähemalt kümmet sorti balsamicosid, juuste, gnocchit, artišokke, trühvlipastat. Loodetavasti täieneb lähiajal ka nende õliriiul ;)
Prismas oli eile vahekäigus suur kuklimüük - suured restid kuklitega ja vähemalt kümme inimest pidevalt sabas. Huvi pärast lugesin ühe pakendi pealt koostist ja selgus, et kogu see rahvamass plaanib õhtuks süüa paksu margariinikreemikihiga kukleid (koostis: rasvatu piim, koorepulber, taimerasv...).
Filmi "The Girl in the Café" hakkasin vaatama mõninga eelarvamusega, sest plaadiümbris reklaamis välja, et samadelt tegijatelt on vaatajani jõudnud ka "Love actually", üks venivamaid bestsellereid, mida ma tean. Erilist pettumust seega armastuslooga ümbritsetud põgus poliitiline seisukohavõtt ei valmistanud.
Kindlasti ei jooksnud film tavapäraseid liine mööda. Kaks väga tagasihoidlikku ja vaikset inimest saavad kokku ja kohtuvad aeg-ajalt, kuni mees kutsub tüdruku kaasa G8 kohtumisele Islandile. Poliitiliseks väljundiks on üllatavalt valitud G8 kohtumine, mitte mõni paljuleierdatud, aga kindla peale minemist tähendanud teema nagu näiteks käimasolevad sõjad. Samuti kulgeb armastuslugu täiesti omasoodu - ettevaatlikud telefonikõned, arglikud ettepanekud, rääkimatajätmised... Ei ole kõikevõitvat armastust, aga on tüdruk, kelle sõnavõtt muudab ajalugu :)