Küpros. Puhkus

Novembri keskpaigaks oli selge, et sellesse pimedasse ja halli sügisesse on meile vaheldust vaja. Just sellist vaheldust, mis sisaldaks ei midagi muud kui päikest, basseine, head sööki ja raamatuid.

Say no more. Broneerisin piletid Küprosele ja juba teada 5 tärni Annabelle’is.

Kolmapäeva õhtul check-ini tegema hakates lugesin, et alates esmaspäevast on kõikidele kohustuslik koroonatest peale kohalejõudmist. Oh, tore! Sest mida muud ikka puhkuselt oodata kui kaks nädalat kuskil karantiinihotellis passimist. Tegin siis hommikul veel igaks juhuks kiirtesti.

Tahaks öelda, et lend oli elamustevaene, aga nagu ikka odavate otselendudega, selliseid asju väita ei saa. Suurema osa lennust tormasid kaks last (mitte ühest perest), nii ca viiene poiss ja kuuene tüdruk mööda vahekäiku edasi-tagasi, turnisid käetugedel, ajasid osava küünarnukihaagiga kõik üles, kellel oli õnnestunud magama jääda ja suurema osa ajast toppis poiss (Kristo, kui kedagi huvitab) sõrmi ninna, lakkus neid ennastunustavalt ning patsutas seejärel üle kõik käetoed.

Lennukist väljudes saime bussiga testi eest maksmise sappa, kus juba eelnevalt tuttav Kristo oma emale õpetas, kuidas järjekorrast väga osavalt mööda nihverdada. Testi eest makstud, siis testi tegemise järjekorda, seejärel bussi ning bussist immigratsioonisappa. Ja juba tunnike peale maandumist olime taksos ning kulgesime hotelli suunas.

Sõime palju - hotelli buffee nii hommikul kui õhtul oli täiesti suurepärane, käisime jalutamas ja jooksmas, mina korra ka basseinis, vaatasime oma rõdult päikese loojumist merre ning see õhtu kui otsustasime tavapärase buffee asemel vahemere restorani minna, saime kana, mis oli selleks hetkeks seitse surma surnud.

Esimesel õhtul läksime ka Starbucksi. Pärast joogitellimuse esitamist selgus, et me ei olegi Starbucksis vaid hoopis selle kõrval asuvas Coffee Islandis. Starbucksis selgus, et 9. detsembriks on neil jõulukollektsiooni šokolaadijook otsas ning kuna saarel on šokolaadiga kehvad lood, siis see aasta seda juurde ei tule ka. Vähemalt sain omale kruusi.

Go Blue. Tagasi koju

 

Äralend ja mõned seniavaldamata fotod.

Go Blue. Värvid

 

Üks asi, millest ma Eestis sügiseti puudust tunnen, on värvid. Tegelikult on see muidugi üks paljudest asjadest, millest ma puudust tunnen. Lisaks veel päikesest ja valgest ajad kui paari esimest nimetada.

Seega olid oktoobris USAsse reisides mu ootused ilmselgelt kõrgel ning kujutasin omale juba kõiki neid kauneid kollaseid, oranže ja punaseid vaateid ette. Tegelikkuses saime aga rohelise suve pikenduse, mis alles viimasel nädalal hakkas kerget jumet sisse viskama.

Loojangupilt on tehtud tänaõhtusel jooksuringil.

Go Blue. Ann Arbor

 

Paaril korral jõudsime ka Ann Arborisse. Käisime poodides ja Rebeccal külas. Jalutasime linnas ringi. Käisime oma endist kodu vaatamas ja jooksuradadel kõndimas. Uusi ei olnud tekkinud, seega vaatasime ühte varasemat David Zinni kriidijoonistust. Viskasime pilgu peale uuemale tänavakunstile ja suurepärasele jalgrattateelahendusele.

Go Blue. Kiiged

 

Ma tean. Ma olen sellest varem kirjutanud. Ma olen selle üle varemgi nördimust avaldanud. Aga ma ei saa seda mainimata jätta. Taaskord. Michiganis on väga palju mänguväljakuid. Enamasti suhteliselt tühjad (võrreldes Eesti omadega). Mis on täiesti arusaadav, sest kes see tahakski käia mänguväljakul, kus kiik kõikidel, kes üle 15 kilo kaaluvad, puusadesse soonib!