Kuvatakse päringule tai vastavad postitused kuupäeva alusel. Sortimine asjakohasuse alusel Vaadake kõiki postitusi
Kuvatakse päringule tai vastavad postitused kuupäeva alusel. Sortimine asjakohasuse alusel Vaadake kõiki postitusi

esmaspäev, 21. september 2026

Üks järvevaade korraga. Kuidas me George Clooneyt ei näinud





















 

Eile hommik algas sellega, et puhkasime endiselt üleeilsest välja. Saskial kulus ca tunnike, et üleüldse voodist välja saada. Me jõudsime Gerliga poes ära käia ja tagasi tulla kui Saskia omadega hommikupudruni jõudis. Ülejäänud päev kulges umbes sama muljetavaldavas tempos.


Käisime veidi poodides ja kuna Gerli leidis katedraali kõrvalt, kust me umbes 18 korda päevas kellamängu kuuleme, restorani, kus saab kõiki pastasid ka gluteenivabalt. Siirdusime sinna. Selgus, et gluteenivabalt saab küll, aga kõik olid kas koorekastmes või siis tigudega. Kuna neil oli menüüs ka lasanje, siis küsisin, et äkki saab lihtsalt teha ühe bolognese Saskiale. Saigi. Lisaks toodi Saskiale ahjusoe seemnetega gluteenivaba saiake, samal ajal kui meile Gerliga pandi lauale paberkotitäis tavalisi ciabattasid. Mina võtsin carpaccio ja kui see lauda jõudis, siis Gerli küsis, et kas ma päris sööki ei võtnudki.


Olin vahepeal uurinud ka Como järvel paadituure korraldavaid firmasid. Paistis, et suuri grupituure eriti keegi ei tee, samas kui väiksemate eratuuride hinnad algasid kuskil 600 euro kandist. Tund aega paadis istumise eest tundus see veidi ambitsioonikas. Täna sattusime aga täiesti juhuslikult ühe operaatori poodi, kus müüdi tunniseid privaattuure oluliselt odavamalt. Oluliselt. Kõik kõlas väga hästi kuni selle hetkeni, kui Saskia teatas: „Ei. Mina ei taha.“ Proovisime loogikat, entusiasmi ja kerget emotsionaalset manipuleerimist. Mitte miski ei veennud teda ümber.


Jalutasime veel veidi ringi ja siis kuulutasid mõlemad noored ennast väsinuks ja läksid tagasi korterisse. Mina otsustasin funikulaariga mäe otsa sõita. Üritasime sinna juba üleeile minna, aga järjekorrad olid uksest välja ning pidasime paremaks mõni teine päev uuesti katsetada. Täna jõudsin peatusse ja mitte ühtegi inimest. Ühtlasi ei töötanud ka ükski piletimüügimasin. Aga sildid nendel teatasid, et mingi Euroopa liikumispäeva raames on kõik sõidud tasuta. Võiks ju arvata, et massid on peale lennanud, aga ei miskit. Kõndisin otse sisse ja minut hiljem hakkas rong üles liikuma. Vaated olid megaägedad, sattusin sinna ju ka loojangu ajaks ilusti. Allatulek enam nii elegantne ei olnud. Järjekorras oli paarsada inimest. Minu taga olevad prouad käisid järjekorrast väljas loojangut imetlemas ning üritasid tagasitulles ennast sujuvalt minu ette nihverdada. Panin käe ette ning suunasin nad pöidlaga enda taha. Ülejäänud viis minutit vaatas see daam mulle pidevalt otsa, pööritas silmi ning raputas pead.


Täna oli plaan tutvustada Gerlile ja Saskiale elu väljaspool Euroopa Liitu. Ja mis sobiks selleks paremini kui outlet keskus Shveitsis. Kell 9:45 panime raudteejaama suunas ajama ning juba kell 10:40 olime suletud keskuse ukse taga ootel. Saime keskusesse lõpuks sisse ning kaks tundi hiljem oli kogu meie saak kotitäis Lindti shokolaadi. Asi paranes pisut Nike poes ning Tai bistroos, kus saime avokaado-mangosalatit, praeriisi ning avokaado-lõhe-mango tartari. Peale seda olime valmis naasma Itaaliasse.


Vahepeal olin siiski ka paadituuri ära broneerinud. Kell 17 pidi Enzo meid sadamas ootama. Sadam, nagu selgus ei olnudki meil siin maja kõrval vaid pidime 1,5km lippama enne kui kohale saime. Saskia polnud endiselt veendunud, et paadisõit on hea mõte. Kuna tal olid selle küsimuse osas ajutiselt hääleõigused peatatud, ronis ta siiski paati. Enzo pani kohe hooga üle järve ajama, vesi pritsis igale poole. Gerli haaras paadiservast kinni, samal ajal kui Saskia otsustas umbes kolme minuti pärast, et tegelikult on see päris äge, ja hakkas TikTokke tegema. Enzo näitas meile erinevaid luksusvillasid ning ühel hetkel lubas isegi Saskial paati juhtida. Gerli ei paistnud olevat päris veendunud Saskia võimes parema käega paati roolida ja samal ajal vasakuga selfisid ning TikTokke teha. Ja ega ta seda arvamust enda teada ka eriti ei hoidnud. Tund möödus väga kiiresti. Täpsemalt umbes tunniga. Enzo aitas meid märjale kaile, kus panime jalanõud jalga tagasi oma nüüdseks sama märgade sokkide otsa. Ja muide — kuna valisime kahetunnise tuuri asemel tunnise, siis pöörasime tagasi täpselt enne George Clooney villa juurde jõudmist. Kuna Hollywood ei tulnud meie juurde, ei läinud ka meie Hollywoodi juurde.


Peale seda teatas Saskia, et tema jaoks on tänase päeva aktiviteedid läbi, ta läheb korterisse ja me, palun, viigu talle vett ja sushit.


Läksime Gerliga veel jalutama, kõndisime vanalinnas, käisime poodides, sattusime kiriku ees mingile koosolekule, kus osalesid preester, vikerkaarelipp ja Ukraina lipp ja paarkümmend inimest. Tellisime sushi ära ning lippasime veel korra järve äärde imelist roosat loojangut vaatama.

reede, 7. november 2025

Bulgaria: Where the Mountains Meet the Sea. Lennust ja hotellist









Pärast hommikust veerandtunnist maadlemist Uberi ja Boltiga õnnestus meil lõpuks takso saada. Sealt edasi läks kõik kahtlaselt sujuvalt – nii sujuvalt, et tekkis hetkeks tunne, nagu oleksime sattunud paralleeluniversumisse.

Hoolimata tipptunnist olid tänavad peaaegu tühjad. Samas - oli ju reede – kes see ikka reedel tööle läheb? Turvakontrollis oli peale meie ainult üks inimene ning mõlemad lennud, Tallinn–Riia ja Riia–Sofia, väljusid isegi enne planeeritud aega. Kell kaks olime juba Bulgaarias. Meie ette tellitud takso saabus kümne minutiga ning juht tegi hotellini sõites meile väikese linnatuurigi. Kõik näis sujuvat suurepäraselt.

Siis aga läks asi veidi viltu. Meile määratud tuba asus kuskil katlaruumi taga, vaatega… seinale ja konidega kaetud katusele. Laual oodanud tervitusvahuvein ja jõuludest järelejäänud makroonid ei suutnud olukorda kuigi palju parandada.

Palusime uut tuba ning umbes tund hiljem leiti meile uus – seekord vannitoaga, kus levis tugev, kuid püsiv kanalisatsioonilõhn. Scott, tavapärane probleemilahendaja, leidis kiire lahenduse: märg käterätt äravoolu peale. Üllatavalt tõhus! Kriis oli (suhteliselt) kontrolli all.

Nälg viis meid kohe kõrvalmajja, kohta nimega Cheesus, kus sõime grilljuustuvõikusid – ülihead. Seejärel jalutasime linnas ringi, vaatasime Sofia kuulsat katedraali ja asusime otsima traditsioonilist Bulgaaria toitu. Paraku armastavad ka kohalikud väljas söömist sama palju kui meie – peaaegu igas restoranis oli ukse taga järjekord.

Lõpuks maandusime ühes Itaalia bistroos, millel oli üsna loominguline arusaam „Itaalia ja Euroopa köögist“. Tundus, et sinna alla kuuluvad ka Jaapani, Hiina ja Tai road.

Kella poole kümneks panime päeva lukku ja vajusime voodisse.

 

kolmapäev, 30. aprill 2025

Go Blue. Dairy Queen, hirved ja ei ühtegi sõõrikut – nädal Michiganis


 















Pärast päevi kestnud ootust (ja vaikselt üleskerivat paanikat) saabus lõpuks neljapäev ja kauaoodatud hetk – jõudsime Dairy Queeni! Kriis möödas. Ausalt öeldes hakkasin juba muretsema, et mu kauaoodtud Blizzard jääb seekord vaid plaaniks paberil.

Õhtul läksime päikeseloojangul ümbruskonda jalutama. Ja nägime hirvesid. Karjade kaupa. Ühe tänavanurga peal lugesime 15 kokku, kõik lihtsalt seisid seal, nagu oleks see nende tänav. Vaatasid. Hindasid. Õhtu oli imeilus ja soe, taevas roosades ja kuldsetes toonides, ning puud ja põõsad olid järjest roosdes õites – vaated olid nagu mõnel Louvre’i maalil. Mul õnnestus isegi mõned head pildid endast saada.

Reede õhtusöögiks valmistasin Pad Thai’d ja kringlit (sest miks mitte ühendada Tai tänavatoit ja Eesti klassika?). Kõigile neljale maitses ja – kui tohib öelda – olin üsna uhke enda üle.

Laupäev viis meid tagasi mu lemmiklinna siinpool Atlandi ookeani – Ann Arborisse. Jalutasime tuttavatel tänavatel, võtsime mõned mini-cupcake’id ja üritasime leida ka mini-sõõriku kohta… mis oli kahjuks juba uksed sulgenud ja kadunud ettevõtluse ajalukku.

Käisime läbi ka oma kunagiselt kodutänavalt ja lõpetasime päeva Zingermani võikudega – järjekordne absoluutne lemmik. Tellimissüsteem oli lihtne: esitad tellimuse ekraanil, saad sõnumi kui toit valmis, ja lähed järele. Lihtne. Aga siis, vahetult enne maksmist, tuli jootraha ekraan, kus vaikimisi oli selleks märgitud 18%. Mina tegin tellimuse, Scott läks järele – ja loomulikult ei suutnud me otsustada, kes meist jootraha vääris. Lõpuks jäi olukord lahenduseta… ja jootraha jäi andmata. Töötasime tasuta.

Pühapäeval nägime, et ilmselt pool Jacksoni linna teeb meie naabri aias joogat. Õhtuks läksime Common Grilli Chelseas, kus me polnud käinud alates Scotti sünnipäevast 2019 (või oli see 2018?). Toit oli endiselt suurepärane. Menüüs on veel mitu asja, mis jäid seekord tellimata. Järgmine kord, siis.

Esmaspäev tõi järjekordse Dairy Queeni hetke (sest miks piirduda vaid ühega?), millele järgnes õhtusöök Itaalia restoranis, kus oli motoks ilmselgelt „Mida suurem, seda parem“. Portsjonid olid hiiglaslikud. Tõsiselt hiiglaslikud.

Ja siis tuli teisipäev – lennujaama ja lennukipäev. Varustatud Starbucks'i Cookie Crumble Frappuccinoga, asusin teele ja jõudsin lõpuks kolmapäeva pärastlõunal koju.



reede, 15. märts 2024

Delicious Thailand. Templid, söök ja nõmedad turistid (mitte meie!)










Sellised olid suurem osa kaarditerminale. Ma esimesel korral olin täiesti segaduses, kuhu vajutada. Ja kuna numbrid olid iga kord erinevas kohas, siis ei läinud see ka edaspidi lihtsamaks.










Meie reisi viimane päev ja Scotti esimene kord Bangkoki kaoses. Seega üritasime nii palju kui võimalik ühte päeva pressida.

Meie esimene sihtkoht oli hiilgav Golden Mount tempel, kust avanevad linnale hingematvad vaated ning mida ümbritseb lopsakas aed. Ronimine valguse suunas oli pikk ja higine, mida täiendas ebameeldiv üllatus paljajalu-vetsu näol - ukse kõrval kontrollis daam, et kõik sisenejad oma jalatsid tänavale asetatud riiulisse paneksid. Ilmselt tahtsid olla kindlad, et turistid oma jalatseid avalikus käimlas ära ei määriks. Ja siis selgus, et templisse sisse astudes tuleb jalatsid jalga jätta - nojah, loogiline, need olid ju puhtad, kui nendega vetsu minna ei võinud.

Peale religioosselt valgustavat templikülastust otsustasime minna oma higiseid särke kuivatama tarbimispühamusse - Siam Paragoni kaubanduskeskusesse. Ootasime pikisilmi kohtumist järjekordse Dairy Queeni ning kruusidega loodetavasti paremini varustatud Starbucksiga. Kohvikukorrus oli kõike muud kui lihtne ja loogiline ning meenutas pigem põgenemistuba, kust väljapääsu leidmine pakkus samapalju väljakutset kui kinnisilmi nõela otsimine heinakuhjast. Seega olime teel Dairy Queenini sunnitud tegema peatusi, et ennast kosutada esmalt Krispy Kreme sõõrikutega ning seejärel värskete shokolaadiküpsistega. Viimaks leidsime ka kauaoodatud jäätiseputka ning saime reisi parimad blizzardid.

Kiire akude laadimine hotellis ning asusime vastu pealelõunastele seiklustele - paadiga lilleturule. Bangkokis on väga mugav ja kiire lahendus kasutada ühistranspordiks paati, mis seilab kiirelt läbi lainete ning peale paari soolase vee sahmakat oledki kohal. Taksoga oleks see marsruut oluliselt kauem aega võtnud. Ja noh, värskendavat jõevett ei oleks ka sellel kuumal päeval kaela saanud. Jalutasime läbi lilleturu ning liikusime uuesti paadiga ikoonilise Aruni templi juurde, kus kohtuvad värvid, religioon, imelised vaated ja nõmedad turistid. Üks turist arvas, et on täiesti sobilik minna templisse palja ülakehaga ning täiesti joogisena ning tema sõber, selle asemel, et kaaslane kas kainenema viia või talle särk otsida, pidas paremaks tai tütarlast, kes palus selle õllekõhu tekstiiliga katta, ahistama hakata ning kiskus ka enda särki seljast, ise tüdrukule praktiliselt otsa ronides. Paraku selgus hiljem, et neil õnnestus siiski sisse saada templisse.

Päike hakkas loojuma ning liikusime tagasi Khao Sani piirkonda, et õhtust süüa - Scott rääkis juba mitmendat päeva papaiasalatist ning mina ei jõudnud riisi ja mangot ära oodata. Scott soovis oma salatit keskmise teravusega, aga ilmselt kokk siiski ei usaldanud farangi arvamust ning jättis tshilli üldse lisamata. Sellele vaatamata oli õhtusöök täielik sümfoonia maitsemeeltele - värske papaiasalat, särisev kana satay, aromaatne pad thai ja ülihea kleepuv riis mangoga.