Between Past and Present. Maitsed, lood ja üllatused

Lahkusime Tallinnast ilusti graafikus – esmaspäeva õhtul kell 21 – plaaniga veeta öö lennukites ja lennujaamades ning ärgata Gruusias enam-vähem inimesena.

Selleks ajaks, kui kell 5 hommikul Tbilisis maandusime, olime muidugi täielikult minetanud tavapärased inimlikud vajadused nagu mugavus ja korralik uni. Vaatamata sellele, et lend ei olnud pikk nagu kontinentidevaheline, oli selle toimumise kellaaeg siiski äärmiselt ebamugav. Teine lend startis Riiast südaöösel ning maandus varahommikul.

Passikontroll oli kiire, tõhus ja täpselt nagu klienditeenindus aastal 1985 – ehk siis täiesti ilma selleta. Õues tervitas meid taksojuhtide parv nagu ammu kadunud sugulasi. Pärast väikest laveerimist ja viisakat keeldumist saabus meie äpi kaudu tellitud auto ning kell 6 olime juba hotellitoas.

Hotelli hommikusöök algas kell 7. Otsustasime selle ootamise asemel teha väikese uinaku. Kell 10, tundes end poolenisti taas inimesena, läksin alla (Scott otsustas hommikusöögi vahele jätta), oodates suurejoonelist 5-tärni hommikusöögi elamust. Mida aga ei olnud, oli 5-tärni hommikusöök. Ütleme nii, et ootused olid kõrged, aga buffet… lasi lati alt läbi. Selline, kus sa sööd ikka, aga hindad iga croissanti vaikselt kriitilise pilguga.

Järgmine peatus: vaatamisväärsused.

Alustasime vabaduse väljakust – suursugune, avar ja ideaalne sissejuhatus Tbilisi olemusse. Seejärel veel üks väljak (kohalikud nimed on mul mälus veidi hägustunud), ja siis tänavad, mis tundusid nagu kaks täiesti erinevat maailma korraga.

Ühel pool: kaunid puumajad õrnade pitsiliste rõdudega.

Teisel pool: täiesti mahajäetud hooned, mis aeglaselt ajale alla annavad.

Kontrast oli silmatorkav – ilus ja lagunev, elav ja unustatud – kõik ühel pildil.

Esimene snäkipaus oli hartsho ja hinkaalid. Rikkalikud, toekad ja maitseküllased. Sealt edasi jalutasime armastuse silla suunas, triivides kuulsasse mineraalveebasseinide piirkonda. Sealsamas ilmus ka keset kesklinna väike kosk, nagu linn oleks lihtsalt otsustanud, et loodus võiks olla osa arhitektuurist.

Peale seda tulid tõelised kultuuri tipphetked:

• veinijäätis (ülihea)
• õlised sõõrikud, mis maitsesid täpselt nagu lapsepõlvenostalgia, kus päevalilleõli nõrgus mööda sõrmi alla

Ületasime moodsa rahusilla – totaalse kontrasti vanalinnale – ja lõpuks pidime tunnistama oma energiataseme täielikku langust.

Pärast lühikest puhkust hotellis läksime uuesti välja õhtust sööma. Veel hartshod, baklažaanid kreeka pähklitega, forell – iga järgmine toit parem kui eelmine.

Järgnes kiire peatus kaubanduskeskuses – sest mis ütleb “kultuurireis” paremini kui šokolaadi ostmine ja kodutarvete shoppamine, ise juba poolunes.

Sest meil oli nimelt… padjaprobleem.

Eelnevalt hotellis magades selgus päeva võib-olla kõige ootamatum väljakutse: padjad. Need olid kõrged. Kõvad. Jäigad. Nagu magaks Narva tuhaplokkidel.

Küsisime vastuvõtust:

“Kas teil on õhemaid patju?”

→ Ei.

“Võib-olla pehmemaid?”

→ Ei.

“Lastepatju?”

→ Ei.

“Beebidele?”

→ Ikka ei.

Selleks hetkeks olime otsustanud asja enda kätte võtta.

Ning just seetõttu tegime enne hotelli tagasijõudmist kiire peatuse JYSK-is ja kahe padja võrra rikkamana naasime võidukalt, valmis lõpuks magama nagu tsiviliseeritud inimesed.