Where Luxury meets Riviera. Murdmaakõndimine

 

 

Kuna Scott oli eile kuulutanud Caesari salati maailma parimaks, ei tekkinud hommikusöögi osas mingit kahtlust. Läksime tagasi samasse kohvikusse. Scott jäi oma lemmiku juurde, mina võtsin munad ja bageli. Bagel osutus küll lihtsalt bageli-kujuliseks saiaks, kuid munapuder ja avokaado tegid selle vea rohkem kui tasa.

Hommikusöögilt suundusime otse rongijaama, hüppasime rongile ja poole tunniga olime Monacos. Jalutuskäik legendaarse Monte Carlo kasiino poole tundus sürrealistlik – kogu riik mõjus kuidagi kunstlikuna. Mõtlesime isegi mõne euro mänguautomaatidesse jätta, aga ilmselgelt kasiino varahommikusi annetusi vastu ei võta. Nii et pärast luksusautode vaatamist väljas jätkasime jalutuskäiku läbi kesklinna ning üles Printsi palee juurde.

Päris äge oli aga see, et umbes tunniga olime suutnud jalutada läbi kogu vürstiriigi. Tõsi, Monaco on imepisike, kuid ikkagi tundus see saavutusena. Ülejäänud aja veetsime arutades, kuidas sealsed kohalikud ilma jahtide või Ferrarideta end lõbustavad. Kui uudsus kadus, otsustasime, et on aeg tagasi Prantsusmaale suunduda. Meie rong hilines, sest keegi oli hommikuseks puhkehetkeks rööpad välja valinud, kuid kella kaheks olime tagasi hotellis.

Pärastlõuna möödus lihtsalt: jooks, veidi pakkimist ja seejärel õhtusöögiotsingud.

Jalutades tundus, et me oleme kogemata saanud protestituristideks. Eile sattusime linnas Palestiina meeleavaldusele (sama on meiega juhtunud nii Londonis kui ka Veneetsias) ja täna läks meie jooksurada läbi järjekordse protesti. Mille vastu või poolt seekord meelt avaldati, ma aru ei saanud, aga Palestiinaga see kindlasti seotud ei olnud.

Õhtusöögiks valitud restoran pidi interneti järgi olema avatud. Tegelikkus? Täiesti kinni. Pole hullu – leidsime teise koha. Tuli küll peaaegu tund aega oodata, kuni kokk kohale jõudis, aga kui ta lõpuks saabus, oli toit seda ootamist igati väärt.