Amsterdam Adventures. Vihm, vahvlid ja “gluteenivaba" kohvik

 

Meie viimane täispäev Amsterdamis algas vihma trummeldamisega vastu akent. Mitte miski ei ütle “tõuse ja sära” nii veenvalt kui hall taevas ja vajadus kohvrist üles otsida see ainus enam-vähem vihmakindel jakk, mis kaasa sai pakitud.

Varustatuna oma piiratud varuga “soojemapoolsetest” riietest, seadsime sammud paljukiidetud MOCO muuseumi poole. Keldrikorruse digitaalnäitus oli tõeline tipphetk – seinad, põrandad ja laed lõid värvide ja valgusega ellu. Nagu arvata võib, tegime hunniku pilte, et tõestada oma kohalolekut.

Kõrgkultuurist liikusime edasi De Pijpi linnaossa, kus meie esimene peatus oli traditsiooniline: Starbucks. Kui joogid lõpuks otsa said, otsustas vihm, et on meid küllalt häirinud, ning andis päikesele võimaluse paista.

De Pijpi turul ootas meid ehe Amsterdami elamus: kuumad ja värsked karamelli-stroopwafelid. Loomulikult pidin endale ühe võtma. Turust natuke eemal avastasime rahvusvahelise poe, mis teenindas kohalikke expatte – sealt varusime UK ja USA maiustusi nagu lapsed, kes on äsja Willy Wonka šokolaadivabrikusse lastud.

Järgmiseks tuli kauaoodatud peatus ühes “gluteenivabas” kohvikus. Jah, jutumärgid on siin täiesti teadlikult kasutusel. Kui küsisime teenindajalt, millised koogid on siis gluteenivabad, oli vastus… kaks. Ainult kaks. Terve vitriini peale. Väike pettumus, kuigi tuleb tunnistada, et turundusosakond oli “gluteenivaba” mõistele loovalt lähenenud.

Pärastlõunal hüppasime taas metroosse, et kiirelt linnapeal veel natuke shopata, enne kui hotelli tagasi pöördusime. Selleks hetkeks oli Saskia otsustanud, et tema toast enam välja ei astu. Mina tegin kiire ringi nurga taga asuvasse poodi ja tõin õhtuks süüa, mis oli kindlasti vähem glamuurne kui stroopwafelid või pealinna parimad restod.

Amsterdam Adventures. Kiigud, järjekorrad ja ahjusoojad croissant’id

 

Hommik algas hotelli hommikusöögiga, mis väärib eraldi lõiku tänases postituses: croissant’id otse ahjust, pannkoogid otse müstilisest pannkoogimasinast ning puuviljad, mida hakiti meie silme all nagu kokasaates. Saskia sõnul ei olnud aga viinerid viineri nime väärt ning temast jäid nad taldrikule.

Saiakeste ja suhkrulaksu pealt suundusime A’DAM Lookouti – kõrghoonesse, mis on kuulus oma suurepäraste panoraamvaadete poolest. Meie plaan oli lihtne: nautida linnasiluetti, teha paar pilti ja tulla tagasi alla. See hiigelkiik, mis sind hoone servast üle linna kiigutab? Absoluutselt ei olnud plaanis.

 
Aga siis nägin ma seda kiikumas. Ei kestnud just väga kaua … ja Saskia silmad lõid särama, nagu oleks ta just leidnud tasuta Wi-Fi. „Kas sa tegelt ka tahad minna?“ küsisin. Selgus, et ta tahtis. Väga-väga. Ja nii me läksimegi. Mina hoidsin elu eest kinni ja Saskia nautis seda nagu tõeline ameerika mägede fänn. Pean tunnistama — tore oli. Või noh, polnud viga. Ühe korra. Saskia oleks kohe uuesti läinud, aga õnneks polnud see tasuta.

Enne seda adrenaliinilaksu sai Saskia veel esimest korda metrooga sõita — ja nimetas seda pea sama ägedaks kogemuseks kui kiike. Peaaegu.

Järgmine sihtkoht: Stüssy, tänavamoe püha graal. Ainult et… pühadus nõudis kannatlikkust: poodi lasti korraga vaid 5-6 inimest ja järjekord lookles poole punaste laternate rajoonini. Poolepäevase ootamise järel pääsesime lõpuks sisse — ainult selleks, et avastada: kogu valik oli üsna kesine. Nii palju siis tänavamoest ja uuest garderoobist.

Et pettumust tasakaalustada, põikasime läbi TK Maxxist (väga edukas shopping), enne kui lõunat otsima läksime.

Pärast lõunat tahtis Saskia kindlasti Hollisteri minna. Keerasime nurga taha ja vaatepilt võttis sõnatuks: järjekord ulatus üle saja meetri. Tõeline "Nagu päriselt?" hetk. Valmistusime juba pikaks ootamiseks, aga mööda kõndides selgus, et Hollisterisse pääses vabalt. See meeletu saba oli hoopis teisel pool tänavat olevasse poodi, kus müüdi Labubusid. Kui lojaalne lugeja ei ole fenomeniga kursis, siis tegemist on väga kalli ja väga koleda nukuga. Soovisime vapratele järjekorras seisjatele edu ja jätkasime oma plaanidega.

Meelelahutuseks tegime kiire tiiru lilleturul ja põikasime siis hotelli väikesele siestale.

Õhtul uurisin Saskialt, mida ta veel teha tahaks. Ilmselt kartes, et ma vean ta järgmisele 10 km jalutusringile, valis ta turvalise variandi: kanalikruiisi. Hea valik. Sildumiskoht oli otse hotelli ees ja varakult kohale jõudes saime parimad aknaalused kohad. Poole tuuri peal selgus, et Amsterdami liiklus pole umbes ainult tänavatel või õhus — ka kanalitel tekib ummikuid. Üks paat sõitis meile lausa tagant sisse.

Päeva lõpetasime kiire poeskäiguga, et õhtuks midagi süüa võtta, ning vajusime hotellis voodisse.

Amsterdam Adventures. varajastest lindudest ja metsloomadest. Lõvi magab täna

 

Päev algas enne kukke ja koitu. Samas kui mina kell 5:25 ärkasin, selgus, et Gerli ja Saskia olid juba jõudnud pesus käia, riidesse panna, voodid ära teha ja isegi pudru hakkama panna. Mul tekkis küsimus, miks nad üldse vahepeal magama läksid.

Kella kuueks olime igal juhul liikvel ja poole seitsmeks olime Saskiaga väravas. (Gerli liikus samal ajal hoopis vastassuunas Tartu poole ja oli selleks ajaks ilmselt juba Kose kandis.) 

Meie lend Amsterdami ei toiminud nagu kellavärk – tundub, et see oli täna hommikul nii populaarne sihtkoht, et lennukid tekitasid seal ummiku nin nii me siis istusime ja ootasime umbes 50 minutit, enne kui saime stardiloa.

Kui lõpuks Amsterdami jõudsime, viisime oma pagasi hotelli ja liikusime joonelt lähimasse Starbucksi. Kohv kõigepealt, vaatamisväärsused hiljem, eks? Järgmine peatus: Amsterdami loomaaed, mis osutus ülimalt armsaks pargiks, kus loomad olid erinevates nurgatagustes ja põõsaste taga ning nende avastamine oli paras seiklus. Ühel hetkel sattusime tunnelisse, kus ma sain semisüdari – mõne meetri kauguselt jalutas rahulikult üle tee jaaguar. Õnneks eraldas meid klaassein. 

Mõtlesime edasi minna liblikamajja, kuid Saskia heitis trepil pilgu kahele ja poolele nälkjale ning otsustas, et liblikad ei ole seda riski väärt. Õige otsus. Selle asemel imetlesime lõviperekonda (majesteetlik!) ja väga elegantseid kaelkirjakuid.
Pärast kiiret lõunat suundusime hotelli tagasi, et veidi välja puhata. Päeva lõpetasime väikese poeringiga ning tellisime õhtusöögi tuppa.