Lissaboni jõudes tellisime Bolti. Bolt lasi pealevõtu kohaks valida kas T1 lahkuvad lennud või T2. Me seisime T1 saabuvates lendudes, sest noh, me ju saabusime. Lootsime, et Boltijuht on mõtlev juht ning saab aru, kuhu tulla. Eriti kui me talle sõnumi saatsime. Paistab, et ei olnud ning peale kümmet minutit lähikonnas tiirutamist läks ta lihtsalt ära. Tellisime uue. Tema vähemalt oli nõus meiega telefoni teel portugali keeles rääkima. Õnneks hakkas meil üks politseinik silma, kellele me Polina telefoni kätte surusime ja taksojuhiga kokku palusime leppida, et kus pealevõtmine toimuda võiks. Selgus, et peame minema tagasi terminali sisse, teisele korrusele, siis sealt välja ja juba olemegi lahkuvate lendude parklas, mis on täiesti ilmselge koht saabuvate reisijate pealevõtmiseks.
Lissabonis oli meil korter broneeritud Alfamasse. Lõuna-Euroopale kohase mitte-efektiivuse tulemusena ei olnud korteril võtmeboksi vaid võtme järele tuli minna 25 minuti kaugusele “Tere-tulemast-keskusesse”. Ja just võtme, mitte võtmete, kuigi meid oli kaks. Tütarlaps selgitas, et vaatamata sellele, et meil oli korter bronnitud kahele inimesele, oleks tulnud teine võti varem tellida. Aga meil on siiski võimalus järgmisel päeval tulla tagasi sinna keskusesse ning saada 30-eurose deposiidi eest teine võti. Et hiljem sularahas makstud deposiit tagasi saada (sest krediitkaardid on nõrkadele!) tuleb meil päev enne Lissabonist lahkumist võti neile sinna keskusesse ka tagasi viia. Võtsime oma ühe võtme ja takso ning sõitsime korterisse.
Täiendavate mugavustena pakkus haldusfirma “Teretulemast pakikest”, vetsupaberit esimeseks ööks, kauneid vaateid mahajäetud majadele otse meie õues ning rohkelt trahve, mida kõike rakendatakse, kui me peaksime näiteks võtmed ära kaotama. Põnevusega avasime siis vähemalt selle Welcome pakikese, kust tuli välja nõudepesushvamm, lapp, nõudepesuvahend ja kaks supilusikatäit oliiviõli (villitud umbes samasuurde pudelisse kui lõhnatestrid) - tundsime ennast äärmiselt teretulnult!
Jagasime toad ära ning läksime välja, et natuke jalgu sirutada ja õhtust süüa. Kõigest mõnesaja meetri kaugusel meie korterist oli ka A Baiuca, see ehe fadokoht, kus kõik, ka meie mõned aastad tagasi Scottiga pisarad silmas väljusime ja mille toidust ma siiani koos lasteaiaaegse munapudruga õudusunenägusid näen. Tänavad olid täis “koduse portugali toiduga” restorane, kõikidele ühed ja samad, reaalsust mittepeegeldavad praefotod seinal. Astusime lõpuks ühte sisse ning tellisime omale portugalipäraselt praetud kaheksajala kartulitega. Lauda jõudis taldrikutäis õli, milles ujus paar kaheksajala jalga ja neli vesist kartulit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar