Hakkaks oma keha kuulama?

Koristasin üks õhtu köögikappi, sorteerisin asju välja, mida ei kasuta eriti tihti ning panin ülejäänu kappi tagasi. Vaatasin veel, et nii ilusti sai lahedalt paigutada, asju kohe mugav võtta ja puha. Patsutasin omale rahulolevalt õlale ning läksin istusin tugitooli, et peale suuremat pingutust väike paus teha. Ja siis nägin koogivormivirna aknalaual, mis pidi ka kappi tagasi jõudma omadega...

Üks hiljutine postitus siin lõppes täiesti kaljurippumisega, kus jäi üles teema, kuidas On24 koostöös kohaliku kullerfirmaga kahe nädala jooksul tööpäeviti vahemikus 9-17 mu tellitud rulood minuni toimetab. Rahustuseks kõikidele, kes vahepeal seetõttu unetuid öid on veetnud ja mõttes graafikuid koostanud, kuidas tööpäeviti need kaheksa tundi siin Tehnika residentsis nii ära katta, et mina kulleri valvamiseks puhkust ei pea võtma, annan teada, et asi on leidnud lahenduse. Nimelt lõppes minu kohalikus e-kaubanduses ostlemine sellega, et 3,5 nädalat peale tellimuse vormistamist kirjutas mulle ON24, et kahjuks need rulood ikka lubatud ajal nende lattu ei jõua ning hetkel nad usuvad, et uus tõenäoline aeg võiks olla veel 3,5 nädalat hiljem. Paraku kinnitasid nad mulle, et kindlalt saavad seda alles siis kinnitada kui kaup nende laos on, mille peale ma tellimuse ka tühistasin. Ruloosid pole endiselt.

Hea lugeja, kas sina kuulad oma keha? Viimasel ajal satun muudkui lugema uudiseid (vaatamata sellele, et ma lehti ei loe juba üle kahe aasta, siis Facebook peab ikka heaks mõtteks mind pidevalt erinevate globaalselt oluliste teemadega kursis hoida), kus keegi jälle hakkas oma keha kuulama ning kaal muudkui kaob. Mina tihtipeale ei kuula ning võib-olla selles asi ongi, et minust endiselt Victoria Saladuse modelli pole saanud. Näiteks praegu nõuab mu keha (sest ka aju on osa mu kehast) šokolaadicroissante ning Karumsi kohukest. Seda oranžis pakendis. Võimalik, et kui ma praegu omale Pariisi piletid soetaks ja hommikuks seal croissante oleks kahe suupoolega pistmas, siis kaal kah kukuks. Või kui ma vähemalt praegu siin loojuva päikese ja kastaniõite vaatamise asemel Prismasse kihutaks Karumsit ostma. Aga selle asemel istun ma siin tugitoolis edasi, oma keha ei kuula ning vaatan, kuidas minust õunu süües Põrsas Peppa saab.

Here in London Town. Plan B.

Plaan A oli minna metrooga Paddingtoni ja sealt rongiga lennujaama. Londoni ühistransport lennutas meile kaika plaanidesse ning teatas, et kumbki otseliin Paddingtoni sel kaunil laupäeval käigus ei ole. Abivalmid töötajad, kes seal olid, pakkusid meile välja variandi minna ühe ümberistumisega raudteejaama lähedal olevasse metroopeatusesse ja sealt siis kõndida rongi peale. Kuna meil oli vaja siiski kella pealt lennujaama jõuda, mitte Londoni maa-aluse osaga nii põhjalikku tutvust teha, pidasime paremaks võtta Uberi Paddingtoni jaama ja sealt edasi rongiga.

Lennujaama turvakontrolli läbisin nagu muuseas. Läbikatsumine ja lõhkeainetest käis kiirelt, pagas tuli ühe joonega läbi ja sealt kiire ka lõppes. Sest Polina tuli kõrvalkontrollist, tema pagas suunati täiendavasse kontrolli ja just see hetk kui tema kott oleks olnud järgmine kontrollitav, tegid turvakontrollid vahetuse. Selleks tuli uus vahetus kohale, võttis hommikuse vahetuse töötaja kaasa ning kadusid vähemalt kümneks minutiks. Tulid tagasi, tegid piduliku vahetuse nagu kuninglik vahtkond Westminster Abbey juures ning juba peale 15-minutilist ootamist hakkaski uus tütarlaps Polina kotti avama. Olgugi, et läbivaatusel silmajäänud probleemitekitaja oli maapähklivõi purk, siis alustas ta sellest, et lasi avada kõik lukud ja taskud ning kühveldas välja kõik tabletid, kosmeetika, söödava ning viskas hambaharja põrandale. Peale mõningast vaidlust jäi maapähklivõi neile (selgus, et erinevalt Stanstedist, kus pole probleeme, Heathrow lennujaamast sellega läbi ei saa), Polina sai koti kokku pakkida ning läks selle posti juurde, kus sai vajutada nägusid rohelisest punaseni, andes hinnangu tänasele turvakontrolli teenindusele. Polina andis 15 hinnangut.

Sõime taas Leonis, lendasime Frankfurti, kus tuli läbida uus turvakontroll, kus erinevalt Londoni omast huvitas neid minu kaasaostetud cheddari juust, tormasime hõlmade lehvides oma väravasse (Usain Bolt oleks ainult meie kandu näinud), kus oleks boarding ammu algama pidanud, ainult selleks, et näha, et väljalend hilineb.

Kell 7 hommikul Londonis hotellist välja, kella kuueks õhtul Tallinna lennujaamas.

Here in London Town. Turist õpib.

Turist teab, et hommikusöök on päeva kõige olulisem toidukord ning ei jää enam tee peale jääva suvalise einela peale lootma. Täna polnud reklaamnodi kaasas ning ilm oli ilus, seega keerasime hotellist väljudes esmalt vastassuunas, et Leonis väike pudru- ja kohvipeatus teha. Sõime kaerahelbeputru banaanide ja datlipüreega ning kõndisime konverentsile.

Täna lõunaks oli märksa parem võileivavalik - saia oli vähem ning täidist rohkem ning eilsete veidrate vorstirullide asemel pakuti kanavardaid ja pisikesi porrulaugupirukaid. Desserdilauda polnud endiselt, mis oli endiselt pettumus.

Kuna mul kella kolmeks oli koostööpartneriga kokku lepitud kiire kohv, siis jõime selle kohvi ära ning läksingi sealt otse tagasi kontorisse. Käisime veel lähedalasuvas Liibanoni kohas õhtust söömas, vaatasime, kuidas ärikeskuse väljak oli täis õlut libistavaid pintsaklipslasi, käisime M&Sis varusid täiendamas (küpsisevarud vajasid näiteks täiega täiendamist) ning läksime hotelli asju pakkima.

Here in London Town. Kaerahelbed sooja piimaga

Tänasega algas DevOxx konverents, kus me pool 9 hommikul juba kohal pidime olema. Ilm oli mõnus, seega otsustasime sinna pooletunnise jalutuskäiguga minna ning tee peal ka hommikust süüa. Vahetult enne konverentsikeskust jäi silma Wetherspoon, ootasime mõne minuti kui kell sai kaheksa ning uksed avanesid ja astusime sisse. Täpselt 8:01 andsime sisse oma kaerahelbepudru- ja kohvitellimused ning istusime lauda. Meie taga valgus sisse ka armee mehi, kes kohe õllekraanide suunas näitama hakkasid. Kell 8:18 istusime endiselt vaid kohvi taga (sest see tuli ise võtta, mitte oodata, et keegi serveeriks) ning juba 21 minutit peale tellimist toodi lauda neli kaussi. Kahes väiksemas kummaski 8 mustikat ning kahes suuremas sooja piimaga üle valatud toored kaerahelbed. Sõime mustikad ära, tooreid kaerahelbeid ei närinud, valasime omale veel ühed kohvid ning läksime konverentsile.

Lõunaks oli kellaviietee, aga kella viie asemel kell üks ja teed ka polnud. Vist. Aga kellaviietee kurgivõileivad olid. Ja veel umbes kaheksa muud sorti võileibu. Lisaks köögiviljapakorad ja mingid veidrad vorstirullid. Umbes nagu grillvorstiga hot dog, mis on juppideks lõigatud.

Kuna õhtule sai suht vara, siis mingis meeltesegadushoos pidasin heaks mõtteks minna Notting Hilli. Ettenägeliku turistina olin loomulikult Google Mapsist järele vaadanud, et hotellist saab sinna otse ühe metrooga ja ca poole tunniga. Juba metroojaamas sain aru, et Google pole eksimatu ja kõigeteadja. Ikkagi tuli ümber istuda. Ja juba tunnike peale teekonna alustamist leidsingi ennast taas Notting Hillist. Otsustasin, et kell on juba palju, seekord lõhepasta peale aega ei raiska ning kihutasin tänavaid mõõtma. Ja hoidsin kellal silma peal, et enne kaheksat tagasi M&Si jõuaks.

Here in London Town. Häire.

 

Eileõhtusest kergest migreenist oli saanud tugev migreen. Võtsin tableti, käisin läbi Leonist, ostsin omale värskete mustikatega pudru (või nii ma arvasin) ja topsi kohvi ning kõndisin kontorisse entusiastliku eeldusega, et tablett teeb maagiat ja kohe on jälle migreenitu ja hea olla. Elasin esimese koosoleku napilt üle, tühistasin kõik järgmised kuni pealelõunani ja läksin hotelli magama. Paar tundi und ja hakkas juba tunduma, et läheb paremaks, kui ühtäkki hakkas toas tuletõrjehäire tööle. Lootsin, et mingi test või muidu tehniline jama, aga see ei tundunudki lõppevat. Panin siis uuesti taguma hakanud peavaluga ennast riidesse ning läksin koridori. Küsisin esimeselt koristajalt, kes silma hakkas, et milles asi. Ja sain vastuseks, et "Sorry, no English!" Üritasin uuesti lihtsamate sõnadega küsida, aga selle peale suutis ta veel kolm sõna öelda: "Reception. No lift!". Läksin siis seitsmendalt korruselt alla, jõudsin retseptsiooni ning vaatasin neil leti peal olevat silti, et iga kolmapäev, kella 9 ja 12 vahel toimuvad klientide turvalisuse tagamiseks tuletõrjehäiretestid. Minu meelest oli see testimine neil täiesti läbi kukkunud, sest ma ei näinud mitte kedagi evakueerumas. Ja mis neist alarmidest neil kasu kui külastajad tulekahju korral välja ei lähe? Igal juhul olin selleks hetkeks oma migreeniga nii vihane, et küsisin, miks neil seda testimise infot toas polnud? Või liftis? Või broneeringu emailis? Või miks seda ei mainitud kaks päeva varem kui me sisse registreerusime? "Vabandust, aga meil on see silt ju siinsamas leti peal". Nagu ... päriselt? Kas kõik teised Travelodge külastajad käivad iga päev igaks juhuks korra retseptsioonist läbi, et vaadata, et ega tänapäevasel info- ja digiajastul neil mingit väljaprinditud infot leti peale pole pandud? Muide, seal pole ka telefone tubades, et saaks vastuvõttu helistada ja küsida, milles asi. Mul isegi praegu seda kirjutades vererõhk jälle tõuseb.

Järgmise tunni jooksul sain siiski migreeni kontrolli alla ning läksin uuesti kontorisse. Õhtul olin targem ning läksin M&Sist läbi enne kaheksat, varusin ohtralt värskeid vaarikaid, tomati-mozzarellasalatit, parmesanikrõpse, värsket apelsinimahla ning veel üht-teist ja liikusin tagasi hotelli.

Ja siin siis pilt Leoni hommikupudrust. Vasakpoolsel foto nende menüüst ja parempoolsel sellest, mis ma sain.

Here in London Town. Tornid

Kuna kontoris on kohvimasin katki, oli plaan teha peatus kontori all olevas Starbucksis ja nagu suurlinnale kohane, ühes käes telefon ja teises tops kohvi, hõlmade lehvides casually kontorisse kihutada. Plaanile tõmbas kriipsu peale Starbucks, mis nagu ka kontori kohvimasin, oli lihtsalt pillid kotti pannud. Läksin siis üle tee Pret A Mangeri ja sain sealt kohvi.

Londoni kontor on nüüd kutsikasõbralik ja kontoris tegid tutvust kolme-neljakuused Yoko ja Nia. Eriti põhjalikku tutvust tegid nad vaipadega.

Kuivõrd Oxford Streeti TK Maxx ei mänginud eile kaasa, siis täna otsustasin peale tööd ühte teise minna. Sellesse, mis jäi tornide silla juurde minnes mugavalt tee peale. Ostsin kaks pluusi, ühe sinise siidist ja teise flamingodega ning kõndisin esmalt London Toweri ja sealt Tower Bridge'i juurde. Toweri wifi levis mõlemal pool jõge nii hästi, et hotelli olematu, aga lisatasu eest saadav internet kahvatus selle valguses täiesti nähtamatuks.

Kojuminnes selgus, et plaanist rabada Marks & Spencerist karp vaarikaid ja veel miskit õhtuks, ei tule midagi välja, sest ärikeskuse M&S pannakse juba kell kaheksa kinni. Mis ajal need ärimehed siis ületunde teevad kui kell kaheksa enam kontoris pole? Muide, siin linnaosas on peamiselt näha kahte tüüpi kohalikke - neid, kes pistavad hommikul oma ülikonna ja triiksärgi seljakotti, dressid selga ja jooksevad kontorisse ning ülejäänud pool kihutav kontorisse, nutitelefon näpus ja pilk ekraanil. Turist vaadaku ise, et jalgu ei jääks.

Here in London Town. Pangapüha.

Olime omale Londoni reisi nii osavalt planeerinud, et kui esmaspäeval kell 11 hommikul kontorisse jõudsime, olime seal neljakesi, sest ootamatult oli paar päeva varem selgunud, et tegemist on maialguse pangapühaga. Eestlane ütleks selle kohta vaba päev ja sakslased nimetaks seda Feiertagiks (pidupäev). Vastasime kontoris ära emailidele, mida polnud tulnud, sest britid olid ju kõik maialguse püha tähistamas ning läksime linna peale. Plaanisime algselt minna Püha Pauli katedraali torni, aga kui selgus, et Paul pole mitte odav vend ja tahab hingematvate vaadete eest ca 20 naela saada iga ülesronija eest, siis tegime plaanid ümber ja läksime hoopis kõrvalasuva kaubanduskeskuse katuseterrassile, kust avanes kaunis vaade sellele samale Pühale Paulile. Jäime rahule. Sealt jalutasime üle milleeniumisilla Tate Moderni, kus oli ka katuseterrass ning samuti täiesti tasuta. Vaatasime naabermaja tubadesse, ühtegi elanikku ei näinud ning läksime alla ja tegime kiire lõuna.

Järgnes kiire shopping (erakordselt kiire, sest selgus, et Oxford Streeti TK Maxx avatakse alles 13. juunil ja nii kaua ma oodata ei plaaninud) ning hotelli magama. Sest eelmine öö oli nii ca kolme tunni pikkuseks (või lühikeseks) jäänud.

Ja eesriie tõuseb

Hea lugeja, kes sa eelmise postituse lõpus põnevusega ootama jäid, et lugeda, kuidas ma juuksurisse aega broneerisin, siis nüüd tõuseb eesriie.

Et alustada algusest, tuleb ära mainida see, et ma käisin aastaid Ginger ja Fredi salongis Mari juures oma juukseid lõikamas ja värvimas. Kõik toimis suurepäraselt kuni selle hetkeni kui Mari teatas, et tema võtab nüüd aja maha ja hetkel rohkem soenguid ei tee. Katsetasin siis paari erinevat juuksurit, aga kuna mingi hetk läks juuksuri hindade ja minu palga vahekord paigast ära, hakkasin ise juukseid värvima ning käisin aeg-ajalt otsi lõikamas. Enamasti siinsamas Kamibis, kuni ükskord see juuksur terve aja ainult halas, et mu vähem kui 12 tundi tagasi pestud juuksed rikuvad ta kallid käärid ära. Igal juhul otsustasin nüüd, et kõik need õhukesed otsad on vaja ära lõigata ning panin ühte pealinna salongi netis aja. Proteiinihooldus ja juukselõikus assistendi juures. 40 eurot. Tunnike hiljem helistati mulle salongist ja vabandati, et assistent oskab küll juukseid lõigata, aga mitte proteiinihooldust teha. Seega, kui ma siiski ka hooldust tahan, siis nad võivad mu mõne kogenuma soenguseadja juurde broneerida. Sellise, kes teeb sama töö ära 60-65 euro eest. Minu senine kogemus on, et sarnased hooldused tähendavad lihtsalt juuksemaski pähepanemist ning hilisemat mahapesemist. Millega täpsemalt seal see assistent, kes juba juukseid lõigata oskab, hakkama ei saa, jäigi selgusetuks. Panin siis uue aja ainult juukselõikusele. Assistendi juurde. Koos juuksepesuga tunniajane teenus. Ja jälle järgnes sellele telefonikõne. Et äkki ma saaks varem minna. Kuna varem oleks juba liiga keset tööpäeva olnud, siis hästi ei saanud. Selle peale lubati vaadata, et äkki saab minu järel oleva kliendi ümber tõsta, sest assistent ju alles õpib ja tema tunni ajaga kindlasti juukseid ära ei lõika. Ma pean ikka kahe tunniga arvestama. Kaks tundi! Mida ta seal nii kaua lõikab? Ükshaaval neid karvu või? Nüüd, juuksuris käinuna (ja lõikusega rahul, muide) võin öelda, et kokku läks 1h15m ja sellest vähemalt 30 minutit kulus juuste kuivatamisele. Ta küll ei lõiganud igat karva ükshaaval, aga föönitas.

Mõned kuud tagasi maksin Orgule paarkümmend eurot ning sain ligipääsu retseptidele, mis pidid minust mai lõpuks Victoria's Secreti modelli vormima. Kuna kogu tema menüü on üles ehitatud vaid kahele käigule - eelroad ja pearoad, siis pidin magustoidud ise kavasse lisama. Praeguseks on Orx aru saanud, et sellest vaalast asja ei saa ning eile pakkus ta mulle tavapärase fine dine restoraniampsu asemel ca 750-grammist supiportsu.

Vaatasin mõnda aega tagasi, et elutoa ja köögi rulood hakkavad ära vajuma ning läksin netti, et uued osta. Tahtsin täiesti tavalisi, selliseid, mis suvel kuuma akna taha jätavad. Seega on24 või tavalise ehituspoe omad sobisid täiesti. Vormistasin siis on24s tellimuse ära ning sain teada, et ruloode tarne on 2-4 nädalat ning kuller tuleb tööpäeval vahemikus 9-17. Pidi ette helistama. Olen siis nüüd ootel, et kas tuleb Omniva kuller, kes teatab tulekust sama päeva hommikul ette või Itella kuller, kes teatab 5 minutit ette ning eeldab, et ma kõik need kaks nädalat kodus istun ja enne viit kuhugi ei lähe.