Ca veerand üheks jõudsin oma 25-kilose kohvriga lennujaama ning vinnasin kaalule. Tütarlaps leti taga nentis tõsiasja, et kohver on 25 kilo ning küsis, et äkki ma tahaksin sealt 2 kilo jagu välja võtta, mille peale ma vastasin, et mitte eriti. Lõppude lõpuks oli mul ka käsipagasis ca 15 + 3 kilo. Ja kui nüüd detailidesse laskuda, siis lubatud oli 23 äraantavat ja 8 salongivõetavat. Kuna ma ikkagi ei tahtnud kohvrist veel midagi omale seljakotti panna, sest mul oli isegi 15 kilo puhul kerge kahtlus, et kuidas see sinna overhead lockerisse saab, siis ta teatas, et ülekilode eest tuleb nii ca 100-200 dollarit maksta. Aga kogenud reisijat juba nii lihtsalt ei tõmba. Andsin teada, et mul on SASi pilet ning kuni 5 ülekilo eest tuleb 43 eurot maksta. Selle peale klõbistas ta natuke arvutis ning selgus, et pagas läheb ka sellisel kujul ja kaaluga läbi ning ma võin turvakontrolli ning väravasse suunduda omadega.
Mulle on mitmetes USA lennujaamades pudelitäitmiskraanid silma hakanud. Lisaks sellele, et saad oma kaasasoleva pudeli mugavalt vett täis lasta (ilma, et peaks mingi minikraani all vetsus oma pudelit 18,5-kraadise nurga all hoidma, et natukenegi vett sinna sisse saada), jookseb seal ekraanil ka kiri, mitu pudelit sellega kokku hoitud on. Väga mõnus. Kopenhaageni lennujaamas on vetsus tavakraanide (soe vesi) kõrval üks külma vee kraan, kus juures veeklaasi pilt. Ka mõnus. Tallinna lennujaamas ma pole veel külma vee kraani avastanud ning üldjuhul kõnnin väravasse pudelitäie sooja veega.
Ja kui ma omadega juba sanitaarsõlmedeni jõudsin, siis ma ei suuda endiselt ära harjuda nende iseflushivate vetsudega. Eriti just talvisel ajal, kui vaja jakk seljast võtta jakott kuhugi riputada. See pott jõuab selle ajaga kolm korda vett peale tõmmata ja ma pole omadega veel kuhugi jõudnud peale jope nagisse paneku. Aga vähemalt on siin kontinendil kabiinis siiski privaatsus olemas, sest uks ulatub ilusti seinani ja keegi ei näe, millega sa kabiinis tegeled.
Kuidagi on nii sattunud, et kõik tavapärasest laiemad või pikemad lennureisijad, kes on minu kõrvale istuma sattunud (st. liiga koonrid olnud, et omale lisa-jalaruum osta ning tavaistme kasuks otsustanud), leiavad, et täiesti mõistlik on pool ennast minu istmele ja jalaruumi sokutada.
Jätkub Tallinnas (esimesed neli lõiku kirjutasin Kopenhaagenis):
Kuna mul oli Kopenhaagenis 6-tunnine layover ja ma peale ööd lennukis kartsin, et jään lihtsalt suvalisse kohta magama, siis üritasin ennast ärkvel hoida kuni selle ajani, mis minu meelest oli mõistlik Tallinna lennu värava teatavakstegemiseks. Noh, et siis sinna minna ja vajadusel seal väike nap teha. Lootuses, et nad värava kõrval magavat reisijat maha ei jäta. Selgus, et minu jaoks mõistlik aeg enne lendu (ca 2h) polnud nende meelest üldse sama mõistlik ning värav selgus alles 50 minutit enne väljalendu. Kuna boardingut alustatakse ca 25 minutit enne lendu ning antud juhul oli veel "kinnine värav", kuhu kah uksed ca 10 minutit enne boardingut avatakse (kuni selle ajani võid koridoris vahtida), siis ei tulnud uinakust enam midagi välja. Sest ainsad kaks istet, mis selle värava läheduses üldse olid, olid vetsuukse kõrval. Kopenhaagenis on uuemad toolid kõik sellised kahesed, nagu loveseat'id kinodes. Et kui kallimaga reisid, siis ei saa teid mitte midagi eraldada, isegi käetugi mitte. Kuna mitte kõik reisijad pole selliste istmete kontseptsioonist aru saanud, maandus minu kõrvale mingi suhteliselt suur meesterahvas...
Lennukis selgus, et kallimat, SAS Plusi polnud ükski reisija omale broneerinud ning seega tundus kogu lennuk täiesti balansist väljas olevat - esimene, see kallim ots oli täiesti tühi, samal ajal kui tagumine ots oli täis kokkuhoidlikke eestlasi. Veel enne kui väravast välja ruleerima hakkasime, haaras kapten mikrofoni ja teatas, et take offi ajal ootab meid tugevam turbulents, kuid peale seda on ülejäänud lend elamustevaba. Ma polnud veel kunagi olnud lennul, kus juba ette turbulentside eest hoiatatakse, mis tegi mind hetkeks närviliseks. Aga ainult hetkeks, sest vähem kui pool minutit hiljem, kui lennuk võttis suuna hoovõturajale, ma juba magasin.
Ja kuna ma enne juba joogivett mainisin, siis ajaviiteks (sest Kopenhaageni pagasi lint seisis kui liimitult paigal) sisustasin oma aega sellega, et otsida seda kuulsat joogiveekraani, mille Tallinna Vesi ja Tallinna Lennujaam koostöös lennujaama paigaldasid. Pagasialasse, mind you, mitte kinnisesse alasse, kus oleks mõistlik ennast enne lendu veega varustada. Igal juhul mul seda kraani leida ei õnnestunud. Ning kui siis selgus, et pagasit tuleb otsida hoopis teiselt lindilt, mitte sellelt, kus Kopenhaagen kirjas, sain oma kohvri kätte ning kinniselt alalt välja.
Terminalis kõndisin selle ukse juurde, kust ma tavaliselt väljun, sest seal tundus kõige päikeselisem ja soojem olevat. Lisaks meenus mulle, et alumist parklat remonditakse ning seega peaksid taksod ülemisse tulema. Tundub vist loogiline :) Aga loogiline tundus see ilmselgelt ainult mulle. Tellisin Taxify ära, pidi kuue minutiga jõudma. Kaks minutit hiljem oli teade, et juht kohal. Kuna selgus, et uks on kinni ja ukse ees silt, mis näitas noolega, et taksod asuvad mujal, kõndisin järgmise ukse juurde. Seal oli samasugune silt, mis suunas edasi Tartu poole. Selgus, et terminalist väljasaamiseks tuli kihutada terminali teise otsa. Sealt väljasaanud, selgus, et terminali ees enam sellist peatumisala pole ning taksod sõidavad lihtsalt rivis läbi. Ei olnud ka kohta, kust kohvriga läbi oleks pääsenud, et näha, mis numbritega taksod üldse rivis seisavad. Noh, et oma juht üles leida. Üks taksojuht aitas hädast välja ja teatas, et muud sõidukid (eeldasin siis, et mu Taxify on "muu sõiduk") on "seal all". Hm. Ma nägin "seal all" ainult sõiduteed ja paari turisti. Aga kuna üleval oli olukord üle vaadatud ja selge, et isegi kui see õnnetu Taxify juht seal on, siis leida teda ei õnnestu, rabasin kohvril sangast ning lasin tal ennast alla vedada. Tugevama juhtimine siiski. "Seal all" ei asunud sugugi seal, kus ma arvasin ning kui ma ükskord omadega Tartu maantee äärsesse alasse jõudsin, kus need "Kiss & Fly" autod lubatud olid (koht, kuhu peatuma mahtus ca 10 autot), tuli teade, et Taxify juht tüdines ootamisest ära ning sõitis minema. Ühtlasi selgus taas järjekordne tõsiasi, et nimetatud "parklasse" jalgsi ja kohvriga ei pääse. Kui just ei taha oma kohvrit nõtkete aafriklannade kombel pea peale panna ja siis külg ees oma barbiliku taljega tõkkepuu kõrvalt läbi pressida. Igal juhul ma seda ei teinud ning seega oli mu ainsaks variandiks parklasse pääseda ennast ja oma kohvrit üle bituumeniseguse kruusatee vedada. Peale uue Taxify tellimist ma igaks juhuks enam telefoni käest ei pannud, et juhi asukohal silma peal hoida. Ühtäkki sai lubatud neljaminutilisest ooteajast kuus ning natukese aja pärast juht ka helistas, et mu asukohta täpsustada. Selgus, et tema oli kuidagi üles parklasse sõitnud. Võta siis kinni. Aga vähemalt tõstis mõnevõrra mu enesetunnet teadmine, et Tallinna Lennujaama liikluskorraldus ainult minule segane pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar