Kirss tomatil

Ma siin hiljuti just kirjutasin, kuidas toidukraam on USAs tihtipeale odavam kui Eestis ning talvel viitasin Prismas müüdavatele Honey Crunch õuntele, mis maksid 3.29 tk. Eile sattusin Kaubamajas nägema kirsstomateid hinnaga 12.49 kilo. Miinimumpalgaline peab töötama 4 tundi ja 12 minutit, et saaks omale kilo kobartomatit osta ning kuus minutit üle tunni aja, et lubada omale Prismast see eksklusiivne Honey Crunch õun. Ilmselgelt miinimumpalka teeniv inimene polegi antud toodete sihtgrupp, aga ma ei ütleks ka, et nimetatud hinnad keskmist palka teenivale isikule kuidagi taskukohased oleks. Ühesõnaga, oma pensioni, miinimum- või keskmise palgaga söö plastikust tomatit ning Poola õuna edasi.

Peale ca pooltteist nädalat Eestis oli eile esimene õhtu kui päike paistis ja ma pidin lausa ruloo alla laskma, et arvuti ekraani näeks :) Panin selle peale kohe tennised jalga ning kihutasin vanalinna parimatele vaateplatvormidele.

Kunagi ammu, Tabasalu aegadel, panin omale neuroloogi juurde aja. Ühe arsti juurde oli saada lausa samaks päevaks ning kuna ma nii kiirelt ennast mobiliseerida ei suutnud, siis läksin järgmisel päeval. Peale seda käiku panin aja järgmise neuroloogi juurde ning otsustasin, et enam ma nende arstide juurde ei lähe, kellel järjekorda ei ole. Muuhulgas sain tookord õiendada, et noor inimene, liikugu rohkem ning kõik on peas kinni. Kus mujal see migreen siis kinni peaks olema? Igal juhul vahest kipuvad mõned asjad ajaga meelest ära minema ning üle 10 aasta hiljem astusin taas sama reha otsa. Ma käisin mitu aastat oma sünnimärke Nõmmel kontrollimas. Enne seda hoidsin kaks kuud digiregistratuuri lahti ning värskendasin arsti vastuvõtuaegu (või siis pigem nende puudumist) mitu korda päevas. Kuni lõpuks sain siis aja. See aasta antud arst aga seal enam vastu ei võta ning on omadega tasulisse kliinikusse kolinud. Otsustasin, et lähen siis mujale ning kiire ülevaade selgitas, et kümnest Tallinna haigekassa poolt rahastatavast nahaarstist on aegu saadaval vaid ühel või kahel. Panin siis selle ühe juurde. Kui varem on mul kõik ilusti ükshaaval üle vaadatud, siis antud arst viskas siia-sinna pilgu peale, teatas, et vanu pole mõtet vaadata, need nagunii vähiks ei lähe, et jälgida tuleb hoopis, kas midagi tuleb juurde. Vaatas siis 3-4 täpsemalt ka. Ma ei hakanud küsima ka, et kui ma seal esimest korda olen, kuidas me üldse kindlaks teeme, millised need uuemad ja millised vanemad on. Ja üleüldse tuleb hoopis ise korra kuus ennast üle vaadata. Perearst soovitas mulle selle peale Mustakat, kus pidi kah detailsemalt tegutsetama, aga mitte ühelgi sealsest kuuest arstist polnud tasuta aega saadaval, küll oli aga vabalt valida tasulisi. Ma nüüd olen ikkagi natuke kahevahel, sest sellel arstil, kes oma bisnesi erakasse kolis, polnud ka tasulisi kunagi.

Kevad tärkab, just nüüd on õige aeg uus kodu osta!

Sellise teemaga e-mail tuli kaks päeva tagasi ühelt kohalikult kinnisvarafirmalt. Hea, et nad meelde tuletasid, muidu olekski sellekevadine tavapärane kinnisvarashopping tegemata jäänud.

Pildil märtsi kolmanda nädala hommikud.

Lugeja küsib

Murelik lugeja tundis huvi, kas ma probleemist Taxifyd teavitasin. Ei teavitanud. Ma tegelikult alustasin sellest, et oleks tahtnud sellele juhile, kellega ma lõpuks sealt bituumenkillustiku pealt koju sain, jootraha jätta ja talle ka hinnangu anda, aga kuna ma seda kohe ei teinud, siis järgmisel päeval enam seda võimalust ei olnud. Otsustasin seepeale, et saadan omale kokkuvõtte uuesti meilile, ehk ilmuvad sinna ka need viis halli tärni. Selgus, et antud button ei toimi ning mul paluti ühendust võtta KLINEDItoega. Ma ei lasnud seda omale kaks korda öelda ning vajutasin vastavale nupule. Sisestasin oma jutu lahtrisse ning järgmisel hetkel oli ekraanil tervet ekraani kattev error message. Leidsin siiski veel ühe katsetama nupu "Saada meile sõnum", aga seal ei avanenud isegi tekstikastikest, veateade tuli kohe. Ma homme katsetan suitsusõnumi saatmist. Kui ka sealt veateade peaks tulema, siis on tuvipost veel proovimata. Kokkuvõtvalt - kuna mul ei õnnestunud saada positiivse tagasiside edastamiseks mingit kontakti, siis ma kahtlustan, et negatiivsega oleks veel keerulisem. Aga üks positiivne idee siiski - kui keegi hetkel klienditeenindajana tööd otsib, aga samas suurt midagi teha ei taha, siis kandideeri Taxify'sse - klienditeenindusele ükski teade läbi ei lähe, seega mingit koormust ka pole.

 
PS. Kuna mul ca kuu aega tagasi vahetus krediitkaart ja ma polnud seejärel Taxifyd kasutanud, siis otsustasin Kopenhagenis aja sisustamiseks ja hiljem Tallinnas aja kokkuhoidmiseks uue krediitkaardi numbri Taxifysse sisestada. Aga võta numbrit sisestavast näpust! Taxify app ei lasnud mind oma konto ligigi vaid tahtis, et ma omale uue Taani konto teeksin...

Tallinn. Kriitik.

Et siin nüüd ei arvataks, et mu viimase poole aasta konstruktiivne kriitika seda tähendaks, et USA-s kõik kehvem on ja Euroopas elu lill, siis siinkohal paar tähelepanekut.

Peale seda kui meist oma kodulinnas Aldi ja Krogeri püsikliendid said, kahanesid kulud toidule märkimisväärselt. Ja kui hakkasime kohalikus taimetoidurestoranis õhtuse õnneliku tunni ajal käima ning maksime eelroogade ja jookide eest vaid pool hinnast, olid ka need summad oluliselt tarbijasõbralikumad. Ühtlasi tähendas väike arve ka väiksemat tippi ja kuna meile sügisel trehvas kolmel korral järjest võrdlemisi kehv ettekandja, siis vähenes ka protsent ca 12 peale. Aga hindadest. Prismas maksin eile 10 õrrekana muna eest 2.79, Aldis maksavad 12 õrrekana muna 1.90. Värske ja ilus spargel on USA-s saadaval ca 1.70 eest punt, sooduka ajal 85 senti. Eestis maksab sama suur punt hooajal 4-6 eurot, talvel kuni 8 ning on nii kuivanud, et kumm tõmbab nad keskelt kokku nagu baleriinide piha. Külmutatud brokoli Prismas 1.25, Aldis 0.99. Täiesti viisaka prosecco saab Aldist vähem kui 6 euro eest. Ja Saksamaalt 3 eest. Eestis tuleks vist mõlemad hinnad kokku liita ja siis ka veel natuke otsa panna :)

Krogeri ja Whole Foods taimsete burgerite valik võttis silme eest nii kirjuks, et kaks kuud oleks saanud süüa ja ikka oleks iga päev võinud uus sort taldrikul olla. Prismast ostsin üleeile Tesco maapähkli-avokaado köögiviljaburxi, karbis 2tk, hind 2.48. Maitses suhteliselt maitsetult, kui tugev masala välja arvata ning oli nii kuiv, et kui nuga alles sahtlist välja hakkasid võtma, siis burx juba murenes. Ehk siis selline kokkusurutud ühepajatoit või karri.

Eile otsisin kaubamajas riivi. Neil ei ole seal ju teatavasti kõik riivid ühes riiulis vaid kaubamärkide järgi. Kuna mul oli vaja seda micro blade riivi ning ühtegi töötajat silmapiiril ponud, siis käisin tükk aega kõiki riiulivahesid läbi, et mõni riiv kahe silma vahele ei jääks. USAs oleks ammu mõni klienditeenindaja abi pakkunud :) Ja veel. Ma olen ju harjunud, et kõike saab kuu jooksul poodi tagasi viia, kui ikka otsustad, et ei taha. Peaaegu hakkasin riivi juba selle mõttega võtma, et ah, kui mujalt soodsama leian, viin tagasi. Ja siis meenus, et ei vii ikka küll siin. Lisaks olen ma üleüldse väga vähe viimasel ajal poodides käinud, sest kui midagi vaja oli, siis läksime Amazoni ning ülejärgmisel päeval oli tellitud toode ukse taga trepil. Siin tahtsin köögikaalu eest vähem maksta kui Euronicsi riiulihind. Netist tellides oleks lisandunud saatekulu ja "kohale" oleks jõudnud nädala jooksul. "Kohale" tähendab siis siinkohal lähimat postkontorit, mis Omniva arvates on mul Balti Jaamas. Seega oleks sinna saanud veel järele ka jalutada. Või siis mõne pakikapi juurde. Tellimise point kaob nagu kergelt ära?

Go blue. Girl from Ipanema

Ca veerand üheks jõudsin oma 25-kilose kohvriga lennujaama ning vinnasin kaalule. Tütarlaps leti taga nentis tõsiasja, et kohver on 25 kilo ning küsis, et äkki ma tahaksin sealt 2 kilo jagu välja võtta, mille peale ma vastasin, et mitte eriti. Lõppude lõpuks oli mul ka käsipagasis ca 15 + 3 kilo. Ja kui nüüd detailidesse laskuda, siis lubatud oli 23 äraantavat ja 8 salongivõetavat. Kuna ma ikkagi ei tahtnud kohvrist veel midagi omale seljakotti panna, sest mul oli isegi 15 kilo puhul kerge kahtlus, et kuidas see sinna overhead lockerisse saab, siis ta teatas, et ülekilode eest tuleb nii ca 100-200 dollarit maksta. Aga kogenud reisijat juba nii lihtsalt ei tõmba. Andsin teada, et mul on SASi pilet ning kuni 5 ülekilo eest tuleb 43 eurot maksta. Selle peale klõbistas ta natuke arvutis ning selgus, et pagas läheb ka sellisel kujul ja kaaluga läbi ning ma võin turvakontrolli ning väravasse suunduda omadega.

Mulle on mitmetes USA lennujaamades pudelitäitmiskraanid silma hakanud. Lisaks sellele, et saad oma kaasasoleva pudeli mugavalt vett täis lasta (ilma, et peaks mingi minikraani all vetsus oma pudelit 18,5-kraadise nurga all hoidma, et natukenegi vett sinna sisse saada), jookseb seal ekraanil ka kiri, mitu pudelit sellega kokku hoitud on. Väga mõnus. Kopenhaageni lennujaamas on vetsus tavakraanide (soe vesi) kõrval üks külma vee kraan, kus juures veeklaasi pilt. Ka mõnus. Tallinna lennujaamas ma pole veel külma vee kraani avastanud ning üldjuhul kõnnin väravasse pudelitäie sooja veega.

Ja kui ma omadega juba sanitaarsõlmedeni jõudsin, siis ma ei suuda endiselt ära harjuda nende iseflushivate vetsudega. Eriti just talvisel ajal, kui vaja jakk seljast võtta jakott kuhugi riputada. See pott jõuab selle ajaga kolm korda vett peale tõmmata ja ma pole omadega veel kuhugi jõudnud peale jope nagisse paneku. Aga vähemalt on siin kontinendil kabiinis siiski privaatsus olemas, sest uks ulatub ilusti seinani ja keegi ei näe, millega sa kabiinis tegeled.

Kuidagi on nii sattunud, et kõik tavapärasest laiemad või pikemad lennureisijad, kes on minu kõrvale istuma sattunud (st. liiga koonrid olnud, et omale lisa-jalaruum osta ning tavaistme kasuks otsustanud), leiavad, et täiesti mõistlik on pool ennast minu istmele ja jalaruumi sokutada.

Jätkub Tallinnas (esimesed neli lõiku kirjutasin Kopenhaagenis):

Kuna mul oli Kopenhaagenis 6-tunnine layover ja ma peale ööd lennukis kartsin, et jään lihtsalt suvalisse kohta magama, siis üritasin ennast ärkvel hoida kuni selle ajani, mis minu meelest oli mõistlik Tallinna lennu värava teatavakstegemiseks. Noh, et siis sinna minna ja vajadusel seal väike nap teha. Lootuses, et nad värava kõrval magavat reisijat maha ei jäta. Selgus, et minu jaoks mõistlik aeg enne lendu (ca 2h) polnud nende meelest üldse sama mõistlik ning värav selgus alles 50 minutit enne väljalendu. Kuna boardingut alustatakse ca 25 minutit enne lendu ning antud juhul oli veel "kinnine värav", kuhu kah uksed ca 10 minutit enne boardingut avatakse (kuni selle ajani võid koridoris vahtida), siis ei tulnud uinakust enam midagi välja. Sest ainsad kaks istet, mis selle värava läheduses üldse olid, olid vetsuukse kõrval. Kopenhaagenis on uuemad toolid kõik sellised kahesed, nagu loveseat'id kinodes. Et kui kallimaga reisid, siis ei saa teid mitte midagi eraldada, isegi käetugi mitte. Kuna mitte kõik reisijad pole selliste istmete kontseptsioonist aru saanud, maandus minu kõrvale mingi suhteliselt suur meesterahvas...

Lennukis selgus, et kallimat, SAS Plusi polnud ükski reisija omale broneerinud ning seega tundus kogu lennuk täiesti balansist väljas olevat - esimene, see kallim ots oli täiesti tühi, samal ajal kui tagumine ots oli täis kokkuhoidlikke eestlasi. Veel enne kui väravast välja ruleerima hakkasime, haaras kapten mikrofoni ja teatas, et take offi ajal ootab meid tugevam turbulents, kuid peale seda on ülejäänud lend elamustevaba. Ma polnud veel kunagi olnud lennul, kus juba ette turbulentside eest hoiatatakse, mis tegi mind hetkeks närviliseks. Aga ainult hetkeks, sest vähem kui pool minutit hiljem, kui lennuk võttis suuna hoovõturajale, ma juba magasin.

Ja kuna ma enne juba joogivett mainisin, siis ajaviiteks (sest Kopenhaageni pagasi lint seisis kui liimitult paigal) sisustasin oma aega sellega, et otsida seda kuulsat joogiveekraani, mille Tallinna Vesi ja Tallinna Lennujaam koostöös lennujaama paigaldasid. Pagasialasse, mind you, mitte kinnisesse alasse, kus oleks mõistlik ennast enne lendu veega varustada. Igal juhul mul seda kraani leida ei õnnestunud. Ning kui siis selgus, et pagasit tuleb otsida hoopis teiselt lindilt, mitte sellelt, kus Kopenhaagen kirjas, sain oma kohvri kätte ning kinniselt alalt välja.

Terminalis kõndisin selle ukse juurde, kust ma tavaliselt väljun, sest seal tundus kõige päikeselisem ja soojem olevat. Lisaks meenus mulle, et alumist parklat remonditakse ning seega peaksid taksod ülemisse tulema. Tundub vist loogiline :) Aga loogiline tundus see ilmselgelt ainult mulle. Tellisin Taxify ära, pidi kuue minutiga jõudma. Kaks minutit hiljem oli teade, et juht kohal. Kuna selgus, et uks on kinni ja ukse ees silt, mis näitas noolega, et taksod asuvad mujal, kõndisin järgmise ukse juurde. Seal oli samasugune silt, mis suunas edasi Tartu poole. Selgus, et terminalist väljasaamiseks tuli kihutada terminali teise otsa. Sealt väljasaanud, selgus, et terminali ees enam sellist peatumisala pole ning taksod sõidavad lihtsalt rivis läbi. Ei olnud ka kohta, kust kohvriga läbi oleks pääsenud, et näha, mis numbritega taksod üldse rivis seisavad. Noh, et oma juht üles leida. Üks taksojuht aitas hädast välja ja teatas, et muud sõidukid (eeldasin siis, et mu Taxify on "muu sõiduk") on "seal all". Hm. Ma nägin "seal all" ainult sõiduteed ja paari turisti. Aga kuna üleval oli olukord üle vaadatud ja selge, et isegi kui see õnnetu Taxify juht seal on, siis leida teda ei õnnestu, rabasin kohvril sangast ning lasin tal ennast alla vedada. Tugevama juhtimine siiski. "Seal all" ei asunud sugugi seal, kus ma arvasin ning kui ma ükskord omadega Tartu maantee äärsesse alasse jõudsin, kus need "Kiss & Fly" autod lubatud olid (koht, kuhu peatuma mahtus ca 10 autot), tuli teade, et Taxify juht tüdines ootamisest ära ning sõitis minema. Ühtlasi selgus taas järjekordne tõsiasi, et nimetatud "parklasse" jalgsi ja kohvriga ei pääse. Kui just ei taha oma kohvrit nõtkete aafriklannade kombel pea peale panna ja siis külg ees oma barbiliku taljega tõkkepuu kõrvalt läbi pressida. Igal juhul ma seda ei teinud ning seega oli mu ainsaks variandiks parklasse pääseda ennast ja oma kohvrit üle bituumeniseguse kruusatee vedada. Peale uue Taxify tellimist ma igaks juhuks enam telefoni käest ei pannud, et juhi asukohal silma peal hoida. Ühtäkki sai lubatud neljaminutilisest ooteajast kuus ning natukese aja pärast juht ka helistas, et mu asukohta täpsustada. Selgus, et tema oli kuidagi üles parklasse sõitnud. Võta siis kinni. Aga vähemalt tõstis mõnevõrra mu enesetunnet teadmine, et Tallinna Lennujaama liikluskorraldus ainult minule segane pole.

Go blue. Lahendus.

Hea kodumaa, sa ei pea enam muretsema - me leidsime lahenduse, kuidas ära vaadata need vahepealsed Süütu Jane'i osad, mida Netflix ei näita. Life's Virgin again!

Pildil märtsi teise nädala hommikud.

Go blue. Come Jane. Varahommikune külaline.

Jane sai läbi! Kuidas nii saab? Noh, tegelikult ei saanud läbi, sest hetkel on neljas hooaeg käimas, aga Netflix ei anna enne kätte kui hooaeg läbi ja natuke veel möödas. Ehk siis eile, kui järjekordne episood täieliku kaljurippumisega lõppes, selgus ootamatult, et sinna nad kambaga rippuma ka jäävad praeguseks. Rafael oma hotellist välja löödud, Petra revolvritoru ees, Jane ammuse silmarõõmuga ootamatult trehvates. Et siis ootan aasta aega, et teada saada, mis edasi??? Vähemalt on täna "Elu nagu piiblis" ja homme "LA to Vegas", mis mõnevõrra lohutab.

Pildilolev külaline rippus eile kõigi nelja jalaga ukse küljes ja ilmselgelt ootas sissepääsu.

Ühtlasi läksime eile üle suveajale, mis tegi õhtu kohe tunnike valgemaks, samas oli ärkamine täna pimedas.

Go blue. Go white.

Scott küsis ükspäev, et kui ma Eestis olen, kas ta siis sel ajal ei saagi Jane'i vaadata. Duh, mina ka ei saa ju. Igal juhul lülitus sellega sisse paanikanupp ning nüüd oleme igal õhtul vaadanud vähemalt kolm osa. Kui mitte neli või viis. Hetkel on umbes 40 osa veel, et omadega järjele jõuda. Aga, et head lugejad kodumaal ühendriikide parimast seebikast ilma ei jääks, siis siinkohal väike kokkuvõte.

Katoliikliku vanaema hoolitseva käe all Miamis üleskasvanud Jane on otsustanud kuni abiellumiseni neitsiks jääda. Abiellumine on aga ukse ees kuniks ühe tavapärase günekoloogivisiidi käigus naistearst Jane'ile kogemata oma venna sperma sisse suskab. Spermatopsiga oli arsti juurde tulnud hoopis nimetatud venna abikaasa, kes kartis, et ilma lapseta saab temast varsti lahutatud naine ning ta jääb ilma kogu mehega kaasnevast rikkusest. Rase Jane läheb oma boyfriendist (Michael) varsti lahku ning hakkab hoopis oma planeerimatu spermadoonoriga (Rafael, hotelliomanik) liini ajama. Samal ajal selgub, et Jane'i isa on tuntud Ladina-Ameerika seebikastaar, kellega edaspidi saab Jane'i emal jooksev kokku-lahku olema. Rafael, kes on üles kasvanud oma isaga, teadis alati, et tema ema jättis ta lihtsalt maha. Selgub aga, et tema ema on ajaloo suurimaid narkobosse. Rafaeli õde, Luisa (selle, kes valedesse naistesse valesid täidiseid pani) ajab liini oma isa noore abikaasa ja Rafaeli võõrasema Rose'iga, kes, nagu varsti selgub, paigutab oma abikaasa ilusti tsemendi sisse, olles ise Rafaeli pärisemaga narkovallas võrdne või võrdsem partner. Rafael, kes on nüüd Jane'ist sisse võetud, lahutab oma senisest abikaasast, Petrast, kes, nagu selgub, polegi Petra vaid Tšehhi Vabariigist pärit põgenik, kes tuli USAsse parema elu peale (loe: rikka mehe alla). Ootamatult ilmub välja tema kaksikõde, kelle olemasolust kellelgi aimugi polnud, süstib Petrale, kes oli vahepeal veel ühe Rafaeli spermapurgi oma valdusse saanud, selle omale sisse valanud ning kaksikud ilmale toonud, paralüseerivat ainet, värvib mõlema juuksed ära ning võtab seriaalis sisse Petra rolli. Jane samal ajal jätab ka Rafaeli maha, sünnitab poja, olles endiselt ideeliselt neitsi, uurib variante oma diplomitöö juhendajaga liini ajada ning alustab uuesti suhet Michaeliga. Teise hooaja lõpuks nad ka abielluvad, kuid veel enne kui nad saaksid pulmaööd veetma hakata, tulistab Rose, kes hiljuti ära kägistati (noh, või siis mitte), Michael'it rindu, mis viib ta mõneks ajaks rivist välja.

Tagahoov on meil vaheldumisi valge ja roheline. Aga tundub, et kevad läheneb ja erinevad püsiasukad hakkavad ärkama. Hommikul pani ümiseja hullu kiirusega läbi aia (aga neil on alati kiire, eriti kiireks läheb siis, kui ma üritan fotokaga õue minna) ning hetk tagasi tervitas esimene koopaorav.

Go blue. "I miss Jane"

Tervitused seebikavaatajatelt! Kuigi ma omal ajal peale Tahmanägu olin veendunud, et minu seebikavaatamise ajad on läbi, sain siinsamas blogis paar nädalat tagasi teada anda, et oleme hakanud vaatama värsket seriaali "Jane the Virgin". Kuna hetkel on käimas neljas hooaeg (ca 80 osa praeguseks ekraanile lastud), aga meie selle alles avastasime, siis vaatame tavaliselt 2-3 osa õhtu jooksul. Noh, et ree peale saada. Paaril viimasel õhtul oleme Jane'i unarusse jätnud ja muuga tegelenud ning eile teatas Scott, et tema tunneb Jane'ist puudust ja parem oleks, kui me ta nüüd taas ekraanile tooks. Optimistlikult arvasime, et vaatame ühe osa ära, siis ühe osa lennundusseriaali "LA to Vegas" ja siis läheme magama, aga läks nagu ikka ehk süütu Jane'i cliffhangerite tõttu vaatasime lõpuks kolm neljakümneminutilist osa ära. Ja värske LA to Vegase. Netflixi järelvaatamise pluss on see, et seriaalides pole reklaamipause. Kui muidu mingeid saateid salvestada, siis on alati reklaamipausid sees (need saab õnneks küll edasi kerida). Näiteks LA to Vegas on kavajärgselt 30-minutiline. Sellesse poolde tundi mahub neli reklaamipausi... Neli pikka reklaamipausi.

Kui juba jutt telekavaatamisele läks, siis lisaks nimetatutele on siin ekraniseeritud ka raamat "Elu nagu Piiblis" ning alates veebruari lõpust saab korra nädalas vaadata seriaali "Living Biblically". Peategelane otsustas ühel päeval, et nüüd peab tema elu mõtte saama ning ta ise paremaks inimeseks muutuma ja otsustas 9 kuud elada sõna-sõnalt Piibli järgi. Nii ta sii skäib ringi ja loobib oma kolleegi, kes naist petab, kividega, tambib puruks telefoni, sest sul ei tohi olla ühtki teist iidolit peale jumala ning kannab vaid ühest materjalist riideid, sest mingil põhjusel ei poolda piibel materjalide segamist. Go figure.

Piltidel on märtsi esimese nädala hommikud. Üks neist väga hiline hommik. Tähenärija nimetaks seda vist lausa varajaseks pealelõunaks. Järjekorras alates esimesest märtsist.

Meie pesumasinal on kolm temperatuuritaset: külm, soe ja kuum. Arvasin algul, et lihtsalt mingi vanemat tüüpi masin, sest, noh, ma olen ikkagi harjunud erinevate programmidega ja temperatuuri valimise võimalusega külmast kuni peaaegu keemiseni. Ja siis selgus ükspäev, kui ma juba vähemalt viis kuud seda külm-soe-kuum varianti kasutanud olin, et siin riigis toodetaksegi masinaid, mis ise vett ei kuumuta vaid kasutavad seda, mis majapidamise üldtorustikust tuleb. Viimasel ajal on insenerid küll ka siin revolutsiooni tegema hakanud ning juba on saadaval ka pesumasinaid, mis ise vett soojendavad, aga üldjuhul kipuvad need olema sellises hinnaklassis, et enamus kasutab siiski endiselt seda külm-soe-kuum versiooni.

Go blue. Meanwhile in Michigan.

Tänane ilm.

Tänane ilm.

Tänane ilm.

Kolm päeva tagasi.

Vasakult: kolm päeva tagasi, kaks nädalat tagasi, eile

Tänane ilm.

Kaks nädalat tagasi. Kolm päeva tagasi.

Selline ilm ongi siinkandis :) Kui kaks nädalat tagasi oli lumi nabani ning rõduuksi ei saanud avada, siis 3-4 päeva tagasi oli lumi minevik, väljas 16-18 kraadi sooja ning jõime rõdul šampust õhtul. Eile hommikul sadas padukat, lõuna ajal lörtsi ning õhtul lund. Hommikuks oli taas kevadine talve võlumaa.

Go blue. Come snow.

Eile tuli Scott töölt ideega, et "Lähme sõidame!". Tal olla vaja paar errandit joosta ja ma võiks kaasa sõita. Mul polevat isegi autost välja vaja minna, seega võin oma Eiffeli piltidega dressides pardale hüpata. Aga kui juba siis juba, lisasime veel paar poodi listi ning ma panin ikkagi teksad jalga. Mis oli hea mõte, sest käisime vähemalt kolmes poes. Samas tennised nii hea mõte polnud, sest hommikune vihm oli lõuna ajal lörtsiks ja õhtul lumeks muutunud ning koostöös kerge plussiga olid tänavad kaetud paksu lumelopaga. Parklad ka. Kohe teise poe juures sai pahkluuni lumises vees sumbata.

Tagasi siin meie kandis peatänaval keskmises reas vasakpöörde võimalust oodates tuli vastassuunast otse meie peale lumekoristusauto. Kuna ta see hetk parajasti ei koristanud, siis otsustas juht parimate ralliässade elu maitsta ning lükkas oma sada ja seened sisse. Nagu juba öeldud otse meie peale. Viierealisel teel autod kõrval ja taga, kuhugi minna ka pole. Umbes nagu filmis, kui mingeid stseene aegluubis näidatakse - sa näed, et laupkokkupõrge on tulemas, aga midagi teha ei saa. Peale karjumise, mida too raske jalaga idioot ei kuulnud. Nii viimasel hetkel tõmbas tagasi teise ritta, et autode vahele ei jäänud õhuvahetki.

Ma vist olen maininud, et autodel pole siin ees numbrimärke. Well, guess what? Sellel lumekoristusautol polnud taga ka.