Tellisime hiljuti ühe kaupluse netipoest suurema koguse riideid. Kuna selgus, et üks pesukomplekt oli vale värvi, viisin selle poodi tagasi. Ilusti originaalpakendis, tagastusleht täidetud ja juures. Letis vaatavad mõlemad müüjad mulle otsa (teine jättis isegi kliendi teenindamise pooleli) ja küsivad, et aga kus kast on? Seesama kast, mis oli tellimusel järel käies liiga suur, et seda näpu otsas koju tassida ning millest ma sisu juba poes oma riidest kotti ümber tõstsin? Ja nüüd nad kujutasid omale ette, et viin selle pisikese paki pesuga neile sarnase hiigelkastiga tagasi?
Tellisime nädalavahetusel ka Amazonist. Kuna Hermes, mille keskused mul läheduses on, toob mu pakki mulle juba kaks nädalat, siis nende kaudu enam ei riskinud tellida ning valisin Amazoni enda lockeri, lähim teisel pool Hauptbahnhofi ehk suhteliselt kaugel. Samas korra järel käia pole viga. Vähemalt nii ma mõtlesin, onju. Nüüd vaatan oma tellimuse staatust ja üheksast asjast üks pandi eile teele, kaks pakiti täna ära ning pakk ootab väljasaatmist ning kuue kohta hetkel veel info puudub, et mitmes jaos need teele pannakse. Teades Amazoni armastust suurte kastide vastu pean omale järeleminemiseks euroaluse muretsema. Muide, ka Amazoni on mul vaja üks tellitud asi tagasi saata. Vormistasin tagastuslehe ära ning lugesin siis juhised läbi, et kuidas ja kuhu. Selgus, et asi tuleb tagastada originaalpakendis (selge see) ning soovituslikult sellessamas kastis, millega Amazon kraami mulle saatis. Nimetatud kast on vähemalt 30-liitrine ja tagasisaadetav ese on üks 15-sentimeetrine jupp kaablit. Sry, Amazon, see kast jääb sul tagasisaamata.
Punane foorituli ning üleüldse tee ületamine selleks ettenähtud kohtades tundub ka siin riigis vaid soovituslikuks muutuvat. Kui sedagi. Kui ma mõtlen tagasi 90ndate esimesse poolde, siis oli ühest küljest lubatud vähemalt 16-aastastel koolis suitsu teha (lapsevanem pidi seda oma allkirjaga kinnitama), teisest ei tohtinud keset päeva lõunaune paiku tühja taarat konteineritesse loopida. Reede- ja laupäevaõhtuti tuli mainstream telekanalitest "Külaelu". 2016 on vähemalt 16-aastastel lubatud lahjat alkoholi tarbida ning tänavatel avalik joomine on täiesti ok. Samas ei tohi kauplused enam oste tasuta kilekottidesse pakkida. Ning näiteks Baieris on kaubandusasutuste maksimaalne lubatud lahtiolekuaeg E-L kella kaheksani õhtul. Erandid kinnitavad reeglit ning pühapäeviti tohivad lennu- ning raudteejaamades teatud poed avatud olla, näiteks ökokaupa pakkuvad kauplused. Kontrastide maa :) Tänavapildis, muide, on vähemalt 10% naisi hijabide või niqābidega.
Siin blogis juba korduvalt mainitud kiriku (tegelikult on küll mainimist leidnud pigem kirikukellad) ees pargis on klaver. Noh, et kui vahepeal kellahelistamises need 10-minutilised pausid on, siis muusikaarmastajad vaikuses ei peaks piinlema. Või nii ma arvasin. Aga selgus, et terve München olla klaveritega kaetud ning musikaalsem osa rahvast (noh, ma vähemalt loodan, et nad on musikaalsed, mitte minusugused) korraldab regulaarselt Open-Air-Jame. Homme on üks mul ümber nurga Corneliuse sillal. Aga tõenäoliselt läheb nagu ikka siis kui midagi on mul otse ukse ees ehk, et ei lähe. Aga plaanime parimat, Hoch die Gläser, hoch den Wein!
Ilm on juba ca kaks nädalat täiesti rannailm olnud. Mida me pühapäeval ka tegime, pidades kella kümneni õhtul Isari kaldal piknikku. Täna-homme lubatakse veel sooja suve, neljapäevast äikest ja vihma ning pühapäevast langeb temperatuur kaks korda, 27 pealt 13 peale. Sobivalt Oktoberfesti alguseks, et siis ennast külg-külje vastas alkoholiga soojas hoida. Elagu rahvaste sõprus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar