Rundschau München. Kohalik.

Juhatan eksinud vanapaarile teed, kes tahab lapselast Isartori kinno viia, liigun kesklinna piires ilma kaardita, saan vähemalt kolmandikust aru, kui keegi baieri keelt räägib ning oskan "I mog di" öelda :) Täitsa kohalik.

Salzburg ist komplett weiss und violett. Hallo, Frau Nachbarin. Kuidas ma Zürichis ei käinud.

 

Pühapäevaks olid mul piletid ja plaan Zürichisse. Aga kuna teatavasti tulevad kell 23 õhtul dushi all kõige paremad ideed, siis otsustasin Šveitsi edasi lükata ning hommikul esimese rongiga (loe: esimesega peale ärkamist ja kovhijoomist) Rosenheimi minna, et sealt kõik koos Salzburgi sõita ning pühapäev Lõuna-Saksamaal ja Austrias veeta. Kaiserschmarrn silme ees, tuhksuhkur kergelt sõõrmetes kihutasin U-Bahniga Hauptbahnhofi ning sealt in no time rongiga Rosenheimi.

Rosenheimi ja Chiemsee vahel oli täika koos Stadtfestiga. Kahemehebändi saatel jõime hommikukohvi ja sõime külarahva küpsetatud kooke. Nagu ikka, kõige vastutusrikkam roll oli mul, sest laualoleva 20 Eriti Isuäratava koogi hulgast tuli välja valida neli. Aga siinkohal võin endale tunnustavalt õlale patsutada.

Tegime väikese ringi Salzburgis ning sõitsime siis linnast välja, et mõnes looduskaunis külakeses heliseva muusika saatel lõunat süüa. Sattusime forellikasvatusse ning sõime vikerforelli (Regenbogenforelle) ja mingit teist forelli (Saiblinge) praekartulite, õlle ja radleriga. Greibiradler on nüüd mu värske lemmik.

Õhtupoole, kui mehed Mondsee äärde suuna võtsid, otsustasin veel ühe ringi Salzburgis jalutada ning ka üles kindlusse minna, et sealt siis paar linnavaadet pildistada. Poole tee peal oli tõkkepuu ees ning selgus, et kindluse juurde saab jalutada ainult lisatasu eest. Nimetatud lisatasu eest saan Münchenis pool kilo croissante ja Hauptbahnhofist topsi take away kohvi. Seega jäi nii tasu maksmata kui saiad soetamata.

Rihtisin ennast 18:15 rongi peale, aga mida polnud, oli rong. Ausgefallen. Asenduseks pakuti tund hilisemat rongi. Frustreerunud rahvamassi nähes ei tundunud tõenäoline, et sinna rongi sisse võiks mahtuda, istekohast rääkimata. Nõukogude naine või mitte. Vahetasin oma Deutsche Bahni pileti kallima, Österreichische Bahni vastu, sain kahe tunni asemel pooleteisega kohale ning terve tee oli mugavalt wifiga kaetud.

Rundschau München. Taaskasutus.

Siinsed täikad on head. Ostsin laupäeval kotitäie ägedaid asju 17 euro eest. Kui kapid täis ja sularaha otsa ei oleks saanud, oleks veel ostnud. Demo mõttes lisatud pilt triibulisest "t-särgist", mis ma omale ostsin.

Poole täika peal jõudis isa kohale :) Tegime teise ringi ka, aga vahepeal polnud uusi kollektsioone saabunud. Jõime kompensatsiooniks külma radlerit.

Õhtul mängiti 10 minutiga plaanid ümber ning kolmest päevast Münchenis sai pool päeva Münchenis. Kell 19 võeti suund Austria piiri äärde.

Rundschau München. O zapft is!

Peale nädalat brokoli, nuikapsa ja jogurti peal, et dirndl ikka selga läheks, mina seal sees hingata saaksin ja lisaks veel ka liiter õlut mahuks, oli aeg debüüdiks küps. Pidu algas sellega, et esimene mees, kes üritas tutvust looma hakata, tegi seda "Sie" vormis ja sinna ta jäi. Ma võin ju leppida sellega, et Sie on ametlikus suhtluses eelistatud-nõutud-eeldatud, aga kui ikka tahta kellelegi üle õllekruusi serva dekolteest sisse vaadata, siis võiks omadega vaikselt 18ndast sajandist edasi liikuda. Justsayin.

Sellest, et mul on riiulis kaks südamekujulist papist piparkooki, kus mõlemas on sees pilt minust ja Margitist ja hallipäisest tantsulõvist, ajalugu vaikib.

Rundschau München. Die längste Praline der Welt.

Ma olen siin paar korda oma nördimust väheste kaardimaksevõimaluste osas tagasihoidlikult avaldanud. Nädalavahetusel sattusin lugema artiklit, mis kinnitab, et ma ei kujuta omale ette, et siin sularaha eelistatud on. 82% Saksamaa ostu-müügitehingutest toimub sularahas, järgneb Austraalia 65%ga.

Sellega seoses meenus mulle 90ndate esimene pool, kus ma 15-aastasena olin täiesti hämmastunud kui vähe siin koolides uusi teadmisi omandatakse. Kui Eestis olin ma juba 2 aastat varem Pythagorose teoreemi selgeks saanud (teoreemi tõestamine üks tund + sealt edasi ülesannete lahendamine), siis Saksamaa koolis võttis teoreemi tõestamine nädalaid, millele järgnes kuudepikkune ülesannete harjutamine. Poole aastaga matemaatikas suurt muud ei jõudnudki. Kirjanduse tunnis arutati ühte raamatut pool aastat (võimalik, et sealt edasi ka, ma ei tea), ajaloo tunnis loeti kõva häälega õpikust ette ja siis arutati alles. Isegi idabloki koolist tulnule, kes oli suure osa oma kooliajast kulutanud vatimarlimaski õmblemisele või gaasimaski aja peale pähetirimisele, tundusid Saksamaa koolitunnid rohkem meelelahutuse ja vaba või mitte nii vaba aja veetmise võimalusena. Ca 15 aastat hiljem ilmus meedias artikkel, kus selgus, et seni vägagi konkurentsivõimeliseks peetud Saksamaa haridussüsteem seda tegelikult ei olegi. Nimelt said Saksamaa õpilased PISA uuringus keskmisest oluliselt kehvema tulemuse. Kuidas keegi sai sellist haridust konkurentsivõimeliseks pidada, beats me.

Olen viimase pooleteise kuu jooksul saanud Amazoni püsikliendiks. Iga kord kui midagi vaatan või korvi panen, soovitab Amazon mulle asju, mida teised on ostnud koos sellesama asjaga, mille vastu mina just huvi tundsin. Ja ma olen endiselt iga kord natuke hämmastunud, et miks ostavad inimesed omale korraga kaks-kolm fotokat, kuus telefoni kaitsekilet, mitu paari jooksujalatseid jne. Võidab see... Või võidab Amazon.

S-Bahn kihutas täna Hauptbahnhofist peatumata läbi, sest HBFis oli Polizeieinsatz. Hilisem Tageszeitungi lugemine andis teada, et raporteeriti härratust mustast kohvrist. Poole tunni jooksul tehti kiirreageerimissalga ja pommikoerte abil üksildase kohvri ohutus kindlaks ning rongid said seal uuesti peatuma hakata.

Rundschau München. Wiesn.

Vihmaga jooksmas käimise pluss on see, et keskmise kiiruse tõus on selgelt märgatav. Miinuseks aga see, et isegi peale jooksujalatsitest vee välja valamist on nad järgmisel päeval läbimärjad. Oh well, tuleb siis täna jooksmise asemel koogi ja kohviga leppida. Nagunii sajab endiselt kasse ja koeri.

Oktoberfest algas. Linn on täis koledates Lederhosedes ja paksude põlvikutega mehi ning kenades Dirndlites naisi. Kõik liiguvad rongkäiguna ühes suunas :) Poliitaktivistid kasutavad olukorda ära ning Odeonsplatzil oli nii suur demonstratsioon, et isegi U-Bahn ei teinud seal peatust.

Eile läksin poodi plaaniga osta õlapaeltega top, paar paari sokke ja lauvärvid. Kojutulles oli kotis ligi kilo šokolaadi, kaks küünelakki ja juukseõli. Täna läksin uuele katsele ja tulin koju pikkade käistega trennisärgiga. Toppi, lauvärve ja sokke pole endiselt. Aga vähemalt olen nüüd sügisesteks jooksuringideks valmis :)

Õunamagustoit

Sattusin poest ostma liiga kõvasid ja hapukaid õunu, mille puhul oli peale esimest õuna selge, et niisama ma neid ära ei söö. Keetsin vähese suhkruga läbi ning sõin kas kohupiima peal või siis mõne taimse piimaga.

5-6 õuna, puhastatud ja tükeldatud
1 dl suhkrut
1 dl vett
soovi korral vaniljeekstrakti, kardemoni ja/või kaneeli

Pane õunad suhkru, vee ja maitseainetega keema ning keeda, kuni õunad on pehmed. Söö jahtunult.

Rundschau München. Good ol' Germany.

Tellisime hiljuti ühe kaupluse netipoest suurema koguse riideid. Kuna selgus, et üks pesukomplekt oli vale värvi, viisin selle poodi tagasi. Ilusti originaalpakendis, tagastusleht täidetud ja juures. Letis vaatavad mõlemad müüjad mulle otsa (teine jättis isegi kliendi teenindamise pooleli) ja küsivad, et aga kus kast on? Seesama kast, mis oli tellimusel järel käies liiga suur, et seda näpu otsas koju tassida ning millest ma sisu juba poes oma riidest kotti ümber tõstsin? Ja nüüd nad kujutasid omale ette, et viin selle pisikese paki pesuga neile sarnase hiigelkastiga tagasi?

Tellisime nädalavahetusel ka Amazonist. Kuna Hermes, mille keskused mul läheduses on, toob mu pakki mulle juba kaks nädalat, siis nende kaudu enam ei riskinud tellida ning valisin Amazoni enda lockeri, lähim teisel pool Hauptbahnhofi ehk suhteliselt kaugel. Samas korra järel käia pole viga. Vähemalt nii ma mõtlesin, onju. Nüüd vaatan oma tellimuse staatust ja üheksast asjast üks pandi eile teele, kaks pakiti täna ära ning pakk ootab väljasaatmist ning kuue kohta hetkel veel info puudub, et mitmes jaos need teele pannakse. Teades Amazoni armastust suurte kastide vastu pean omale järeleminemiseks euroaluse muretsema. Muide, ka Amazoni on mul vaja üks tellitud asi tagasi saata. Vormistasin tagastuslehe ära ning lugesin siis juhised läbi, et kuidas ja kuhu. Selgus, et asi tuleb tagastada originaalpakendis (selge see) ning soovituslikult sellessamas kastis, millega Amazon kraami mulle saatis. Nimetatud kast on vähemalt 30-liitrine ja tagasisaadetav ese on üks 15-sentimeetrine jupp kaablit. Sry, Amazon, see kast jääb sul tagasisaamata.

Punane foorituli ning üleüldse tee ületamine selleks ettenähtud kohtades tundub ka siin riigis vaid soovituslikuks muutuvat. Kui sedagi. Kui ma mõtlen tagasi 90ndate esimesse poolde, siis oli ühest küljest lubatud vähemalt 16-aastastel koolis suitsu teha (lapsevanem pidi seda oma allkirjaga kinnitama), teisest ei tohtinud keset päeva lõunaune paiku tühja taarat konteineritesse loopida. Reede- ja laupäevaõhtuti tuli mainstream telekanalitest "Külaelu". 2016 on vähemalt 16-aastastel lubatud lahjat alkoholi tarbida ning tänavatel avalik joomine on täiesti ok. Samas ei tohi kauplused enam oste tasuta kilekottidesse pakkida. Ning näiteks Baieris on kaubandusasutuste maksimaalne lubatud lahtiolekuaeg E-L kella kaheksani õhtul. Erandid kinnitavad reeglit ning pühapäeviti tohivad lennu- ning raudteejaamades teatud poed avatud olla, näiteks ökokaupa pakkuvad kauplused. Kontrastide maa :) Tänavapildis, muide, on vähemalt 10% naisi hijabide või niqābidega.

Siin blogis juba korduvalt mainitud kiriku (tegelikult on küll mainimist leidnud pigem kirikukellad) ees pargis on klaver. Noh, et kui vahepeal kellahelistamises need 10-minutilised pausid on, siis muusikaarmastajad vaikuses ei peaks piinlema. Või nii ma arvasin. Aga selgus, et terve München olla klaveritega kaetud ning musikaalsem osa rahvast (noh, ma vähemalt loodan, et nad on musikaalsed, mitte minusugused) korraldab regulaarselt Open-Air-Jame. Homme on üks mul ümber nurga Corneliuse sillal. Aga tõenäoliselt läheb nagu ikka siis kui midagi on mul otse ukse ees ehk, et ei lähe. Aga plaanime parimat, Hoch die Gläser, hoch den Wein!

Ilm on juba ca kaks nädalat täiesti rannailm olnud. Mida me pühapäeval ka tegime, pidades kella kümneni õhtul Isari kaldal piknikku. Täna-homme lubatakse veel sooja suve, neljapäevast äikest ja vihma ning pühapäevast langeb temperatuur kaks korda, 27 pealt 13 peale. Sobivalt Oktoberfesti alguseks, et siis ennast külg-külje vastas alkoholiga soojas hoida. Elagu rahvaste sõprus!

Rundschau München. Alkoholipoliitika.

Mõni nädal tagasi küsis S., et kuidas Saksamaal avaliku alkoholitarbimisega tänaval lood on, et kas on lubatud või mitte. Kehitasin õlgu, sest kuigi mul käisid silme eest läbi pildid Berlini tänavatelt, siis Berlin on ikkagi riik riigis ja Saksamaa seadused tunduvad seal vaid soovitusliku iseloomuga olevat. Olles siin nüüd paar nädalat ringi vaadanud, võin öelda, et avalik alkoholitarbimine ei tundu siin mitte lihtsalt lubatud, vaid lausa soositud olevat. Vähemalt ülepäeva istub mul S-Bahnis vastas või kõrval meesterahvas pooleteise õllega (järgmine tagavaraks), tänavatel kohtuvad ja peavad õllega piknikke noored hipsterid, üle Isari viivad sillad on õhtuti täis tegelasi, kellel õhes käes õllepudel ning teises fotokas, millega siis üritatakse kirikutorne päikeseloojangu taustal tabada.

Poes maksavad küpsed viigimarjad 39 senti tk ja Lindti suvešokolaadid olid täna Tengelmanis -50%. Elu on mangolassišokolaad viigimarjadega.

Rundschau München. Allahindlus.

Möödusin täna nõudepoest, kus oli aknal suur kiri, et kõik on nii alla hinnatud, et mine metsa. Keerasin siis otsa ringi ja astusin poodi sisse. Kaubanduspind oli jagatud kolmele nii suurele korrusele, et mul õnnestus välisust otsides ära eksida. Ja kogu selle suuruse juures leidsin kolm allahinnatud grill-ahju ja neli hõredalt täidetud lauatäit allahinnatud kohvitasse, joogiklaase ja keraamilisi jäneseid.

Rundschau München. Kellamäng ja loomaaed.

Kolisin Isari teisele kaldale ja nüüd on mul prantsuse rõduga elamine. Kui keegi nädalavahetuse hommikuti veel paar šokolaadi- või mandlicroissanti ka tooks, oleks eriti mõnus.

Lesson learned: ära islamimaades võta hotelli mošee vahetusse lähedusse (iseasi kuidas see reaalselt võimalik on, arvestades, et mošeesid on rohkem kui hotelle ja elumaju kokku). Lesson still in process: kristlikus Euroopas ära võta hotelli kiriku vahetusse lähedusse. Õhtul kell kümme antakse kelladega teada öörahu algusest. Siis võis veel loota, et äkki nad öörahu lõpu magavad maha. Aga laupäeva hommikul kella kuueks olid kellad läikima löödud ja, et kellelgi segadust ei tekiks, siis täistunnil 4+6 üle linna kajavat kellalööki. Jätkus see veerand ja pool ja kolmveerand seitse, kuni kell seitse alustas viieminutiline Glockenspiel.

Nädalajagu tagasi jagasime Itaalia restoranis väliterrassi pisikese hiirega. Kuuldavasti olla neid metroopeatustes üksjagu. Eile pistsid kaks jänest mõlema suupoolega Karlsplatz Stachusi läheduses lillepeenras lilli. Leia piltidelt jänesed. Hiirest pilti pole.