Kõik, kes mind tunnevad, teavad, et planeerin oma reisid toidu ümber. Ükski vahemaa pole liiga pikk, kui siht on mingi hea toidukoht. Hea lugeja, kujuta ette mu üllatust, kui maandusime Londonis ja mul ei olnud õhtusöögikohta välja valitud.
Jalutasime Notting Hilli tänavatel, kuni lõpuks maandusime ühes neist klassikalistest pubidest, mis on nimetatud mõne printsi järgi. Menüüst vaatasid vastu külmutatud avokaadodest valmistatud salat (noh, see külmutatud osa selgus alles siis kui taldrik lauda toodi) ja veiselihavõileib, kus võileiba oli ohtralt, aga liha pigem maitsestamiseks. Täiskõhutunne oli nagu oli, kuid tegime väikese jalutuskäigu Kensingtonis ja olime kell 10 õhtul tagasi hotellis ning 11-ks juba sügavas unes.
Reedel ärkasin kell 5 hommikul migreeniga, mis oleks suutnud väikese armee rivist välja lüüa. Võtsin kaks valuvaigistit, kuid peavalu ei andnud mingeid kadumismärke ka siis, kui kell 8 üles tõusime. Eelinfo korras: see migreen püsis minuga kuni varajase pealelõunani.
Aga migreen ei takistanud meie planeeritud toidutrippi. Hommikusöögiks suundusime ikoonilisse Duck & Waffle’isse, mis asub 40. korrusel ja pakub imelisi vaateid üle Londoni. Mina võtsin üleöö kaerahelbebrûlée – ainult, et kaerahelbeid ei suutnud ma sellest portsust tuvastada. Selle asemel sain karamellise kihiga chiapudingu, mis oli ausalt öeldes täiesti suurepärane.
Seejärel suundusime Tower Bridge’i juurde, mis on üks mu lemmiksildu (jah, mul on lemmiksillad). Natuke vaatamisväärsusi ja oligi aeg järgmise eine jaoks: Borough turult valisime crème brûlée ja vaarika sõõrikud. Mõlemad olid taaskord täiesti suurepärased. Hea, et hotell turu kõrval ei asunud – muidu oleks meie ülejäänud reisieelarve sinna letti jäänud.
Järgmisena oli plaanis London Eye vaateratas, aga kui nägime piletihinda (€50 per inimene), otsustasime, et see raha leiab kindlasti parema kasutuse. Selle asemel vaatasime Big Beni läbi Londoni igavese udu ja jalutasime Trafalgari väljakul, ning lõpetasime nuudliputkas, kus iga ports nuudleid valmistati külastajate silme ees käsitsi. Nuudlid olid imelised. Veiseliha? Ilmselt see osa veisest, mis paremates BBQ kohtades üle on jäänud.
Tagasiteel hotellile tegime veel paar peatust: Scott ostis pähkliküpsise ja mina Basque’i juustukoogi viilu. Mõlemad olid täiesti ideaalsed.
