Bulgaria:Where the Mountains meet the Sea. Hotellitoast ja restoraniarvest

 

 

Hea lojaalne lugeja, täna saad eksklusiivse kulissidetaguse pilgu meie hotellituppa - sest olude sunnil veetsin seal terve oma hommikupooliku. Kell neli hommikul ärkasin megamigreeniga, ning vaatamata rohtudele ei olnud seis kell 11 sugugi parem. Proovisin kella 10 paiku küll korra hommikusööki süüa, aga pärast kahte lusikatäit müslit andsin alla ja läksin tagasi tuppa.

Nüüd aga annan ülevaate sellest „nutikast“ hotellitoast. Kui sisse astud, lähevad kardinad automaatselt lahti ja tuled süttivad. Kõlab uhkelt, eks? Välja arvatud see, et see juhtub sõltumata kellaajast. Ehk siis keskpäeval saad täiesti tarbetu meeleoluvalgustuse ja südaööl - tere tulemast, avatud akende öö! Seintel ei ole ühtegi tavalist lülitit, ainult salapärased puutetundlikud paneelid. Nii et iga kord, kui tahad midagi reguleerida, mängid väikest mängu nimega „Leia õige nupp“, kuni kas võidad (tuled lõpuks kuuletuvad) või kaotad (ja alustad kogemata uuesti kardinate avamist või lased ise voodis olles ära vannitoa valgustuse kui Scott seal on). Täna hommikul ajas see mind veidi endast välja. Scott läks kella 11 paiku jalutama ja mina otsustasin jääda tuppa puhkama. Sest noh, migreen. Viisteist minutit hiljem hakkasid pimendavad kardinad iseenesest sulguma. Tõmbasin need uuesti lahti, sest täiesti pimedas lamamine, kui pea lõhub, ei olnud minu ootus. Loomulikult reageeris tuba kardinate avamisele sellega, et pani kõik tuled põlema. Ma olin juba täiesti närvis.

Pärast veel üht portsjonit valuvaigisteid hakkas olukord keskpäeva paiku paranema ja lõpuks saime mõlemad toast välja.

Sofias on trammiliin, mis sõidab läbi pargi - väidetavalt eriti ilus sügisel, kui lehed värvi muudavad. Hüppasime peale, maksime 80 senti ja sõitsime viisteist minutit läbi kuldsete sügislehtede. See oli tõesti ilus.

Jalutasime tagasi, tegime kella kahe paiku lõuna (minu tänase päeva esimene korralik söök), seejärel suundusime Aleksander Nevski katedraali juurde, jalutasime linnas ringi ja jõudsime enne hotelli tagasiminekut Starbucksist läbi.

Et mitte korrata eelmiste päevade õhtusöögivigu (kus restoranid ilma broneeringuta meid sisuliselt ukse pealt tagasi saatsid), panin õhtuks laua kinni ühte lähedalasuvasse steigirestorani. Kõik kulges sujuvalt - kuni hetkeni, mil ma peaaegu tellisin poolekilose, 100-eurose steigi. Õnneks sain viimasel hetkel jaole ja valisin rahakotisõbralikuma variandi. Tartar, seened ja liha olid kõik suurepärased. Magustoit aga maitses nii, nagu oleks ta terve eelmise nädala kannatlikult oodanud, et keegi ta lõpuks ära telliks. Siis tuli arve. See tundus kahtlaselt kõrge. Tuletasin ettekandjale meelde, et pidime saama 15% allahindlust, kuna broneerisime laua läbi mingi veebilehe. Ta kinnitas, et allahindlus on juba rakendatud - hinnad olid tõesti menüüst erinevad. Maksime ära… aga miski ei klappinud. Lähemal uurimisel selgus, et mitte 15% soodustust ei olnud antud, vaid 20% oli hoopis juurde lisatud. Ettekandja lubas vea parandada. Mõne minuti pärast tuli ta tagasi, 70 levi sularaha käes, ja selgitas, et süsteem lubab tagastust teha ainult sularahas. Ütlesin, et lahkume järgmisel päeval ega saa seda raha kuskil kulutada. Viie minuti pärast tuli ta tagasi - seekord 50-eurose kupüüriga. Me andsime talle 10 eurot tagasi (ainus väiksem rahatäht, mis meil oli), nii et lõpuks saime 40 eurot 35 (70 levi) asemel tagasi. Tehniliselt me ikkagi päris nulli ei jäänud… aga me niipalju ka enam ei jõudnud, et kogu arve üle kalkuleerida.

Bulgaria: Where the Mountains Meet the Sea. Selle kõrval näeb Lasnamäe täitsa kena välja

Meie hotelli hommikusöök oli suurepärane - just selline, mille järel tunned, et võiks väikese uinaku teha. Laud oli lookas saiakestest, puuviljadest, juustudest ja igas võimalikus vormis munadest – täiesti superlux. Kõht täis ja söögisaalist lahkumas, tegime üsna traagilise avastuse: vahuvein oli peidetud kuhugi nurga taha, täiesti eraldi ülejäänud buffeest. Selleks ajaks, kui seda märkasime, olime juba otsapidi uksest väljas.Kuidas nii saab?

Tänaseks oli plaanis väike väljasõit Plovdivisse - Bulgaaria võluvasse ajaloolisse linna. Olime muidugi rendiauto broneerinud ja pidime selle kätte saama kell üheksa. Kui me aga umbes kell kümme pargi servale jõudsime, kus auto meid väidetavalt ootas, sai ruttu selgeks… et mingit kontorit seal ei olnudki. Ainult puud, pingid ja üks väga kannatlik naisterahvas, kes oli meid juba tund aega oodanud. Selgus, et “kontor” tähendas lihtsalt tema lemmikparkimiskohta. Viisteist minutit ja paar allkirja hiljem olimegi teel!

Plovdiv asub vaid umbes pooleteise tunni kaugusel Sofiast - aga miks sõita otse, kui saab teha dramaatilise kõrvalepõike mägedesse?

Tee algus oli nagu postkaart: imelised sügisvärvid, looklevad teed ja suurepärased vaated. Siis aga, mida kõrgemale tõusime, seda tihedamaks udu muutus - nii paksuks, et tundus, nagu sõidaks läbi pilvede. Nähtavus langes kahe meetri peale ja terve tunni jooksul nägime täpselt ühte autot. Veidi kõhe oli kohati.

Esimesse külla, kuhu olime plaaninud sisse s]ita, viis järsk kitsas kruusatee, mis näis peaaegu püstloodis alla minevat – ühine otsus oli: mitte täna.

Järgmine küla oli paremini ligipääsetav ja sobis suurepäraselt fotopeatuseks. Paraku õnnestus mul kohe autost välja astudes maanduda mingi orgaanilise hunniku otsa, mis kindlasti ei olnud lehed. Kümme head minutit kraapimist ja puhastamist hiljem olin saanud väärtusliku eluõppetunni: ära astu Bulgaaria külavaheteel kuhugi, ilma, et sa korralikult jalgade ette vaataks.

Õnneks leidsime veidi edasi pargist juhusliku kraani, kust tuli lausa voolav vesi ja seal said mu saapad veel täiendava spaahoolduse, mida nad väärisid. Sõitsime üle hüdroelektrijaama, laskusime järjest allapoole ja ühtlasi ka udust välja ja tunni aja pärast jõudsime Plovdivisse.

Esimene sihtkoht: sõõrikud. Seal pidi olema Bulgaaria parim sõõrikukohvik - ja juba esimese ampsuga karamelli- ja kirsisõõrikutest (ilma, et oleksime muid näinudki) võin kinnitada: kuulujutud vastavad tõele. Võtsime isegi ühe tavalise “tee peale” kaasa, kuigi ausalt öeldes ei jõudnud see isegi kolme sammu kaugusele sõõrikubaari uksest, enne kui otsa sai.

Jalutasime vanalinnas ja ronisime üles mingite varemete juurde. Plovdiv on üks Euroopa vanimaid linnu - ja seda on tunda. Munakiviteed, värvilised majad ja vaated, mis panevad unustama, et hoiad seal konarlike kivide peal tasakaalu nagu Jaan Roose. Ülevalt avanes vaade ka linna magalale ning Scott teatas: “Tead, Lasnamägi hakkab järjest ilusam tunduma.”

Pärast veidi sihitut uitamist ja mõningaid pettumust valmistavaid küpsiseid sõitsime tagasi Sofiasse õhtusöögile. Plaani järgi pidi see olema suurepärane ribirestoran - suitsune, kohalik, ehe kraam. Ainult, et kohale jõudes selgus, et ilma reserveeringuta võid toidust ainult und näha. Andsime alla ja hakkasime mööda tänavat oma Plaan B suunas kõndima, kui ettekandja meile järele jooksis, märkmik käes vehkimas: “Ma vaatasin valesti - tegelikult saame teid ikka mahutada!” Ja just nii oli meie õhtusöök päästetud. Toit oli suurepärane.

Bulgaria: Where the Mountains Meet the Sea. Lennust ja hotellist

Pärast hommikust veerandtunnist maadlemist Uberi ja Boltiga õnnestus meil lõpuks takso saada. Sealt edasi läks kõik kahtlaselt sujuvalt – nii sujuvalt, et tekkis hetkeks tunne, nagu oleksime sattunud paralleeluniversumisse.

Hoolimata tipptunnist olid tänavad peaaegu tühjad. Samas - oli ju reede – kes see ikka reedel tööle läheb? Turvakontrollis oli peale meie ainult üks inimene ning mõlemad lennud, Tallinn–Riia ja Riia–Sofia, väljusid isegi enne planeeritud aega. Kell kaks olime juba Bulgaarias. Meie ette tellitud takso saabus kümne minutiga ning juht tegi hotellini sõites meile väikese linnatuurigi. Kõik näis sujuvat suurepäraselt.

Siis aga läks asi veidi viltu. Meile määratud tuba asus kuskil katlaruumi taga, vaatega… seinale ja konidega kaetud katusele. Laual oodanud tervitusvahuvein ja jõuludest järelejäänud makroonid ei suutnud olukorda kuigi palju parandada.

Palusime uut tuba ning umbes tund hiljem leiti meile uus – seekord vannitoaga, kus levis tugev, kuid püsiv kanalisatsioonilõhn. Scott, tavapärane probleemilahendaja, leidis kiire lahenduse: märg käterätt äravoolu peale. Üllatavalt tõhus! Kriis oli (suhteliselt) kontrolli all.

Nälg viis meid kohe kõrvalmajja, kohta nimega Cheesus, kus sõime grilljuustuvõikusid – ülihead. Seejärel jalutasime linnas ringi, vaatasime Sofia kuulsat katedraali ja asusime otsima traditsioonilist Bulgaaria toitu. Paraku armastavad ka kohalikud väljas söömist sama palju kui meie – peaaegu igas restoranis oli ukse taga järjekord.

Lõpuks maandusime ühes Itaalia bistroos, millel oli üsna loominguline arusaam „Itaalia ja Euroopa köögist“. Tundus, et sinna alla kuuluvad ka Jaapani, Hiina ja Tai road.

Kella poole kümneks panime päeva lukku ja vajusime voodisse.

 

Mas que solamente un Ciudad. Kuidas me La Sagrada Familias ei käinud

Olime mõlemad üleval enne kukke ja koitu – nii vara, et isegi nimetatud kukk ei kirenud. Kuna und polnud kusagilt võtta, otsustasime aega kasulikult kasutada ja jooksma minna. Scott jäi Gran Viale tiirutama, mina aga lippasin mere äärde, et soolast hommikuõhku ja päikesetõusu nautida.

Brunchi ajaks olime enam kui valmis sööma. Valisime paari kvartali kaugusel asuva Bellini, ja kella üheteistkümneks olime valmis päeva alustama.

Päeva suurejooneline plaan oli lõpuks ometi külastada La Sagrada Familia’t, Gaudí maailmakuulsat katedraali. Loomulikult, spontaansed turistid nagu me oleme, ei olnud me pileteid ette ostnud. „Ostame kohapealt,“ mõtlesime. Mõeldud-tegemata. Selgus, et kohapeal enam pileteid ei müüdagi. Mitte ühtegi. Ainult eelmüügist ja nädalaid ette.

Nii et plaan B – Casa Batlló. Üks Gaudí kauneimaid elumaju. Naljakal kombel, kuigi olen Barcelonas käinud umbes 15 korda viimase 20+ aasta jooksul, polnud ma sinna kunagi sisse astunud. Ja nagu arvata oligi, see ei valmistanud pettumust! Need voolujooned, värvid, imeline arhitektuur. Lahkusime täiesti rahulolevana. Ja muidugi tegime ka ühe klassikalise turistifoto.

Tagasiteel hotelli haarasime mõned empanadad – sest noh, paistab, et Barcelona uusim toidutrend ongi empanadad ja igas kvartalis on vähemalt kaks empanadabistrood – ja seejärel tegime väikese uinaku enne õhtusööki ja kontserti.

Õhtusöögiks olime valinud Angus Grill’i, sest mul oli mega lihaisu. Algus oli paljutõotav – tartar oli hea tekstuuri ja suurepärase maitsega. Aga siis… kui Scott alles poole peal oli oma tartariga, ilmus ei tea kust noor kelner, käes meie järgmine käik – pooltoored steigid. „Oi, vabandust, viin need siis kööki tagasi…“ Ee, okei, las nad siis… küpsevad veidi veel? Hetk hiljem, niipea kui Scott oma viimase ampsu ära sõi, ilmus teine teenindaja ja tõstis lihataldrikud uuesti meie ette – nüüd küll veidi üle küpsetatud, aga siiski väga maitsvad.

Et õhtusööki veidi tasakaalustada, otsustasime kontserdile jalgsi minna – ja minu suureks rõõmuks avastasin, et Montjuïci mäest saab tegelikult üles eskalaatoritega! Ei mingeid lõputuid treppe ega higistamist – lihtsalt mõnus sujuv kulgemine kultuuri ja meelelahutuse poole.

Kontsert pidi algama kell üheksa õhtul. Kell 20:58 oli väljamüüdud saali istekohtadest hõivatud heal juhul 15%. Klassikaline Hispaania. Kell 21:20 tuli staar lõpuks lavale – ja ühtäkki hakkas kõik liikuma. Õhkkond muutus momentaanselt. Muusika oli suurepärane – nagu oligi oodata – ja heli 17 000-kohalises korvpallisaalis... noh, paraku ka vastavalt ootustele.

Pärast kontserti jalutasime hotelli tagasi. Öö oli soe ja linn täis elu.