Where Luxury meets Riviera. Murdmaakõndimine

 

 

Kuna Scott oli eile kuulutanud Caesari salati maailma parimaks, ei tekkinud hommikusöögi osas mingit kahtlust. Läksime tagasi samasse kohvikusse. Scott jäi oma lemmiku juurde, mina võtsin munad ja bageli. Bagel osutus küll lihtsalt bageli-kujuliseks saiaks, kuid munapuder ja avokaado tegid selle vea rohkem kui tasa.

Hommikusöögilt suundusime otse rongijaama, hüppasime rongile ja poole tunniga olime Monacos. Jalutuskäik legendaarse Monte Carlo kasiino poole tundus sürrealistlik – kogu riik mõjus kuidagi kunstlikuna. Mõtlesime isegi mõne euro mänguautomaatidesse jätta, aga ilmselgelt kasiino varahommikusi annetusi vastu ei võta. Nii et pärast luksusautode vaatamist väljas jätkasime jalutuskäiku läbi kesklinna ning üles Printsi palee juurde.

Päris äge oli aga see, et umbes tunniga olime suutnud jalutada läbi kogu vürstiriigi. Tõsi, Monaco on imepisike, kuid ikkagi tundus see saavutusena. Ülejäänud aja veetsime arutades, kuidas sealsed kohalikud ilma jahtide või Ferrarideta end lõbustavad. Kui uudsus kadus, otsustasime, et on aeg tagasi Prantsusmaale suunduda. Meie rong hilines, sest keegi oli hommikuseks puhkehetkeks rööpad välja valinud, kuid kella kaheks olime tagasi hotellis.

Pärastlõuna möödus lihtsalt: jooks, veidi pakkimist ja seejärel õhtusöögiotsingud.

Jalutades tundus, et me oleme kogemata saanud protestituristideks. Eile sattusime linnas Palestiina meeleavaldusele (sama on meiega juhtunud nii Londonis kui ka Veneetsias) ja täna läks meie jooksurada läbi järjekordse protesti. Mille vastu või poolt seekord meelt avaldati, ma aru ei saanud, aga Palestiinaga see kindlasti seotud ei olnud.

Õhtusöögiks valitud restoran pidi interneti järgi olema avatud. Tegelikkus? Täiesti kinni. Pole hullu – leidsime teise koha. Tuli küll peaaegu tund aega oodata, kuni kokk kohale jõudis, aga kui ta lõpuks saabus, oli toit seda ootamist igati väärt.

Twice as Nice. Hommik harjakapis

Ärkasime vara ja olime valmis päeva alustama. Esimene peatus: armas väike brunchikohvik kõrvaltänaval. Scott andis teada, et ta leidis maailma parima Caesari salati – väidetavalt oli paneeritud kana lihtsalt suurepärane. Mina valisin croissanti pošeeritud munade ja suitsulõhega, mis oli täpselt sama maitsev, kui see kõlab. Ideaalne algus päevale.

Tagasi hotellis otsustasime õnne proovida. Meie algne tuba oli… ütleme lihtsalt, et kompaktne: kaks inimest üritamas mahtuda voodisse, mis oli mõeldud heal juhul pooleteisele. Nii, et küsisime, kas saaksime toa, kus oleks võimalik end sirutada ilma üksteist ribidesse nügimata. Õnnestus! Mitte ainult ei saanud me uue toamõõtu korraliku toa, vaid harjakapielamuse kompenseerimiseks veel tasuta esmaspäevahommikuse hommikusöögi. Topeltvõit.

Ülejäänud päev kulus vanalinnas ja mere ääres jalutades. Ilm oli ilus, vaated veel paremad ja kusagil tee peal sattusime küpsiste peale, mis olid nii head, et vääriksid omaette Michelini tärni.

Õhtul oli plaan võtta midagi süüa ja minna mere äärde piknikule. Aga… kõht oli siiani küpsistest täis. Scott haaras endale lihtsalt veel ühe foccaccia ning me lihtsalt istusime mere ääres ja vaatasime päikeseloojangut.

Twice as Nice. Kohalejõudmine

 Arvasin, et tänane päev tuleb sündmustevaene – lihtsalt lend Nizzasse ja mitte midagi, millest kirjutada tasuks – aga siis osutus teine etapp, Münchenist Nizzasse, kõike muud kui igavaks.

Pärast pardakaardi kontrolli järgisime suunaviitasid: vasakule äriklassi, paremale meie, tagasihoidlikud turistiklassi reisijad. Ainult et… pööblile mõeldud uks oli kõvasti kinni ja tuled ära lastud, justkui oleks meeskond juba ammu ööseks lahkunud. Nii siis loivasime kõik nagu segaduses kalaparv tagasi äriklassi koridori. Kümme minutit hiljem õnnestus kellelgi keskmine uks lahti teha ning nüüd pääses rahvas lennukisse kahest uksest, ning kõik püüdsid nüüd ühtaegu nii ette kui taha liikuda – nagu eelüool mainitud kalad, kes püüavad jõevoolule vastu ujuda.
Lõpuks maandusime oma istekohtadele: Scott akna all, mina keskel ja siis… tema. Minu naaber. Mees, kes oli selgelt tarbinud alkoholi juba lõunast (kell oli nüüd 21).

Siin väike ülevaade tema tipphetkedest:

• Proovis minuga vestlust alustada „Kas sa oled ameeriklane?“ küsimusega
• Tassis kaasas ajalehte, mida ta entusiastlikult minuga jagas, laotades selle üle minu istme ja näidates mulle pilte Trumpist ja Bidenist ning rääkides kui naljakas see kõik on
• Veetis suurema osa lennust pooleldi minu istmel
• Imiteeris lennuki mehaanilisi hääli – jah, kaasa arvatud maandumistelje omi – nagu entusiastlik lasteaialaps
• Kui Scott ja mina vetsust tagasi tulime, küsis ta enne püsti tõusmist, kas me tahame oma kohtadele tagasi minna (sest vahekäigus seismine kogu lennu lõpuni kõlas muidugi väga loogilise plaanina)
• Nõudis meeskonnalt täpset minutit, mil me hilinenult Nizzasse jõuame, justkui ootaks teda kesköine juhatuse koosolek otse maandumisrajal.

Kui me lõpuks maandusime – veidi enne südaööd – võtsime Uberi hotelli, olles väga valmis oma voodiga kohtuma.

Aga loomulikult oli päeval varuks veel viimane üllatus. Olin broneerinud tavalise kahekohalise toa, aga ilmselt olid need otsas. Selle asemel anti meile võti ruumi, mida võib parimal juhul kirjeldada kui harjakappi, mis unistab hotellitoast.

Amsterdam Adventures. Vihm, vahvlid ja “gluteenivaba" kohvik

 

Meie viimane täispäev Amsterdamis algas vihma trummeldamisega vastu akent. Mitte miski ei ütle “tõuse ja sära” nii veenvalt kui hall taevas ja vajadus kohvrist üles otsida see ainus enam-vähem vihmakindel jakk, mis kaasa sai pakitud.

Varustatuna oma piiratud varuga “soojemapoolsetest” riietest, seadsime sammud paljukiidetud MOCO muuseumi poole. Keldrikorruse digitaalnäitus oli tõeline tipphetk – seinad, põrandad ja laed lõid värvide ja valgusega ellu. Nagu arvata võib, tegime hunniku pilte, et tõestada oma kohalolekut.

Kõrgkultuurist liikusime edasi De Pijpi linnaossa, kus meie esimene peatus oli traditsiooniline: Starbucks. Kui joogid lõpuks otsa said, otsustas vihm, et on meid küllalt häirinud, ning andis päikesele võimaluse paista.

De Pijpi turul ootas meid ehe Amsterdami elamus: kuumad ja värsked karamelli-stroopwafelid. Loomulikult pidin endale ühe võtma. Turust natuke eemal avastasime rahvusvahelise poe, mis teenindas kohalikke expatte – sealt varusime UK ja USA maiustusi nagu lapsed, kes on äsja Willy Wonka šokolaadivabrikusse lastud.

Järgmiseks tuli kauaoodatud peatus ühes “gluteenivabas” kohvikus. Jah, jutumärgid on siin täiesti teadlikult kasutusel. Kui küsisime teenindajalt, millised koogid on siis gluteenivabad, oli vastus… kaks. Ainult kaks. Terve vitriini peale. Väike pettumus, kuigi tuleb tunnistada, et turundusosakond oli “gluteenivaba” mõistele loovalt lähenenud.

Pärastlõunal hüppasime taas metroosse, et kiirelt linnapeal veel natuke shopata, enne kui hotelli tagasi pöördusime. Selleks hetkeks oli Saskia otsustanud, et tema toast enam välja ei astu. Mina tegin kiire ringi nurga taga asuvasse poodi ja tõin õhtuks süüa, mis oli kindlasti vähem glamuurne kui stroopwafelid või pealinna parimad restod.

Amsterdam Adventures. Kiigud, järjekorrad ja ahjusoojad croissant’id

 

Hommik algas hotelli hommikusöögiga, mis väärib eraldi lõiku tänases postituses: croissant’id otse ahjust, pannkoogid otse müstilisest pannkoogimasinast ning puuviljad, mida hakiti meie silme all nagu kokasaates. Saskia sõnul ei olnud aga viinerid viineri nime väärt ning temast jäid nad taldrikule.

Saiakeste ja suhkrulaksu pealt suundusime A’DAM Lookouti – kõrghoonesse, mis on kuulus oma suurepäraste panoraamvaadete poolest. Meie plaan oli lihtne: nautida linnasiluetti, teha paar pilti ja tulla tagasi alla. See hiigelkiik, mis sind hoone servast üle linna kiigutab? Absoluutselt ei olnud plaanis.

 
Aga siis nägin ma seda kiikumas. Ei kestnud just väga kaua … ja Saskia silmad lõid särama, nagu oleks ta just leidnud tasuta Wi-Fi. „Kas sa tegelt ka tahad minna?“ küsisin. Selgus, et ta tahtis. Väga-väga. Ja nii me läksimegi. Mina hoidsin elu eest kinni ja Saskia nautis seda nagu tõeline ameerika mägede fänn. Pean tunnistama — tore oli. Või noh, polnud viga. Ühe korra. Saskia oleks kohe uuesti läinud, aga õnneks polnud see tasuta.

Enne seda adrenaliinilaksu sai Saskia veel esimest korda metrooga sõita — ja nimetas seda pea sama ägedaks kogemuseks kui kiike. Peaaegu.

Järgmine sihtkoht: Stüssy, tänavamoe püha graal. Ainult et… pühadus nõudis kannatlikkust: poodi lasti korraga vaid 5-6 inimest ja järjekord lookles poole punaste laternate rajoonini. Poolepäevase ootamise järel pääsesime lõpuks sisse — ainult selleks, et avastada: kogu valik oli üsna kesine. Nii palju siis tänavamoest ja uuest garderoobist.

Et pettumust tasakaalustada, põikasime läbi TK Maxxist (väga edukas shopping), enne kui lõunat otsima läksime.

Pärast lõunat tahtis Saskia kindlasti Hollisteri minna. Keerasime nurga taha ja vaatepilt võttis sõnatuks: järjekord ulatus üle saja meetri. Tõeline "Nagu päriselt?" hetk. Valmistusime juba pikaks ootamiseks, aga mööda kõndides selgus, et Hollisterisse pääses vabalt. See meeletu saba oli hoopis teisel pool tänavat olevasse poodi, kus müüdi Labubusid. Kui lojaalne lugeja ei ole fenomeniga kursis, siis tegemist on väga kalli ja väga koleda nukuga. Soovisime vapratele järjekorras seisjatele edu ja jätkasime oma plaanidega.

Meelelahutuseks tegime kiire tiiru lilleturul ja põikasime siis hotelli väikesele siestale.

Õhtul uurisin Saskialt, mida ta veel teha tahaks. Ilmselt kartes, et ma vean ta järgmisele 10 km jalutusringile, valis ta turvalise variandi: kanalikruiisi. Hea valik. Sildumiskoht oli otse hotelli ees ja varakult kohale jõudes saime parimad aknaalused kohad. Poole tuuri peal selgus, et Amsterdami liiklus pole umbes ainult tänavatel või õhus — ka kanalitel tekib ummikuid. Üks paat sõitis meile lausa tagant sisse.

Päeva lõpetasime kiire poeskäiguga, et õhtuks midagi süüa võtta, ning vajusime hotellis voodisse.