Hea lugeja, sind ootab ees Sloveenia seiklus, kus Uberit ei eksisteeri ning jõulutuled ei põle.
Lennud olid meeldivalt elamustevaesed, aga kohalejõudes tervitas meid arusaam, et Ljubljanast on digilahendused nagu Uber ja Bolt kaarega mööda läinud. Kuna meid ei olnud päästmas ühtegi äppi, siis pöördusime vanakooli taksoteenuse letti ning peale tellimuse esitamist surusime ennast marsasse, et südalinna sõita.
Peale seda kui marsa meid maha pani ning me hotelli kõndisime, nägime, et tänavad on täis jõuluvalgustusi. Või vähemalt nii meile tundus. Ma kujutasin omale juba ette, kuidas see kõik õhtul täielikuks talve võlumaaks muutub. Eelinfo koras: ei muutunud. Selleks ajaks kui me kell üheksa põhku pugesime, ei olnud veel ükski tuli põlema läinud. Jäin lootusrikkaks, et vast on tegemist siis nädalavahetuse showga?
Reede algas varakult, sest mul oli kell 10 koosolek kalendris. Tegime kiire brunchi kohvi ja posheeritud munadega ning juba lõuna ajal sain ka ametlikult oma puhkust alustada.
Üleöö oli Ljubljanas lumi maha tulnud – imeline need esimesed viis minutit, kuni selle hetkeni kui algas suur sula. Jalutasime siinses postkaardilikus vanalinnas paar tundi ringi, üritasime sulalumelompe vältida ning nautisime arhitektuuri. Ronisime ka üles kindluse juurde ning vaatasime peatselt loojuvat päikest.
Õhtusöögi tegime ümber nurga kala- ja mereannibistroos, kus toit oli suurepärane. Tänavatel ei olnud endiselt jõulutulesid ning seega oli ka minu pühademeeleolu omadega veidi ootel.
Laupäevane plaan oli ammu paigas: Bledi järv. Scott oli teinud eeltöö ning meie päevatripiks selle välja valinud. Peale kiiret hommikusööki teelejäänud pisikeses kohvikus, võtsime oma rendiauto (ülitäpselt kell 10:01 olime Sixti leti ääres) ning asusime teele.
Kella 11 paiku parkisime auto Bledi kindluse parklasse ning võtsime suuna alla järve äärde. Nautisime vaateid ning alustasime taas mägironimist, et tagasi kindluse juurde jõuda. Valisime turvaliste treppide asemel mudase raja, mis pani mu meeleolu korduvalt proovile, aga ca pool tundi hiljem saime juba autosse istuda ning kaasavõetud kraamiga kiire pikniku teha – haputaina sai, salaami ja juust olid just need, mida vaja.
Kaverna Pargis sõime kuulsat Bledi Järve kreemikooki ning olles suhkrutaseme veres taastanud, otsustasime tagasiteel teha põike Kranjisse, võluvasse väikelinna, mis on taaskord ümbritsetud Alpidega. Sattusime sinna ka ideaalsel ajal ning saime nautida maagilist päikeseloojangut mäetippudel.
Õhtuks jõudsime tagasi Ljubljanasse ning tänavad olid endiselt muutumatud. Ei ühtegi jõulutuld. Ei mingeid trumme. Needsamad tänavad, ainult, et nüüd täis nädalavahetuse puhkajaid – kohalike baaride terrassid olid puupüsti rahvast täis.
Õhtuks sõime lõunase pikniku jääke ning kell kümme juba magasime.
