Neli nädalat ja koroonast, karantiinist ja isolatsioonist on saanud uus normaalsus. Filme vaadates ja raamatuid lugedes imestad, et tänaval trügitakse, võõrastega distantsi ei hoita, kassasabas üksteisel seljas elatakse. Reisitakse ja käiakse restoranides nagu homset poleks. Loen raamatust, kuidas autor läheb põiepõletikuga arsti juurde ning kitsas ooteruum on rahvast täis. Mu esimene mõte on, et kuidas nii saab, et nad kaks meetrit vahet ei hoia? Kas siis telefoni teel poleks saanud diagnoosida? Kõik see tundub esimese reaktsioonina nii vastutustundetu ja uskumatu. Praeguseks käime poes vahetult enne sulgemist (kui üldse käime) ning kui kuskil vahekäigus keegi juba kaupa valib, siis taganeme sealt selg ees välja ning läheme võtame oma nimekirjas olevad järgmised asjad üle järgmisest vahest. See, et läheks kell 14:05 automaati jõudnud pakile järele, ei tule mõttessegi. See, et läheks jalutama siis kui lõuna söödud ja päike särab, seda ei kaalugi. Jalutuskäigud üritame ilusa ilmaga sättida hilisteks õhtutundideks, sest siis on lootust, et ülejäänud rahvas, eriti jalgratturid, on kodus. Mulle on siiani segane, kus olid Tallinna jalgratturid, kui liiklusseadus vastu võeti ning nüüd 2+2 reegel välja kuulutati. Kui teiste jalakäijatega veel saab distantsi hoida, siis jalgratturid lendavad kõnniteel tagant nii vaikselt peale, et ei märka neid enne kui nad su peaaegu pikali sõidavad. Kõnniteel. Ja siis vaatad autodest täiesti tühja sõiduteed ning ei saa aru, miks neil üldse on vaja kõnniteel sõita. Scott, kes on meist kahest see, kes enamasti oma arvamust enda teada ei hoia, on vahest vastutulijatel palunud distantsi hoida ning saanud selle peale lihtsalt kommentaare, et "Päriselt, väää".
Päevad mööduvad süües ja söögikordi planeerides, tööd tehes, joostes ja trenniaega planeerides, jalutamas ning selleks sobivat aega kalkuleerides ning Facebooki ja Instat ja e-kaubandust skrollides. Mäletate, kui lapsena olid need nädalapäevadega trussikud? Need kuluks praegu ära, oleks vähemalt selge, mis päev on.
Umbes poolteist kuud tagasi vaatasin tööle kõndides tee ääres sireleid, mis oma suurte pungadega tundusid kohe-kohe lehes olevat. Praegu, poole aprilli peal on seis suhteliselt sama. Kuigi ma oleks eeldanud, et selleks ajaks on nad kõik rohelised ja kohe õide minemas. Aga vähemalt oleme leidnud paar puud, mille roosasid õisi käime iga kahe päeva tagant kontrollimas ja pildistamas.
Scott tahab rohke suhkruga hommikukrõbinaid. Selliseid, nagu USA odavama otsa hotellides (neis, kus öö "kõigest" 100-150 dollarit maksab) hommikusöögilauas pakutakse. Kus suhkrukiht on nagu karamell creme brulee peal ning sisuni jõudmiseks tuleb ennast enne magusast kihist läbi murda. Aga ootamatult on selgunud, et online poed on kõik täis "tervislikku" või kallist gurmeed, pakkudes "Saaremaa tädi aiast korjatud ja külmkuivatatud marjadega Lõuna-Eesti põldudel ööbikulaulu saatel kasvanud kaerast" müslit või Kellogsi fake-tervislikku täisteramaisihelvest. Igal juhul õnnestus leida ühed, mis olid vähemalt meekihiga kaetud. Järgmises postituses annan põhjalikuma ülevaate meie isolatsioonikokkamisest ja -gurmeest.
Aega veedame veel puzzlesid kokku pannes, Gerli saadetud mängudest aru saada üritades (Scott on küll veendunud, et Gerli pidas esimest lauamängupakki kokku pannes peenikest naeru) ning filme vaadates. Oleme puzzledes juba nii kõvad tegijad, et hetkel viimase, Itaalia ranniku 500se puzzle panime kokku ilma isegi laua tagant tõusmata kahe tunni ning 40 minutiga. Tuhandese Manhattani vaate taga sai oluliselt kauem higistada.
