Go Blue. Jõulud.

Go Blue. Loomaaed kodulinnas

Kuna üks orav ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis siinkohal väike ülevaade kohalikust faunast.

Go Blue. Go Green.

Meie esimene kuusk. Charlie Browni kuusk, nagu Scott ütles. Ja oli väga pettunud kui ma paar kuiva oksa alt ära lõikasin, sest kohe olevat kuusk palju vähem Charlie Brown. Ma pidin lausa guugeldama, Charlie Brown tundus, et sai omale lubada vaid ühte eriti haledat kuuseoksa. Ühe ehtega. Igal juhul meie omal käisime ise järel ja saagisime maha. Või noh, Scott saagis.

David Zinni loominguga.

Jim elab mei 8-minutilise jalutuskäigu kaugusel ja teeb detsembrikuised tripid poodi palju värvilisemaks. Pildil on selle aasta teine karu juba, sest esimene pandi tal lihtsalt pihta.

Esimest korda elus tegin ise piparkoogitainast. Väga hea tuli :)

Jõuluvaated viimasest kuuest aastast.

Go Blue. Detroit

Nädalavahetusel käisime veel korra ka Detroidis, mu kõigi aegade lemmikus hommikusöögikohas. Nende Benny munad on lihtsalt nii head, et ma olen valmis hommikul enne söömist ja kohvijoomist ennast riidesse panema, meigi tegema, 45 minutit sõitma ja siis veel pool tundi ootama, et lauda saada, et neid mune süüa. Ideaalne kombinatsioon krõbedast kuklist (mida nad ise inglise muffiniks kutsuvad), toorjuustust, lõhest, kapparitest, posheeritud munast ja hollandi kastmest.

Natuke jalutasime talveturul ka.

Go Blue. Osavate käte ring - Peppermint Mocha

Scott tahtis kütust võtta ning tanklasse sõites nägin seinal suurt kirja, mis lubas vaid 1.19USD eest mulle topsitäie piparmündi mokat. Kuna Speedways on üldiselt hea kohv (mu abikaasa toob mulle seda vahest hommikuti voodisse), siis läksin sisse kohvi järele. Kujutasin ette, kuidas valin topsi, vajutan nuppu ning saan kuuma piparmündise kohvi rohke vahustatud piimaga. Aga võta näpust. Selgus, et tegemist on käed-külge kohvivalmistamisega. Seinal oli “retsept” ning nii hakkasingi ise omale kohvi koostama - 2/3 tassi värsket Columbia kohvi, 1/3 tassi kakaod, 1 spl piparmündisiirupit ning veel midagi. Ei tulnud väga hea - baristat minust ei saa.

Go Blue. Pagasita immigrant

Kuna keegi oli jälle kella kuuese lennu valinud, siis algas päev kell 4:30 ning 5:20 olin juba ka lennujaama turvakontrollist läbi ning siirdusin väravasse.

Hetk peale take offi, kui aknast välja vaadates oli võimalik veel mahajäänud inimesi tuvastada otsustas üks kogukam madaam, et tal on vaja jalgu sirutada ning kõndis vaatamata lennusaatjate käsule kohale istuda piki vahekäiku kokpitini ja tagasi. 

Detroidi lennu väravas pakkusid Lufthansa töötajad suurepärast võimalust rabada ära viimased vabaks jäänud äriklassi kohad. Upgrade sealt, kuhu minusugune pööbel omale kohad oli soetanud, maksis vaid 900 eurot. Lisaks oli ootamatult vabanenud ka kaks kõrvuti kohta Economy Plus osas, kuhu ma oleks vaid 350-eurose lisatasu eest koha saanud soetada. Jätsin seekord need suurepärased pakkumised kasutamata. Samas kui nad oleksid vaadanud täpsemat infot reisijate kohta ning reklaaminud oma kalleid vabu kohti infoga, et “Kõige odavamate piletite osas reisib täna ka 10 titte, aga meil on vaid 900 euro eest pakkuda äriklassi koht rahus ja vaikuses”, oleks neil ilmselt huvilisi palju rohkem olnud. Lisada ka veel see, et reisijate hulgas oli ports inimesi, kes kasutab vetsupaberi asemel vasakut kätt ning rohkelt vett, ning neil oleks piletite pärast rabamiseks läinud.

Minu kuuldekauguses istus kolm last, kellest üks röökis umbes 6 tundi 9-tunnisest lennust. Enamasti iga kord kui ta kisama pistis tundsid ka ülejäänud kaks teatavat kambavaimu ning tõmbasid samuti akordioni lahti. Vetsud, nagu eespool juba mainitud, olid nii üle ujutatud, et isegi tennisega ei tahtnud väga sisse astuda. Samas need lapsed, kes sinna paljajalu läksid, arvasid ilmselt, et näe, nii hästi pestud põrandad. Vetsupaber ning kätekuivatuspaber oli uudistoode nähtavasti mitmele kaasreisijale, sest kasutatud paberit oli topitud igasse võimalikku auku. Näiteks leidus seda sahtlis, kus asusid prill-laua katted.

Olin omale targu valinud istekoha võimalikult lennuki etteotsa ning lennukist välja saades liikusin piisava tempoga passikontrolli suunas ning olin järjekorras ca viieteistkümnes. Letti saades vastasin paarile küsimusele, sain passi templi ja olin juba rahul, et seekord nii tore immigratsioonitöötaja sattus. Aga ära hõiska enne pagasialast väljumist, eksole. Kõndisin pagasilintidest mööda ning tolliputka ukse juures seisid kolm piirivalvetöötajat, kellest üks küsis, et kas mul rohkem pagasit polegi. Mul oli keskmine seljakott ja väike käekott. Kui kuulis, et pole, tahtis ta minuga kohe pikemalt suhelda. Selgus, et siiski mitte selleks, et saada nõuandeid, kuidas kerge pagasiga reisida. Pidin aru andma, kust ma tulen, kuhu lähen, kauaks jään ja kuidas ma KOLM nädalat nii väikse pagasiga plaanin hakkama saada. Patsutasin omale mõttes õlale, et mul Scotti mahajäänud kraam oli vaja kaasa võtta, sest muidu oleks ma ilmselt ainult käekotiga tulekut kaalunud. Pidin veel passi ette näitama ja vastama küsimusele, palju mul sularaha on. 10 eurot oli. Igal juhul sain selle peale oma passi tagasi ja võisin edasi liikuda…