Rundschau München. Go west, life is greener there.

Läänes on ju muru rohelisem ja taevas sinisem ja pudrumäed ja piimajõed. Tänapäeval küll vist taimse piima jõed. Aga iga kord kui Eestis midagi pekkis on, siis on "mujal/Soomes/Rootsis/Saksamaal/Kreekas kõik hoopis paremini". Seal ei vihata teiste lapsi, palka makstakse nii, et rahvas ei tea, mida sellega peale hakata, liikluses ollakse teistega arvestavad ja koolides on toredad õpetajad. Ma olen nõus sellega, et siin Saksamaal on palga ja teatud kaupade hindade suhe tasakaalus: keskmine palk on ca kolm korda kõrgem kui Eestis, samas toiduained on Eestiga samas hinnaklassis või mõnevõrra soodsamad. Korterite üürihinnad on küll keskmiselt kaks korda kõrgemad kui Eestis, aga moodustavad keskmisest palgast siiski protsentuaalselt väiksema osa. Teenused, mida olime (või noh, mis ma nüüd siin kõikide nimel sõna võtan, ikka mina olin) harjunud Eestis taskukohaseks pidama, on nüüd Müncheniga suhteliselt samas hinnaklassis. Riideid saab siit tavaolukorras osta samade hindadega kui Eestis, allahindluste ajal samas märksa soodsamalt. Hea hinnaga lennukipileteid pakutakse vasakult ja paremalt.

Aga. 65-aastane äsja pensionile jäänud meesterahvas otsib omale osalise ajaga tööd, sest kohus otsustas, et tema emal ei ole kodus, kus tal kolm korda päevas hooldaja käis, enam ohutu olla ning määras emale hooldekodusse kolimise. Nimelt oli vanainimene toas kukkunud ning see oli piisav põhjus ta pideva järelevalve alla suunata. Kuu hooldekodus maksab 3.400 eurot, millest ema pension katab vaid 1.400 eurot. Ülejäänud 2.000 tuleb sellelsamal 65-aastasel pojal välja käia, kelle pension on küll pisut kõrgem kuid jääb siiski samasse suurusjärku. Seega, täiendav töökoht, et igakuiseid makseid katta. Sest kohtu seisukoht oli, et mehel on ju pangalaenuga ostetud maja nüüd ilusti kinni makstud, ta võib selle maha müüa, tuludest hooldekodu arveid maksta ning ise linnalt sotsiaalkorterit taotleda. Teoorias vast isegi teostatav, aga sundida inimene oma kodu maha müüma, kui ta on selle nimel 40 aastat tööd teinud ja igakuiseid laenumakseid tasunud? Öelda, et "koli sotsiaalkorterisse", kuigi on teada, et linnal ei ole midagi pakkuda, sest põgenikud on eelisjärjekorras... Aga sotsiaalsüsteem on ju hea - võib olla kindel, et kui kunagi hooldekoju on vaja minna, küll kohus leiab, kellelt see raha välja nõuda.

Kahekümnendates üksikema elab alla kaheaastase lapsega keldrikorruse korteris, kus seinad hallitavad ja rõskusest on juba igikestev köha tekkinud. Küsib linnalt uut korterit, aga ei saa, sest "põgenikud on eelisjärjekorras".

Rundschau München. Pink up your life.

Tänase seisuga on üle vaadatud: roosa turg, Sendlinger Tori turg, Rotkreuzplatzi turg, Tollwood, Marienplatzi turg ja Märchenmarkt. Ja kodus on üks kruus rohkem kui enne turgude väisamist.

Ma saan aru, et üks eestlane võib rohkem vinguda kui kümme ... Midagi läks sellega nüüd metsa. Igal juhul käisin eile oma sügissaabastega kõigepealt Rotkreuzplatzil hõõgveini joomas ja hiljem Tollwoodil. Ühe koha peal seistes hakkasid jalad külmetama. Sügis või asi. Täna olin targem ja panin oma talvesaapad jalga. Ja guess what! Palav oli. Ma nüüd ei teagi, mis homme jalga panna. Või kas üldse tasub nii segaste oludega majast välja minna.

Granadillitoorjuustukook

Kuigi mul omal ahju siin pole, siis teistel ikka on. Margitil näiteks :) Ja Lidlis naeratasid erakordselt ilusad ja erakordselt soodsad granadillid. Kahe suurepärase asja kombineerimine - granadilli ja Manhattani toorjuustukoogi saab viia veel ainult suurepärasema tulemuseni.

Vaja läheb:
225 gr digestive küpsiseid
100g sulatatud võid
800g toorjuustu
150g suhkrut
4 muna
2 + 1 tl vanilliektrakti
400g 20%-list hapukoort
3 sl suhkrut
5 granadilli

Purusta põhja jaoks küpsised köögikombainis ning sega juurde sulavõi. Sega ühtlaseks ning suru seejärel 26cm läbimõõduga vormi põhja. Pane põhi külmkappi.

Sega toasoe toorjuust 150 gr suhkru ja 2 tl vanilliekstraktiga ühtlaseks ning lisa ükshaaval munad. Sega täidis uuesti ühtlaseks, lisa kolme granadilli sisu, sega veel korra kergelt läbi ning vala koogipõhjale.

Küpseta 150 kraadi juures ca 45 minutit, kuni kook on hüübinud, aga keskelt veel "võdiseb". Võta ahjust välja ja jäta hetkeks jahtuma.

Sega hapukoor, 3 sl suhkrut ja 1 tl vanilliekstrakti läbi, lisa kahe ülejäänud granadilli sisu, vala koogi peale ning küpseta 230 kraadi juures 5-6 minutit.

Lase koogil täielikult jahtuda ja taheneda, võimalusel üleöö. See üleöö meil ei õnnestunud. jahtus vaid niikaua kuni me sushit söömas käisime.

Rundschau München. Kapitalistid.

Münchenlased on endast väljas, sel aastal maksab hõõgvein jõuluturgudel, vabandust jeesuslapseturgudel, kuni 5 eurot. Kõige kallima kruusitäie saavat Karlsplatz Stachusilt, kus tulebki 5 eurot välja käia, järgneb Tollwood 4.50-ga. Kõige soodsamalt olevat võimalik palavalt armastatud jõulujook kätte saada Marienplatzil, kus kruusitäis maksvat 3.50. Me tegime eile ringi Sendlinger Tori turul ning roosal turul. Esimeses maksime kruusitäie eest 2 eurot, teises 2.50. Tallinnas maksis glögi juba aasta tagasi nii 2.50-3 eurot vähemalt. Barrikaadidele, ma ütlen, seal Tallinnas!

Tegelikult meeldisid mulle ikka Praha jõuluturud. Mõnusad, trügimist polnud, lõhnasid imeliselt.

Rundschau München. Roosad jõulud.

München valmistub jõuluturgude avamiseks. Vabandust, Bayeris ei ole jõuluturge, siin on Jeesuslapseturud (Christkindlmärkte). Grand opening on sellel neljapäeval, kui loodetavasti üle linna hakkab levima mõnus hõõgveini ja praetud mandlite lõhn. Suurema osa platside peal on juba püsti puidust majakesed, tulederibad servi kaunistamas. Kuna mina elan Glockenbachviertelis, mis on tuntud ka oma gei- ja lesbilembuse poolest, siis mul kerkib ümber nurga roosa turg. Puidust majakeste asemel on valged telgid ning kuuskede asemel roosades õites kirsipuud.

Ajalehtede trükkimine ning levitamine on mulle siin natuke segaseks jäänud. Tänavatel on need nn. lehekastid, kuhu pistad mündi sisse ning võid siis värske Zeitungi võtta. Samas nendel tänavanurkadel, kus nimetatud kaste pole, vedelevad ajalehed (nagu ka juuresoleval pildil näha) kinniseotuna tänaval maas. Kuhu münt pista, sellest pole ma veel täpselt aru saanud. Suhteliselt sarnased lehevirnad vedelevad tänavatel ka paduvihmaga, ainult selle vahega, et siis on terve ümbrus täis asfaldile kleepunud märgi leheriismeid.

Rundschau München. Pribaltika.

Ma tahan siin riigis pidevalt võimatut. Eile näiteks osta uut kuupiletit, sest praegune lõpetab neljapäeval kehtivuse. Ja kuna siin nendes masinates kaardimaksetega on nagu on või siis pigem on nagu pole, siis otsustasin selle parajasti Hauptbahnhofis olles ära teha. Sest seal saab "krediitkaardiga" maksta. Mõeldud-tegemata. Sest nii pikalt (ehk siis teisipäeval algusega reedest) ette ei saa piletit osta. Edit õhtul: selgus, et viga on siiski piletiostjas, kes ei suutnud out of the box mõelda. Selle asemel, et visalt sisestada masinasse kuupäevi, millisteks mul piletit vaja on, oleks võinud juba päev varem tulla selle peale, et sisestada tuleb hoopis päevad, millisteks piletit vaja ei ole. Elukestev õpe.

Siis sai see pakk lõpuks Eesti poole teele pandud. Aadress ilusti peal ja puha. Riik ka. Vaatan jälgimiskoodi abil teekonda ning näen, et pakk on omadega Leedus ning juures kiri, et "Pakk jõudis sihtriiki". Ega vist jah, üks Pribaltika ju kõik. Täna hommikuks oli pakk siiski Leedust edasi liikunud ning asukohaks Soome. Mõnda aega hiljem tekkis sinna info, et pakk on väljastatud. Ja seda endiselt Soomes. Aga noh, asi see siis kiirelt üle lahe pakki vastu võtmas käia pole.

Käisime "Willkommen zu den Hartmanns" kinos vaatamas. Selgus, et suurem osa filmist oli siinsamas Isari kaldal filmitud ning näitlejad lippasid pidevalt minu jooksuradadel.

Mütsituti kaotasin hommikul ära. Kvaliteet või asi sellel Salomonil :)

Rundschau München. Show-off.

Lisan oma riietusele järjest rohkem kihte ning soetasin ka alpakavillased sokid, mis leidsid kasutust veel enne kui esimest korda poest koju jõudsid. Müts on kõrvuni, kinnastega käed lisaks taskusse pistetud. Ning kaalun täna õhtul poest läbiminemist, et omale veel üks eriti soe kampsun või pontsho soetada. Kolmapäeval istusin metroos meesterahva lähedal, kes pidas ilma ja hooaega plätudele sobivaks. Eile trehvasime Maxvorstadtis noormehi, kes tassisid koju kanget alkoholi, olles ise Havai särgis ja shortsides. Täna hommikul, kui mul hingeõhk nii auras, et kippus tänaval juba vaadet varjama, istus S-Bahnis mulle vastu lühikestes pükstes meesterahvas. Äkki peaks siin riigis riidepanga (toidupanga sugulase) sisse viima?

Rundschau München. Jänes vol 4. DHL vol. 2.

Jänes vol 4. Mul oli eile dinner Garchingis, mis tähendab, et tuli kuupiletitsoonist kaks peatust välja sõita. Kahe peatuse jaoks piisab Kurzstrecke piletist ning ostsin siin automaadist kaks piletit. Noh, et hiljem koju tagasi ka saada. Piletid käes, selgus, et need on koheseks kasutamiseks, mitte, et valideerid siis kui sõita on vaja. Siin ei anna peale 10-korra pileti mitte ühtegi Einzelfahrti ette osta. Igal juhul polnud mul tuju hakata tagasitulekuks uut piletit ostma ning sõitsin need kaks peatust piletiga, mis lõpetas kehtivuse tunde tagasi.

Selgus, et Saksamaa ID-kaartidel on peal ka kodune aadress. Kui kolid, lähed vastavasse ametisse ja lased aadressi ära muuta oma kaardil. Seda riigis, kus on andmekaitse kõrgeimal võimalikul tasemel. Ehk, et igaüks, kellele oma dokumenti näitad (kaardimakse, postkontor jne) näeb su aadressi majatäpsusega.

Sellega seoses ka kohe DHList. Käisin eile C-ga õhtust söömas ning ta rääkis, kuidas oli omale paki kontorisse tellinud, et see võimalikult kiirelt kätte saada. Pakk tuligi järgmisel päeval, C. ilusti retseptsioonis dokumendiga vastas kui kuller märkas, et ID-kaardil olev aadress (kodune!) ei kattu sellega, kus ta praegu seisis. Well, duh, see siin on ju kontor, ilmselgelt ma ei ela siin. Jah, aga siis pole võimalik pakki üle anda. ??? Sest aadressid ei klapi. Ehk siis Saksamaal ei tasu DHLiga tellida mujale kui omaenda koju, mis on ka dokumendil kirjas. Kui peale kolimist ei ole jõudnud veel dokumenti uuendada, siis unusta üldse tellimine ära. Asi lahenes nii, et DHLi kuller võttis paki kaenlasse, viis lähimasse postkontorisse ja sealt sai C. selle siis hiljem kätte.

Eile hommikul oli siin lumi maas ja puud härmas. Pealelõunal polnud enam kumbagi.

Rundschau München. Hinnapoliitika. Sakslased.

Sel ajal kui Eestis on lumi nabani ja autodel küljepeeglini, on Münchenis endiselt päikeseline ja kirju. Lund oli ükspäev paari tunni jagu, nii, et kes sel ajal koosolekul juhtus olema, sellel võiski nägemata jääda.

Neljapäeval käisime Italian Shotis Hugosid joomas ja trühvlipizzat söömas. Klaas veini oli 6.50, mis tundus natuke kallivõitu. Aga kõik on suhteline, sest kui reedel Herzogis käisime ja seal klaas veini 11 eurot maksis, hakkas Italian Shoti oma täiesti soodne tunduma. Selle kõige peale võib minna aga supermarketisse ja osta viieka eest pudeli täiesti viisakat veini.

Mul on vaja Eestisse pakk saata. Kuna mul pole piisavalt suurt kasti, siis pakkisin kahte kasti, panin üksteise peale ning tõmbasin teibi ja toidukilega korralikult kinni. Tassisin Deutsche Posti / DHLi, tõstsin kaalu peale ning sain teada, et kiletatud paki lisatasu on 32 eurot. Lisaks siis kaalu järgi makstavale 32 eurole. Kuidas palun? Jah, kui on kiles, siis tuleb 32 eurot lisaks maksta. Kui on tavalises pappkastis, siis lisatasu ei kohaldu. Ei, meil ei ole teile piisavalt suurt kasti müüa. Palun vabandust, aga habt ihr die nicht mehr alle?

Saksa täpsus ja korraarmastus on ka ainult tervitatav. Lepinguid sõlmitakse siin kuu või poole kuu täpsusega. Ehk näiteks nii töö- kui üürilepingud algavad kuu esimesel päeval ja lõpevad kas 15ndal (väga erandkorras) või kuu viimasel päeval. Lihtne, onju. Keegi ei pea näiteks 23ndat augustit meeles pidama. Aga tahad kolida. Valid omale uue korteri välja, teed lepingu, et esimesel veebruaril kolid sisse. Annad oma praegusele landlordile teada, et plaanid välja kolida ning korteri üleandmine toimub 31.01. Koogitükk. Aga. 31.1 ja 1.2 vahele jääb terve öö. Vot siis kolidki oma kraami, kassi ja elutoadiivaniga üheks ööks hotelli. Hea, kui köögimööblit kaasa tassima ei pea, sest lisaks muule on siin linnas tavaline, et kortereid üüritakse välja ilma köögimööblita. Tuleb üürnik, tuleb oma köögimööbliga. Kui tal väljakolides veab, siis õnnestub tal uuele üürnikule köögimööbel maha müüa, kui mitte, siis peab selle ka oma kulu ja kirjadega enne kuu lõppu likvideerima.

Maapähklivõikook

Mul ei ole ju ahju siin. Ega ka mõistliku suurusega külmkappi. Ehk ma ei saa ühtegi kooki küpsetada ega ka sellist teha, mis vajaks üleöö oma suure vormiga külmas olemist. Ja siis tuli idee teha maapähklivõibatoone :) Sest neid saab ju teha ka väiksemates vormides.

Vaja läheb:
100 grammi sulatatud suhkrut
1 pakk digestive küpsiseid
1/3 purki maapähklivõid

150 grammi sulatatud šokolaadi
2/3 purki maapähklivõid
klaasitäis õhitud riisi või speltat

Põhja jaoks sega kokku või, väiksem osa maapähklivõist ja küpsised ning suru see vormi põhja. Pane külma.

Täidise jaoks sega esmalt kokku šokolaad ja maapähklivõi ning viimasena lisa riis või spelta. Kata põhi täidisega ning jäta vähemalt paariks tunniks kook külma.

Brokoli-kikerherne-kartulihautis teravas kookoskastmes

Sattusin ühe lähedalasuva restorani menüüs sarnase nimega toitu nägema ning kuna kodus oli olemas nii brokoli kui kikerhernes, kookospiimast rääkimata, ostsin peale tööd veel kartulit ja tomatipastat ning läksin koju süüa tegema. Pikka ettevalmistust siin ei ole, tundide kaupa midagi hautama ei pea. Kiire argipäevaroog. Vegan kah.

Vaja läheb:
1 brokoli, tükeldatud ja keedetud
1 purk kikerherneid
4-5 kartulit, keedetud, kooritud ja tükeldatud
1 purk kookospiima
3-4 spl tomatipastat
1 spl mõnda aasiapärast vürtsipastat

Pane potti kookospiim, tomatipasta ja vürtsipasta ning sega korralikult läbi. Lisa brokoli, kikerherned ja kartul ning hauta kümmekond minutit.

Rundschau München. Investeerimisest.

Asi algas sellega, et sain Gerli käest ta kingisoovid sünnipäevaks. Nipet-näpet ja siis sall. Tundus teostatav. Aga võta sallist. Alustasin ükspäev oma siinsest lemmikpoest, kus on kõike - TK Maxx. Soojad sallid maksid 89.99 ja 99.99. Otsustasin ka mujale vaadata, enne kui nimetatud investeerimisotsuse teen. Täna tegin pikema poeringi ning astusin muuhulgas ka ühte second handi sisse. No tegelikult astusin mitmesse, aga sall hakkas vaid ühes silma. Kena, tagasihoidlik. Armani. Kasutatud nagu juba mainitud. 99 eurot. Läksin Galeria Kaufhofi, kus oli terve salli-mütsiosakond. Mõned eriti haledad akrüülsallid maksid 19.90, natuke viisakamad akrüülsallid ca 40 eurot ja kui oli juba villa, kašmiiri vmt sallile kaugelt näidatud, algas hind 59.90 juurest. Panin värskeltpildistatud kataloogi teele ning läksin vahepeal uuesti TK Maxxi aega parajaks tegema, et Gerli saaks edastatud valikuga tutvuda. TK Maxxis sain aru, et mul on hädasti vaja Salomoni lillat sooja mütsi. Sobis kui pähetõmmatult. Lugesin pesemisjuhiseid, mis käskisid pesemise ajaks karusnaha eemaldada. Vaatasin natuke nõutult akrüüli-villaseguseid mütse ning sain aru, et kõik mütsid peale ühe olid juba pesemiseks ettevalmistatud ehk karvased tutid eemaldatud. Võtsin siis selle viimase tutiga mütsi. Siis hakkas silma roosa Asicsi kilekas, mida on minusugusel profisportlasel hädasti vaja, sest loomulikult hakkan ma ju ka vihmaga jooksmas käima. Hind 34,99 sobis peaaegu sama hästi kui jope selga. Ja siis selgus, et selle raha eest saab vaid L-suuruse. S-i eest tulnuks 49.99 välja käia. Pidasin mõistlikumaks vihmaga kodus kakaod juua. Ning ostsin hoopis 16,99 maksva Helly Hanseni kapuutsiga fliisi. Väga mõnus. Soe. Ja siis veel ühe 70% allahinnatud Jamie Oliveri valge kruusi. Selle aja peale oli selge, et kui ma ei soovi, et salliotsing mind pakrotti ajaks, tuleb minna ja väljavalitud sall ära osta. Helly Hanseni kõrvale kotti kolis Mark Adam. Ma küll hiljem lõin paari lahku, aga matchmaker Gerli näol avaldas siiski soovi, et Mark ei jääks päris üksi ning võiks talle päris oma Helly Hanseni seltsiks soetada. Ma nüüd ei tea, need Gerlile kraamisoetamised ei mõju mu rahakotile ja minimalistlikule kapisisule kuigi hästi.