Kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades on Berlinis "aiamaad". Mahajäetud Tempelhofi lennuväljal vist üks suuremaid - kastidesse on istutatud lilli, marjapõõsaid, maitsetaimi. Kõrvale kõige selle ilu jälgimiseks pandud pingid ja varjualused. Üks suurem lava on ka ning aiamaadel kiputakse ka (laste) sünnipäevi pidama. Vähemalt sattusime ühe sellise otsa, kus lauldi "Happy birthday, dear ... eee ..." ja siis oli eetris piinlik vaikus.
Sõime korea bibimbapi ja greibi-camparijäätist.
Saime kokku Nisariga, 16-aastane sõjapõgenik Süüriast, kelle vanemad elavad üks Kuveidis, teine Saudi-Araabias ning vanaema jäi Türki põgenikelaagrisse. Saksamaal on ta praeguseks olnud 8 kuud.
Berlinis olla ca 10-15 mahajäetud lennujaama. Läksime seekord Johannisthali oma vaatama, olla maailma vanuselt teine lennujaam (avati 26.09.1909). Igal juhul leidsime peale väikest jalutuskäiku heinamaal ka sobiva suurusega aiaaugu ning sees me olimegi. Lennuväli oli täis lagunenud hooneid, nimetatud lagunenud hooned omakorda olid täis värvilist grafitit. Väga äge. Süda jättis paar lööki vahele, kui nägime kaugemalt tulemas kahte musta riietatud meesterahvast, esimesel neist Kalashnikov kaenlas. Kui lähemale jõudis, läks süda rütmi tagasi, sest tegemist oli fellow lennujaamahuvilistega ning Kalashnikov ei midagi muud kui statiiv. All good.
Pühapäeva hommikul käisime veel RAW täikalt läbi ning patsutasin omale õlale, et ma vaid käsipagasiga olen, sest noh, muidu oleks seal suuremaks osturalliks läinud. Nüüd piirdus mu shopping kolme kohupiimapontšikuga. Fantat sai tasuta.
Sõime korea bibimbapi ja greibi-camparijäätist.
Saime kokku Nisariga, 16-aastane sõjapõgenik Süüriast, kelle vanemad elavad üks Kuveidis, teine Saudi-Araabias ning vanaema jäi Türki põgenikelaagrisse. Saksamaal on ta praeguseks olnud 8 kuud.
Berlinis olla ca 10-15 mahajäetud lennujaama. Läksime seekord Johannisthali oma vaatama, olla maailma vanuselt teine lennujaam (avati 26.09.1909). Igal juhul leidsime peale väikest jalutuskäiku heinamaal ka sobiva suurusega aiaaugu ning sees me olimegi. Lennuväli oli täis lagunenud hooneid, nimetatud lagunenud hooned omakorda olid täis värvilist grafitit. Väga äge. Süda jättis paar lööki vahele, kui nägime kaugemalt tulemas kahte musta riietatud meesterahvast, esimesel neist Kalashnikov kaenlas. Kui lähemale jõudis, läks süda rütmi tagasi, sest tegemist oli fellow lennujaamahuvilistega ning Kalashnikov ei midagi muud kui statiiv. All good.
Pühapäeva hommikul käisime veel RAW täikalt läbi ning patsutasin omale õlale, et ma vaid käsipagasiga olen, sest noh, muidu oleks seal suuremaks osturalliks läinud. Nüüd piirdus mu shopping kolme kohupiimapontšikuga. Fantat sai tasuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar