From Bangkok with Love

Tänane menüü: hommikuks puuviljasalat jogurti ja müsliga ning cappuccino. Snäkiks esmalt ananass ja seejärel arbuus. Lõunaks pähkleid (mh, oleks ikka pidanud puuviljade peale jääma, sest mingi kõva tükiga pähklite hulgas murdsin hamba ära), draakonipuuvilja ja kookospähkel. Siis grenadillimahl, veel ananassi ja õhtuks mangoshake, köögivilja penang curry ja sticky rice and mango.

Alustasin olulisega ehk läksin Central Worldi shoppama. Veetsin märkimisväärse aja UniQlos, sest siin riigis ei määra religioon moodi ning valik oli suur.

Läbi turu, kus mulle fake Hawaianaseid minu pakutud hinnaga ei müüdud, hotelli tagasi.

Pealelõuna tundus olevat sobiv kultuuriga tutvumiseks, ent kiire sünk Jesperiga kinnitas, et Bangkoki vaatamisväärsused pole ikka minu jaoks. Royal Palace pandi kell kolm kinni (jälle! Vaata ka dets 2014 postitust), Wat Arun, kus plaanisin templit kuldavat päikeseloojangut vaadata, olla remondis. Bah. Üleüldse tundus suurem osa Bangkoki templeid, mis mulle kuskil tee peale jäid, remondis olevat. Tegin siis niisama paaritunnise jalutuskäigu ning lugesin pargis raamatut.

Two nights in Bangkok

Tellisin hommikul täpselt sama, mis eile: roti canai, sweet roti ja kohvi. Ometigi maksis see lõbu täna 4.30 asemel 5 ringgitit. Go figure.

Teekond lennujaama, lend ning teekond lennujaamast Khao San roadile möödusid elamustevabalt. Sõin mingit suhteliselt niru pad thaid ja head puuviljasalatit, võtsin airconiga toa, sõin veel puuvilju ning sticky rice'i mangoga.

Kuumas kontrastide linnas

KL on kontrastid. Lagunevad puitmajad kõrvuti uhkete pilvelõhkujatega, kaunid ja luksuslikud mošeed räpastel tänavatel. Hidžaabide alla varjatud juuksed ja madalad teksad, mis pool tagumikku paljaks jätavad. Kallid autod ning öised tänavad täis magavaid kodutuid.

Hommik algas taas külma dušiga ja kohviga. Nii, et natuke sai nagu värskemaks enne majast välja minekut. Läksin jälle sinnasamma india restorani ja võtsin roti canai, magusa roti ja kohvi. Kokkuvõttes oli kõik suhteliselt magus, välja arvatud kohv, mis oli ülimagus. Aga ikkagi niiea!

Palav on! Ausalt. Ja seda ütlen mina, kes ma ei salli külma. Aga no nii palav on lihtsalt. Koguaeg märg ja kerge peavalu. Otsustasin veeta päeva kaubanduskeskustes ning võtsin suuna KLCC ja Petronaste poole. Tegin pilti ja käisin poodides. Veetsin tunni-paar kohvikus ning ostsin omale 100 MYR eest nahast Converse'id. Ma poleks nahkketse vaadanudki, sest need kipuvad kallid olema, aga kuna müüja tuli turistile seletama, kuidas soodushinda lugeda (noh, see mahatõmmatud hind on tavahind ja number protsendikleepsul on allahinnatud hind, duh, kes oleks osanud arvata!) ja tegi seda ketside näitel, siis nägin, et need on alla vajunud 100 peale (ca 25 euri). Rohkem kui ühe paari ostmist (ühed beežid tennised olid ka peaaegu minu omad) takistasid mind vaid Air Asia pagasinõuded. Ühtlasi panin tähele, et UniQlo valik on riigiti (religiooniti?) väga erinev. Kui Berlinis ja Pariisis ei tea, mida ära võtta, sest tahaks kõike, siis islamimaal valitsevad poodi valdavalt kottis riided ja hidžaabid. Sain omale siiski ühe seksika maika ja ühe suvise särgi.

Kell kaks pidin Shahabiga kokku saama, aga keda polnud Starbucksis, oli Shahab. Jõudis "vähem kui viie minutiga" ehk nii ca 20 minutit hiljem. Sõime lõunat ja jalutasime tema juurde, et sealt koos ta girlfriendiga ta sõbra sünnipäevale minna. Pidu algas kell viis, me saime juba kell seitse liikuma ja olime in no time kolmveerand kaheksaks kohal. Olime teised saabujad.

Ausalt, see kuumus ajab hulluks! Kuna korteri rõduuks oli lahti, siis arusaadavalt kondintsioneeri sisse ei lülitatud ja kuna mehed tõmbasid jointi, siis hoiti pidevalt ka korteri välisust kinni. Neil hetkedel kui see lahti oli, siis liikus õhk natukenegi. Liitrite kaupa sisse joodud vesi tilkus juustest välja. Oeh, KL pole ikka minu jaoks. Guesthouse'is külma duši alla ja siis üritasin magada. Üritatud - tegemata. Megapalav. Käisin köögis kraad jahedamat õhku hingamas ja tagasi tuppa jõudnud, tegin ümberkorraldused: pikk maika selga (selle asemel, et ilma maikata siidist magamiskotis magada), magamiskott kõrvale, koridori avanev aken pärani ja kardin eest ära. Magasin ca poole kaheksani.

B&B (loe: Breakfast & Beach)

Kuna tailased hindavad hommikust und kõrgelt, siis olin juba targu varustanud ennast mango, draakonipuuvilja ja banaanidega, et enne hommikust bussi lennujaama mitte nälga jääda. Serveerisin selle omale rannas koos tõusva päikesega.

Nagu juba varem mainitud, siis kellaajad on nõrkadele. Ja tailased pole kindlasti mitte nõrgad. Buss oli lubatust 25 minutit varem kohal, aga kogemustest õppinud turist oli veel varem valmis. Järgmine pickupitav aga nii pikki plaane ei teinud ja seega ajas bussijuht ta voodist välja. Ootasime nii ca 15 minutit kuni ta üles sai, asjad kokku ja siis selgitustega, et kokkulepe oli 9:30 bussi kobis. Mina oma lennuki pärast ka muretsema ei pea, sest buss lendavat sinna tunni - pooleteisega. Etteruttavalt olgu öeldud, et buss jõudis kohale natuke vähem kui nelja tunniga.

Aga pärast seda läks kõik täiskäigul ainult kuumemaks. Lisaks polnud Kuala Lumpuri lennujaamas enam seda kuivatatud puuviljade poodi, kus alati kõhu täis sai maitsta. Tshekkisin Birdnesti sisse ja otsustasin ülejäänud õhtu veeta konditsioneeritud ruumis ehk kaubanduskeskuses. Linnupuuris oli mul toas nimelt ainult ventilaator, mis jahutamisele just märkimisväärselt kaasa ei aidanud.

Peale Taid on KL toidukohtade hinnad eriti rahakotisõbralikud :) Sõin ümber nurga India restos (mangolassi!) ja liikusin Berjaya Times Square keskusse, sest seal on Converse'i outlet. Kohapeal selgus, et seekord pole seal ühtegi head pakkumist. Tegin tagasiteel veel ringi hiinalinna turul, kus oli ka totaalne õhupuudus ning ostsin puuvilju.

Külm dušš ja magama.

Sticky rice and mango and chocolate croissants

Pidime täna loodusparki minema. Aga noh, läks nagu ikka enamasti. Ehk kuhugi mujale. Sõime prantslase juures shokolaadicroissante kui Daniel leidis, et ta tahaks ikka sticky rice' ja mangot. Ja see, mida ta paar päeva tagasi saare lõunaotsas sõi, polnud suurem asi. Mulle meenus, et sain kaks aastat tagasi väga head vanalinnas. Mõeldud - sõidetud. Aga kohapeal selgus, et suurem osa kohti on kinni, sest, noh, moslemitel on reedetega mingid omad plaanid. Aga leidsime kõik otsitava ja rohkemgi.

Looduspargi asemel tegime napi ja läksime pealelõunal hoopis Waterfall beachile.

Õhtul magustoiduks eriti head ja eriti suur ports praetud banaane.

Feels like Philippines

Nii. Panin äratuse kaheksaks, et jõuaks enne kui kraanid kinni keeratakse, dushi all ära käia. Ärkasin enne alarmi, nii veerand kaheksa paiku, aga mida polnud, oli vesi. Läksin siis ujuma ja puuvilju tooma. Hommikuks ja lõunaks.

Ja mida ei olnud õhtul kell viis, olid vesi ja elekter. Tulid umbes meeter enne päikese horisondi taha vajumist. Külm dush! Nii hea. Ja söögikohad tehti lahti! Sain oma tavapärase mereanniõhtusöögi kätte. Krevetid ingveriga.

Life's lazy

Jogurt ja draakonipuuvili hommikul voodis, kiire jahutus meres, vedelemine võrkkiiges, hommikukohv kell üks, uuesti jahutamine meres, roti mangoga, veel võrkkiiges vedelemist, päikeseloojang ja Singha, mereannid õhtusöögiks, värske ananassimahl ja tähistaevas.

Sinna tähistaeva kõrvale mainis Daniel, et homme pole tervel saarel terve päev elektrit. Oh, well. Küsisin igaks juhuks ka resorti omadelt üle ja selgus, et üheksast viieni pole mitte ainult elektrit vaid ka vett.

Monkey road

Tundub, et olen oma Myanmari praemunatraumast üle saanud ja sõin hommikuks mune ja röstsaia. Praemunad olid, mitte rohkes rasvas friteeritud.

Brunchiks kookospähkel, lõunaks friteeritud banaanid ja Danieli taldrikult sticky rice'i ja mangot.

Pealelõunal vedelesime Bamboo beachil ja tagasiteel pildistasime tee ääres ahve. Üks pani Danieli veepudeli pihta ning oleks sama teinud ka seljakotiga kui me piisavalt kiirelt reageerinud poleks.

Ühtlasi sain teada, miks saar ülerahvastatud ja seda just prantslastega on. Neil jooksvat hetkel televisioonis Koh Lanta nimeline (tõsielu)seriaal. Oleks ju võinud Koh Lipe või Koh Phi Phi valida.